Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Eesti vaimu ja meele kantsis

06.04.2007 | | Rubriik: Ühiskond

Tänu Los Angelese eesti koguduse lahkele kutsele õnnestus mul veebruari kibedate külmade eest põgeneda lõunasse Los Angelesse, apelsinide maale.

Külmavalu tuli minu eest siin ära kanda samaaegselt Eestisse tulnud õpetaja Jüri Pallol. Kui külm kirikus väga liiga tegi, eks ta siis igatsenudki oma uue kodu palava päikese järele ja küll ta süda võis rõõmus olla, kui tagasi jõudes taas palmide latvu nägi.

Botaanikaaias ja sõjaväebaasis

Ja tõepoolest palav oli seal isegi südatalvel, parematel päevadel +26…+28 C. Siin võimutsesid palmid, õitsesid puud ja põõsad, apelsinid kandsid vilja, kuigi roheline oli muru vaid seal, kus seda kasteti. Oodati pikisilmi vihma, mida siinsel vihmaperioodil oli seni vaid napilt tulnud.

Koguduse vastuvõtt oli äärmiselt südamlik ja lahke. Tehti kõik, et minu sealolek võimalikult meeldiv ja kasulik oleks. Mulle näidati muuseume, botaanikaaeda, Disneylandi, kristallkatedraali. Sai käia isegi Tempeltoni sõjaväebaasis.

Kristallkatedraal oli võimas ehitus, kokku pandud inimeste annetustest – 10 miljonit klaastahukat, millel igaühel annetaja nimi. Sealne sõnum oli väga optimistlik: mida te iial suudate unistada või paluda, see sünnib teile.

Põnev oli Los Angelese südalinnas asuv unikaalne pigijärv. Sellest oli järele jäänud vaid pisut. Kauges ajaloos oli see olnud palju suurem. Kaetud veekihiga, oli sinna miljoneid aastaid tagasi langenud lõksu loomi. Nüüd oli nende väljakaevatud ja puhastatud skelettidest rajatud muuseum.

Alustati tühjade kätega

Inimeste kodud, kus käisin, olid suurepärased ja mugavad. Võin öelda, et vähemalt Los Angeleses ei kohanud ma küll ühtegi eestlast, vana olijat, kes oleks olnud vilets või vaene. Kuid Eestist lahkudes ei olnud neil kellelgi võimalust oma varandust kodunt kaasa võtta.

Kõigepealt viis teekond enamusel neist läbi Saksamaa põgenikelaagri. Edasi Ameerika idarannik, New York. Ja sealt siis läänerannikule Kaliforniasse Los Angelesse.

Tol ajal olid praegu kõikjal laiutava hiigellinna asemel veel apelsinikasvandused. Seal töötasidki kõrvuti nii professor, ohvitser kui ka karjapoiss… Ja edasi hakati end hariduses täiendama ja paremaid töökohti otsima. Kokkuvõtlikult öeldi siin, et edu aluseks on olnud töö ja mõistlik kokkuhoid.

Tegevus ei vaibu

Samas võis tunda, kuidas nende südamed olid endiselt tihedalt seotud kodumaa Eestiga. Seal olles ei olnudki nagu inglise keelt vaja. Mitte ainult nad ise, vaid ka paljude lapsed, lapselapsed rääkisid või vähemalt mõistsid eesti keelt.

Eesti Majas käis vilgas elu. Valmistuti hoogsalt augustis Los Angeleses toimuvateks lääneranniku päevadeks. Laulis laulukoor, tantsurühm tegi oma harjutusi, toimusid näidendi proovid, iga nädal said Eesti Majas kokku seeniorid, töötas pühapäevakooli laste rühm.

Meeldejäävaks suurürituseks oli Eesti vabariigi 8. aastapäeva tähistamine. Sinna tuldi ka kaugemalt: San Franciscost, oli külalisi Kanadast, leedu, läti, soome esindajaid. Aastapäevale tulevad ka need, kes muidu võib-olla nii sagedasti enam Eesti Majja ei jõua.

Kui meil kodus vahel eesti meelest ja vaimust puudus tuleb, siis võime seda sealt otsida. Tore ja tabav oli kohvilauavestluses ühe vanaproua ütlus teise vanaproua kohta: «Sina oled nii tõeline eestlane, et sind pane kohe muuseumisse.»

Rikastav kohtumine

Kui varem elas suur osa eestlasi Eesti Maja vahetus läheduses, siis nüüd ollakse kolitud kaugemale. Pühapäeval kirikusse tulemiseks loeti 150–200 km veel lühikeseks maaks.

Kogudus kasutab oma jumalateenistusteks läti kirikut. Pärast jumalateenistust on reeglina ühine õdus koosistumine kohvilaua taga.

Meeldejäävaks sündmuseks oli kohtumine sealse kauaaegse ustava koguduseõpetaja Rein Neggo ja tema abikaasa Ilsega nende kodus. Pikaaegne raske haigus aheldas Reinu juba pikemat aega kodu ja voodi külge. Ja ikkagi oli tema see, kes valitses haiguse üle. Ta oli plaaninud tulla ja istuda laua taha, et külalisi vastu võtta, kuid mul tuli siiski istuda tema voodi servale.

Ta rääkis päris pikalt oma noorusmälestustest Tartu ülikooli päevilt: mõnus huumor, optimism, sõbralikkus, sära silmades ja südames ei olnud teda maha jätnud. Ega me siis teadnud ju veel, et Issandal on kutse oma ustavale sulasele tulla taevasesse kuningriiki juba üsna-üsna valmis.

Kui kitsas on sealgi töötegijatega, seda näitas see, et mul tuli ühe jumalateenistuse pidamiseks lennata üle Ameerika mandri läänerannikult idarannikule Baltimore’i. Samas oli see tore võimalus saada vastu võetud Fred ja Anne Ise külalislahkes kodus, tutvuda Baltimore’i ja Washingtoniga ja saada osa sealse koguduse elust.

Tagasi tulles olen kindlasti rikkam paljude heade sõprade võrra. Ja neid rohkeid südamlikke tervitusi ning õnnistussoove, mis koju Eestisse saadeti, oli hästi-hästi palju; õnneks küll mitte pakkidena, vaid hinges ja südames.

Andres Mäevere, Võru praostkonna praost

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)