Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Eestile elatud elu

06.04.2005 | | Rubriik: Kirikuelu

«Käime enne Ameerikas ära, siis tuleme Eestisse tagasi,» ütles Antonie Soonpää kord Saksamaa DP-laagris oma lastele.


Los Angelese koguduse liige Antonie Soonpää, maailma vanim eestlane. Pildil koos tütre Maie Lippandi (vasakul) ja Asta Liivojaga.

Antonie Soonpää sündis 5. augustil 1898. a Nõo kihelkonnas Tartumaal. Pika elu elanud naine elab nüüd Ameerika läänerannikul.

Päikesepaisteline ning soe 15. märtsi pärastlõuna. Ilm on inimese hea tuju ja tervise allikas. Tuju on kõigil hea, südames väike erutus – mitte igal hetkel ei saa me kohtuda maailma vanima eestlasega. See tiitel on nagu rändkarikas spordis, mida antakse pühendustega edasi ühelt teisele, mehelt naisele, naiselt mehele, enamasti aga naiselt naisele.

Täna oleme pühalikus meeleolus, hetk on eriline. Astun koos Maie Lippandi ja Asta Liivojaga Garden Grove vanadekodusse ja olemegi meie loo peategelase voodi kõrval. Proua Soonpää puhkab parajasti. Tütar Maie ütleb oma emale, et tulime teda vaatama ning temast pilti tegema.

Vanaproua ütleb selle peale: «Aga minul pole pilditegemise riideid seljas!» Daam on daam ka siis, kui tema vanusest võib juba rääkida.

Talutüdruku tugevus

Hooldekodu töötajad juhatavad meid lahkesti välja patio peale rääkima. Istudes ratastoolis, ütleb vanaproua: «Ma ikka veel elan…» Vestleme varjulises kohas, kerge ja mahe tuuleõhk paitamas.

Ema puhkab toolis, vestleme tütar Maie Lippandiga.

Mis on ema kõige esimene mälestus, millest ta on oma lastele rääkinud?

Maie Lippand: Üks varasem mälestus: ema istub söögilaua ääres ja tema vend, emast kolm aastat noorem, istub tema süles. Ema oli siis kusagil nelja-aastane. Ema toitis teda. Nelja-aastane tüdrukuke söödab oma üheaastast vennakest.

Emal on meeles see, et ta pani toidu kõigepealt oma suhu, mälus selle peeneks ning andis siis vennale. Seda toitmist on ta alati meenutanud.

Lapsepõlv möödus Laane talus Tartumaal. Ta kasvas üles kuuelapselises peres. Juba varakult asus tööle talus, eriti meeldis talle hoolitseda hobuste eest. Samuti olid muud talutööd nagu niitmine selged ja tema õlgadel.

Kui vanaks unistas ema elada, kui ta veel noor oli?

Ei, sellest pole ta kunagi rääkinud. Kui ema sai 100 aastat vanaks, oli ta veel hea tervisega, kuid nägin, et ta hakkab juba elust väsima. Tasapisi hakkasid kaduma meeled: nägemine, kuulmine.

Elust võttis ta alati aktiivselt osa. Tundis huvi perekonna, laste ja lastelaste elu vastu. Tal on kolm last: tütred Maie Lippand, Helju Alari ja poeg Henn Soonpää, kes tänagi kõik elavad. Lapselapsi on kuus, lapselapselapsi on neli.

Rahuga südames

Mida hindas ema elus kõige rohkem, mida ta teile õpetas?

Ikka ausust ja töökust. Ema kasvatas meid selles vaimus. Tema süda ei pidanud meie pärast valutama, ta oli alati rahul, depressioone tal polnud. Eks see ole olnud ka üks tema pikaealisuse saladus – tunda südames rahu ja õnne.

Elus hindas ta tööd. Ta valmistas kauneid ilutehnikas vaipu.

Teie perekond oli esimese Eesti Vabariigi ajal väga tuntud ja lugupeetud, teie isa oli riigikontrolör ja minister. Kas võib öelda, et teie ema Antonie Soonpää ja perekond siin Ameerikas on elanud Eestile? Ühel Tartumaa surnuaial on hauakivi, millel on vaid tekst ELASIME EESTILE. Seal hauas puhkavad kaks inimest, mees ja naine, kunagised Eesti vabadusvõitlejad, kes olid küüditatud Siberisse.

Jah, sada protsenti! Ema ja kõik meie perekond siin maal oleme elanud eestlastena ja Eesti heaks. Ema viimseks sooviks on alati olnud tagasi pöörduda oma koju. Ta ütles Saksamaa põgenikelaagris meile: «Käime enne Ameerikas ära ja siis tuleme Eestisse tagasi.» Tema viimne puhkepaik saab olema isa kõrval Elva surnuaial.

Soovime nüüd üheskoos, kõik eestlased Eestis ja välismaal, Antonie Soonpääle palju ilusaid vanaduspäevi ja tervist teie perekonnale!

Jüri Pallo

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)