Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Eesti usk ja keel

25.01.2019 | | Rubriik: Juhtkiri

Aeg on meenutada, et Eesti Kirikute Nõukogu poolt välja kuulutatud teema-aasta „Eesti usk“ jätkub ka tänavu. Millistes suundades seda edasi arendada, millele tähelepanu pöörata?
Sada aastat tagasi toimus veretöö Tartu Krediidipanga keldris, kus hukati ka mitu vaimulikku, nende seas õigeusu piiskop Platon. See seab üheks alateemaks „Eesti usk ja veretunnistajad“. Sajand täitub ka esimeste kirikuelu puudutavate Eesti Vabariigi õigusaktide vastuvõtmisest, mistõttu on põhjust käsitleda valdkonda „Eesti usk ja õigus“.
Kolmanda suuna näitab kätte aasta nimetamine eesti keele aastaks. Mis oleks veel loomupärasem teemapüstitus kui „Eesti usk ja keel“? Rajaneb ju kristlik usk pühakirjal, mis ütleb, et „alguses oli sõna“; mis kutsub kuulutama rõõmusõnumit Jee­susest Kristusest. Kuidas oleks see võimalik ilma keeleta, pealegi emakeeleta? Kuulsid ju inimesed ka nelipühapäeval kõneldavat Jumala suurtest tegudest „meie endi keeles“.
Teame, et eesti kirjakeele vundamendiks on eestikeelne piiblitõlge, mille valmimisest täitub kahe aastakümne pärast kolmsada aastat. Peaksime koos Eesti Piibliseltsi, keele- ja kirikurahvaga pingutama selle nimel, et juubeliks valmiks tõeliselt uus tõlge. On ju keel pidevas muutumises ning mõistetavat piibliteksti ei vaja üksnes kirik, vaid kultuurilise tüvitekstina kogu rahvas.
Täpne terminoloogia on eriti oluline akadeemilises teoloogias, aga ka tavakeeles. Kas on eestlastel üldse ühist keelt, milles usust kõnelda? Kahjuks pärssis okupatsioon usukeele arengu ligi pooleks sajandiks. Õnneks alustati eelmisel aastal Eesti Kirikute Nõukogu koordineerimisel ususõnastiku koostamist, kuhu on kavandatud ligi kaks ja pool tuhat märksõna. Probleeme, millega keele puhul tegelda, jätkub. Olgu järgnevalt toodud vaid mõned neist.
Kõigepealt jutlused ja vaimulikud kõned. Mäletan, et nõukogude ajal ilmus meedias repliik, kuidas kaks filoloogi sattusid Saarde kirikus kuulama prof Elmar Salumaa jutlust. „Nii perfektset eesti keelt pole me kusagil kuulnud,“ teatasid nad ja kutsusid sellest eeskuju võtma. Tõsi, vaja on pidevalt jälgida ja kujundada oma keelekasutust. Ütleb ju Jeesuski, „et inimesed peavad kohtupäeval aru andma igast tühjast sõnast, mis nad on rääkinud“.
Ilmselt pole kuigi raske hõigata kümnele tuhandele: „Ma armastan teid!“ Hoopis iseasi on armastada oma pereliiget või töökaaslast. Pole juhuslik, et pühakiri räägib eelkõige ligimesearmastusest. Kasutades üllaid üldmõisteid, peaksime olema ettevaatlikud, et ei peaks end hiljem neist distantseerima, üteldes: „Ärge tehke minu tegude, vaid mu sõnade järgi.“ Mäejutluses manitseb Jeesus: „Mitte igaüks, kes mulle ütleb: „Issand, Issand!“, ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas.“
Vahel kasutame reljeefset kõnet, rebides sõnu välja kontekstist ja andes neile uue, üllatava tähenduse. Sõnade kuritarvitamine võib muuta nende tähenduse aga koomiliselt vastupidiseks, nagu oponentide valimatu sildistamise tõttu juhtunud näiteks sõnadega populist, kasulik idioot või putinist, millest on saanud vaat et tõerääkija sünonüümid. Ja see on halb. Kui kogu aeg hüüda „Hunt tuleb!“, ei reageeri lõpuks enam keegi. Kas nii võib juhtuda ka sõnadega nagu patt või usk?
Jeesus ütleb, et „Iga teie „jah“ olgu „jah“ ja iga „ei“ olgu „ei““. Kuigi kristlase ideaal on rääkida tõtt, eeldab see armastust ja vabadust, mis ei sulge kellegi suud. Murelikuks teevad arengud, kus järjest suureneb teatud teemade vältimine, isiklik ja otsene tsensuur. Kristlastena peaksime kaitsma põhimõtet, mille sõnastas juba Voltaire: „Ma ei pruugi nõustuda sellega, mida sa ütled, aga ma olen valmis surmani kaitsma sinu õigust öelda seda, mida sa ütled.“ Usuvabadus ja sõnavabadus on ühe medali kaks poolt.
Need on vaid mõned teemad, millele keele puhul mõelda. Usun, et kogudustel, kirikutel ja kogu usurahval on siin öelda palju olulist. Töö usupõllul tähendab alati tööd keelepõllul. Kandku see head vilja ka käesoleval aastal.
Andres Põder

 

 

 

 
Andres Põder,
Eesti Kirikute Nõukogu president, emeriitpeapiiskop

Kristus ütleb: Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed! (Ilm 1:18)