Esileht » Arvamused » Kolumn »

Eesti vaba rahvakirik on ka täna rahva kirik

19.10.2016 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets

Suured juubelid on valla päästetud. Lõikustänupühal alustasime reformatsiooni juubeliaastat. Siiski enne veel, kui 500 aastat täis tiksub, möödub 100 aastat Eesti vaba rahvakiriku asutamisest. Ja kui suur usupuhastuspüha seljataga, võime tähistada Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva. Võime tänada Jumalat iseseisvuse eest ja meeles pidada, et miski pole antud tühjale kohale.
Kõik nimetatud tähtpäevad on omavahel tihedasti läbi põimitud. Suured asjad ei sünni ootamatult. Mõnikord märkame alles tagantjärele, kuidas Jumal on meid kasvatanud ja Tema andide vastuvõtmiseks ette valmistanud.
Eesti riik sündis rahvusest, rahvus kirjakeelest, kirjakeel Piibli tõlgetest ja piiblitõlked vajadusest kuulutada selgelt ja puhtalt Jumala sõna. Veel nüüdki on eesti rahvuslus silmanähtavalt kirjakeelekeskne. Seetõttu pole üllatav, et rääkides reformatsioonist mõtleme emakeelsele jumalasõnale, rääkides kirjakeelest mõtleme rahvuse kujunemisele, rääkides riiklikust iseseisvusest mõtleme ka vabale rahvakirikule.
Ja nii nagu eestlased olid olemas juba enne, kui sündis Eesti riik, oli kirik siin olemas ammu enne, kui asutati Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, ja enne, kui meie maad puudutas reformatsioon.
Mis siis muutus, kui harjumuspärast kirikut ühtäkki rahvakirikuks nimetati? Sõna «rahvakirik» kõlab ju esmapilgul nagu kirik, kus on palju inimesi. See on isegi ohtlik mulje, sest kui pühapäeval selgub, et kirikus polegi palju rahvast, tekib kergesti küsimus, kas niisugune rahvavaba kirik ongi enam vaba rahvakirik. On küll.
Sõna «rahvakirik» on õieti vastus küsimusele, kellele kuulub nähtav kirik. See kuulub rahvale, kes elab sellel maal. Jumal on selle meile kinkinud. Kirik, mis on antud rahvale, on rahva kirik ehk rahvakirik. Samamoodi nagu riik omab ettevõtteid (riigiettevõtted), võib riik omada ka kirikut (riigikirik). Kirikut võivad omada ka mõisnikud ehk härrad (härrade kirik).
Sajandi eest kõlas küsimus: kas kirik võib olla ka rahva oma? See on maine küsimus, mis puudutab ainult nähtavat kirikut, sest tõeliselt on kirik niikuinii Kristuse oma, tema ihu. Seega on rahvakiriku sünnipäev üsna ilmalikku laadi.
Nimelt sai 1917. aastal kiriku omanikuks rahvas, kiriku maine struktuur muudeti rahva poolt juhitavaks, koguduseliikmed said härradega võrdse hääleõiguse. Selle vormilise muudatuse olulisust kriipsutati alla sõnaga «vaba», millega veel kord rõhutati kiriku eemaldumist oma senisest omanikust – klassiühiskonna eelistatud seisusest ehk sakstest.
See suur otsus ei sündinud üleöö. Rahvakiriku mõiste võttis 1831. aastal kasutusele Saksa teoloog Friedrich Schleierma­cher (1768–1834). Jakob Hurt rõhutas 1874. aastal Liivimaa sinodil, et «igasugused missioonid peavad ükskord oma koloniaalkarakteri minetama ja iseseisvateks, rahvuslikeks kultuuripõldudeks muutuma». Kiriku koloniaalne iseloom, mida Hurt kritiseeris, väljendus kõige teravamalt kiriku eestseisja ehk patrooni õiguses valida kogudusele õpetaja.
1881. aastal kritiseeris Ado Grenzstein patronaadiõigust Eesti Postimehes. 1884. aastal märkas ta Soomes laulupeol, et soomlased peavad luterlust oma rahvale omaseks asjaks ega suhtu sellesse kui väljastpoolt sissetoodud võõrasse elementi. Grenzstein oli ajalehe Olewik veergudel siiski optimistlik: «Kui mitmed selged märgid mitte ajutised ja eksitavad ei ole, siis saab meie vaimulik seisus omalt poolt suure sammu talurahva seisuse poole astuma. Seda on viimane sinod Valgas tõendanud. Seal on Helme pastor Behse pidanud kõne, mida kogu sinod tervitanud. Peamõte oli: meie kirik on osalt õpetajate kirik olnud – saagu ta täiesti rahva kirikuks!» Hiljem vastandas Grenzstein mõisted «härraskirik» ja «rahvakirik».
Eestlastele tähendas rahvakirik mitte lihtsalt kiriku iseseisvumist riigist, vaid ka kiriku iseseisvumist mõisnikest – rahvas sai otsustusõiguse kirikus enda kätte. Seda kiriku uut tüüpi korraldust kirjeldas Villem Reiman 29. detsembril 1905. a Postimehes artiklis «Uus alus». Seal ütles Reiman: «Õpetajate ja herrade kirikust saagu rahvakirik.»
Rahvakiriku sünnini kulus veel aega. Reimanil jäi elupäevist mõni nädal puudu, et ära näha Eesti esimene kirikukongress, mis kogunes 31. mail (13. juunil) ja 1. (14.) juunil 1917. a Tartus. Seal pidas Johan Kõpp programmilise ettekande teemal «Kiriku ja riigi vahekord». Ülekaaluka häälteenamusega (216 poolt, 4 vastu) sündis otsus, mis on aluseks ka praeguse kiriku korraldusele.
Vaatamata sellele, et koguduseelust osavõtvate inimeste hulk on sajandiga oluliselt vähenenud, ei ole EELK lakanud olemast rahvakirik. Ka praegu on kiriku omanikuks rahvas, vaatamata sellele, et üksjagu «aktsionäre» on jätnud oma võimalused kasutamata.
Samuti ei ole EELK kaotanud oma vastutustunnet Jumala sõna kuulutamisel rahvale. Kihelkondadeks jagatud maa tuletab ristirahvale jätkuvalt meelde ülesannet, mille Jee­sus ise on meile andnud: tehke jüngriteks kõik rahvad ristides ja õpetades!
Jumala töö ei ole meie rahva juures lõppenud. Seepärast peame ka suurte numbritega tähtpäevi, pilk suunatud ettepoole. Ees seisavad tõsised lahingud vaimuliku võitluse tandril. Selleks aidaku Jumal meid püsima jääda Kristuse külge nii siin ajas kui igavikus!

Luhamets_Kristjan_2013

 

 

 

 

Kristjan Luhamets,
kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)