Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Eestikeelsed piiblid ja ajalooline graafika Mikkeli muuseumis

13.11.2013 | | Rubriik: Kirikuelu

Mikkeli muuseumis Kadri­orus vastavatud näitusega «Alguses oli sõna. Ajaloolised piiblid Jaan Paruski kogust» tähistatakse muu hulgas 275 aasta möödumist esimese eestikeelse piibli ilmumisest.

Eestikeelse vaimuliku kirjasõna kõrval leidub kogus ka saksakeelseid kordusväljaandeid Martin Lutheri piiblitõlkest ning haruldasi näiteid õigeusu vaimuliku ja liturgilise kirjanduse väljaannetest.

Kollektsioonist näituseni
Jaan Paruski tegevus ajalooliste eestikeelsete piiblite kogujana sai alguse 1960. aastate lõpul. Kollektsioonile pani aluse eksemplar eestikeelse piibli 1773. aastal ilmunud teisest trükist. Järgneva kolmekümne aasta jooksul jõudsid Tallinna, Tartu ja Viljandi antikvariaatidest tema kogusse köited pea kõigist eestikeelse piibli numereeritud trükkidest, lisaks rikkalik valik jutluse- ja lauluraamatuid.
Kogumise motiivina on kollektsionäär ise nimetanud soovi pakkuda kultuurilooliselt väärtuslikele trükistele nõukogude perioodil turvalisi säilimistingimusi. Nii on kujunenud Jaan Paruski piiblikollektsioonist õhtumaise kultuuriruumi traditsiooniliste väärtuste oaas ning eesti keele ja kultuuri arenguloo jäädvustus.
Iga kollektsioon kannab infot oma kujunemise aja ja konteksti kohta. Peale kogu kui terviku saamisloo on igal köitel ka isiklik aja- ja elulugu. Jaan Paruski kollektsioonis ja käesoleval näitusel on need aja jäljed omaette väärtus: pühakirja kaanelt maha kulunud kullatis kõneleb raamatu pikaajalisest intensiivsest kasutamisest, kehvad köitematerjalid rasketest aegadest, suitsust mustunud leheservad toovad meelde rehetare.
Piibli kui tüviteksti vaimuliku, kultuuri- ja haridusloolise tähendusvälja kõrval avab näitus ajalooliste väljaannete tüpograafia ja köitekunsti esteetilist maailma ning uurib vanema Lääne-Euroopa graafika toel tõlgendusprotsessi sõnast visuaalsetesse kunstidesse.

Omakeelsest piiblist
Eestikeelse trükitud kirjasõna ja raamatukultuuri algus oli tormiline, seostudes Lübecki rae poolt 1525. aastal arestitud ja hävitatud eestikeelset teksti sisaldanud protestantliku missaraamatuga, millest on meieni jõudnud vaid teateid, ning 1535. aastal ilmunud ja üksikute lehekülgedena säilinud Wanradt-Koelli katekismusega.
Katekismuste ja perikoobiraamatutega alanud tõlkeprotsess rahvakeelse piibli suunas osutus arvatust keerulisemaks ja aeganõudvamaks. Ehkki omakeelse piiblini jõuti naaberrahvastest hiljem, on eesti keel siiski esimese viiekümne keele hulgas, millesse tervikpiibel tõlgitud sai.
Sama oluline keele arenguloos, kui oli pühakirja eestikeelse koguteksti ilmumine 1739. aastal põhjaeesti murdes, millega pandi alus ühtsele kirjakeelele, oli ka hilisem tõlkimis- ja toimetamistegevus. Piibel sidus eestlased üheks keelekollektiiviks, piibli tõlgetega kujunesid ja kinnistusid eesti kirjakeel ning sellele isikupära andvad kujundid ja väljendid.
Rahvakeelse piibli rolli koolihariduse, aga ka üldkultuurilise harituse edendamisel on võimatu üle hinnata. Raamatute levikut tõhusalt hõlbustanud trükikunsti leiutamine käsikäes reformatsiooni ühe kesksema teesiga – õigus omakeelsele jumalasõnale – tõid piibli sõnumi rahvale enneolematult lähedale.
Sakraalne sõna hakkas olema ühtlasi eestlaste sõna, piibli Jumal omakeelne jumal, kristlik kultuuriruum sai oma mitmekesisuses ja rikkalikkuses rahvale tasapisi üha omasemaks. Koolikirjanduse ja koduse lugemisõpetuse osana aitas piibel edendada seisusest sõltumatut kirjaoskuse taset.
Teksti kättesaadavus soodustas eraviisilist süvenemist ja mõtisklemist, aga ka ümbritseva eluolu ja piibli sõnumi kõrvutamist, dialoogi asetamist. Selles interpreteerimisprotsessis kinnistusid rahva keelde ja kultuuri piiblilugude arhetüüpsed motiivid ja kristliku kultuuriruumi normid, mille teadvustamine ja omaks võtmine lähendas eestlaste sidet kollektiivi ja rahvusena.
Keele- ja kirja(ndus)kultuuri kõrval on piiblil oma roll ka raamatukultuuris ja tarbekunstides. Veel enne sisu ja sõnumini jõudmist puutub lugeja kokku raamatu materiaalse poolega ehk trüki- ja köitekunstiga. Esimesed trükikojad avati Eesti alal 1630. aastatel Tartus ja Tallinnas.
Esialgu välismaiste meistrite või kohalike sakslaste hoole all tegutsenud trükikojad järgisid kirjas ja kujunduses saksa eeskujusid. Kirjatüübina eelistati Johann Friedrich Ungeri (1753–1804) loodud fraktuuri, milles segunevad gooti kirja kandilisus ja tumedus barokselt elegantse joonega. Murtud ja venitatud tähekujudega gooti kirja, mille konstruktsioonil on sarnasusi gooti arhitektuuriga, peeti protestantlike tekstide trükkimiseks sobivalt rangeks ja kasinaks.
Enamasti poognatena soetatud raamat lasti köita trükikoja juures või iseseisvalt tegutsenud meistritel, kes koondusid 1766. aastal Tallinna Köitemeistrite Ameti ümber. Piiblile kui majapidamises olulisele raamatule üritati ikka anda võimalust mööda väärikas ja pidulik välimus, olgu selleks siis kvaliteetne nahk ja kullatis jõukamas elamises või tagasihoidlik mustririba kasinamates oludes.
Näitusega kaasneb mitmekesine publikuprogramm muuseumis. 16. novembril vestlevad vaimulik ja tõlkija Vello Salo ning luuletaja Indrek Hirv teemal «Piibel – poeesia – pilt», 4. detsembril on aga võimalik kohtuda koguja Jaan Paruski endaga. Programm jätkub lastehommikute, avalike loengute ja kuraatoriekskursiooniga, lisainfo www.mikkelimuuseum.ee. Näitus jääb avatuks 2. märtsini 2014.
Kerttu Männiste,
näituse kuraator

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)