Eesti usu eest!

Kirikuaasta lõpuga saab läbi ka Eesti Kirikute Nõukogu poolt Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul välja kuulutatud teema-aasta „Eesti usk“. Aeg on teha kokkuvõtteid ja mõelda, mida teema-aasta tuleviku tarvis meile kaasa andis.
Esimese tähelepanekuna meenutan, et „Eesti usk“ osutus otsekui krooniks eelnevatele ühiselt tähistatud suurjuubelitele „Kaheksa sajandit Maarjamaad“ ja „Reformatsioon 500“. Nende teemade kokkukuuluvus ja mõju tänapäevale aitasid selgitada ka Eesti usu sisu.
Tõsi. Teema „Eesti usk“ tekitas esialgu päris vastakaid mõtteid: kas sellist asja on üldse olemas? Kas see on animism, ateism, taarausk, ristiusk või mida kõike veel? Ka kristlaste keskel küsiti, kas see tähendab esmajoones luterlust, õigeusku, katoliiklust või vabakogudusi. Või nende kõikide segu.
Võimaliku sünkretismi soost jõuti õige pea päris kindlale kaldale. Selleks sai usu kui inimomaduse teadvustamise vajadus tänases ühiskonnas, meie rahva kristlik identiteet ja ülesanne kuulutada head sõnumit Kristusest võimalikult hästi ja üksmeelselt.
Teatud mõttes tähendab see fundamentaalse tõe tunnistamist, et kirikulaeva kiiluks on oikumeenilisus ehk, kui kasutada usutunnistuse sõnastust, katoolsus. Tähendagu see siis oikumeeniliste kirikukogude otsuste tunnustamist või pretensiooni kõnelda alati ja kõikjal Kristuse nimel.
Jumala Sõna ei ole ju kellegi eraomand, ajastu subjektiivsest vaimust kantud vaba eksegeesi või poliithermeneutika objekt. Sõna kui Kristus saab ilmsiks Tema ihus, kirikus, kogu selle teoloogilises mitmekülgsuses, pärimuses ja õpetusametis, tõotatud Püha Vaimu ligiolus.
Isegi reformatoorsed loosungid nagu „üksnes usk“, „üksnes arm“ „üksnes pühakiri“ või „üksnes Kristus“ ei välista ju üksteist, vaid viitavad Jumala plaani kõigi osade korporatiivsele kaasahaaratusele. Mida enam tajume oma juuri ja vastastikust seost, seda kindlamalt võrsume ja vilja kanname.
Vaadates sündmusi, mis mahuvad teema-aastasse „Eesti usk“, leiame hulga säravaid kroonijuveele. „Eesti usu“ egiidi all osaleti kahel Paide arvamusfestivalil, peeti mitu sisukat konverentsi, ühiselt võeti vastu paavst Franciscust ja tähistati Eesti Kirikute Nõukogu 30. aastapäeva.
Seoses piiskopmärter Platoni 100. surma-aastapäevaga mälestati märtritest usutunnistajaid ja anti välja sellekohane kogumik. Eesti kirikuloost ilmus mitu mahukat monograafiat, jätkati ususõnastiku koostamist ja toimus palju muud. Suur tänu kõigile teema-aasta toetajaile!
Üheks viimaseks ettevõtmiseks oli koostöös justiitsministeeriumiga riigikogu ruumes peetud konverents „Usuvabadus Eestis“, mis oli pühendatud Eesti Vabariigi esimeste usualaste õigusaktide 100. aastapäevale. Rõõmustav oli kuulda enamikku konverentsil osalenud kirikujuhte nõustuvat väitega, et „elame usuvabaduse paradiisis“.
Paraku ei möödunud nädalatki, kui riigi ühinguõiguse revisjon tegi ettepaneku kaotada kirikutele võimaldatavad organisatsioonilised erisused ning Tartu ülikooli usuteaduskonna konverentsil nõuti, et kirikud muudaksid oma seksuaaleetilisi seisukohti, selmet neid selgitada ja põhjendada. Teatavasti polnud ka paradiis ohutu.
Võimalusi usuelu paremaks korraldamiseks on meie ühiskonnas veel rohkesti – olgu näitena nimetatud kasvõi kristlike erakoolide edasiarendamist või usundiõpetuse söötis põldu üldhariduskoolis. Esmajoones sõltuvad need aga meist igaühest. Elav ja sütitav on usk vaid siis, kui sellest saab igapäevane elunorm. Selline usk kannab ja kujundab rahvast.
Eesti Kirikute Nõukogu teema-aastat välja kuulutav läkitus lõppes pühakirja sõnadega: „Kui te ei usu, siis te ei püsi!“ (Js 7:9). Asjata ei ütle Jeesus Peetrusele: „Aga mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks“ (Lk 22:32). Ehk tuleks tõotus „Eesti eest!“ sõnastada ümber üleskutseks „Eesti usu eest!“.

 

 

 

 
Andres Põder,
emeriitpeapiiskop, Eesti Kirikute Nõukogu president