Eesti Vabariigi ja jumalariigi kodanikud
/ Autor: Toomas Jürgenstein / Rubriik: Kolumn / Number: 20. veebruar 2008 Nr 8/9 /
Mõne päeva pärast tähistame Eesti Vabariigi aastapäeva. Küllap on loomulik, et sellel päeval mõeldakse eelkõige nendele asjadele, mis Eestis elavaid inimesi ühendavad ja nende elu paremaks muudavad, hoolimata sellest, kas ollakse peale Eesti Vabariigi ka jumalariigi kodanikud või mitte.
Tean, et oma loos ei kasuta ma jumalariigi kodanike mõistet vastavalt kirikuisa Augustinuse (354–430) sõnastusele, vaid mõtlen siin lihtsalt Jumalasse uskuvaid ja kirikusse kuuluvaid inimesi. Paraku pole niisuguseid inimesi palju: näiteks Eurobaromeetri 2005. aasta uuringu kohaselt uskus Jumalat ainult 16% eestimaalastest.
Jumalariigi kodanikud on olnud tihedalt seotud ka Eesti Vabariigi sünniga. Mulle on eriliselt oluliseks saanud sõnum, mille ütles välja Kolga-Jaani vaimulik Villem Reiman ühel iseseisvumise eelõhtul Tartus peetud koosolekul, kuhu ta juba raskelt haigena oli kohale sõitnud. Jutt oli oma sõjajõudude loomisest, selles kaheldi ning Villem Reiman ütles tol hetkel nii olulised sõnad: «Iga rahva ajaloos on hetki, mil välja antud veksleid saab ainult verega välja lunastada. Minu arvates on see aeg nüüd tulnud.» Mõni kuu hiljem Villem Reiman maeti, kuid oma sõnumi oli ta edasi andnud.
Tänases lehes on intervjuud mitmete rohkem või vähem tuntud Eesti inimestega, kellel on kindel ja stabiilne side kirikuga. Kõik on toimekad erinevatel aladel ning teenivad oma oskuste ja annetega kaasinimesi. Hakkasin mõtlema, kas nendest intervjuudest koorub välja midagi ühist, mis neid kodanikke nii Eesti Vabariigile kui jumalariigile väärtuslikuks muudab. Tänapäeva maailm on sageli ebakindel: tuntakse hirmu vähese edukuse, töökoha, kiiresti muutuva ühiskonna jms pärast. Sageli otsitakse tuge sukeldumisest lõbustuste või hobide maailma, kuid üldjuhul aitavad need vaid ajutiselt. Eriti siis, kui inimene on silmitsi talle eksistentsiaalselt oluliste probleemidega.
20. sajandi tuntumaid teolooge Rudolf Bultmann (1884–1976) eristab inimese lunastatud ja lunastamata eksistentsi. Lunastamata inimene klammerdub vaid iseenese loodud väärtuste külge. Lunastatud eksistents eeldab loobumist maistest garantiidest ja täielikku Jumala usaldamist. See tagab inimesele rahu ning annab võimaluse viljakaks tööks ühiskonnas. Just niisuguste lunastatud inimestena tunduvad ka usutletavad Eesti Vabariigi ja jumalariigi kodanikud.
Toomas Jürgenstein
