Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Eesti usk

03.10.2018 | | Rubriik: Juhtkiri

Niisugust nädalat, nagu oli 2018. aasta 39. nädal, kuidagi kokku võtta Sulle, hea Eesti Kiriku lugeja, on võimatult raske. Mõtlemist jätkub kauemaks! Meile on tahetud peale suruda mõtteviisi, et eestlane on usukauge ega arva kiriku sõnumist kuigi palju. Nüüd oleme aga näinud vastupidist. Narva kirikute päevad olid väärikaks jätkuks paavst Franciscuse tulekule Maarjamaale mitte kui külaline, vaid nagu omainimene, kõnetades lapsi, noori ja eakaid. Eesti 100 ja Eesti Kirikute Nõukogu aastateema „Eesti usk“ pakkusid võimaluse meie mõtteid konkretiseerida.
Keelte ja meele küsimust võime vaadata kahes võtmes. Paabeli torni ehitajate keeled segati, sest nendel oli kuri plaan kukutada Jumal aujärjelt. Apostel Peetruse nelipühajutlusega avaneb meile teine vaade keeltele. Peetrus jutlustas Jumala armust ja kõik eri rahvustest inimesed said aru, mida apostel kuulutas. Armastuses saame aru, aga vihkamises tahame valitseda ja tõrjuda keelt ning meelt, mida me ei soovi kuulda. Narva peaks meile õpetama keele tausta ja olemust. Keel võib lahutada, aga Jumala Vaim võib meid vaatamata keelele ühendada, siis kui näeme ühiseid väärtusi. President Kersti Kaljulaidi vastuvõtul roosiaias ütles paavst muu hulgas: „Viljakas maa tähendab keskkonda, millesse saab istutada juured, et sellest kasvaks välja elujõuline võrgustik, mis tagaks, et kõik kogukonna liikmed tunneksid end seal koduselt. Pole hullemat võõrandumise vormi, kui tunda end juurtetuna, mitte kellegi juurde kuuluvana. Maa on viljakas ning selle inimesed kannavad vilja ja kasvatavad tulevikku vaid sel määral, mil määral soodustatakse selle maa inimestes kuuluvustunnet, luuakse sidemeid, mis lõimivad põlvkondi ja erinevaid kogukondi, ning hoidutakse kõigest, mis muudab meid teiste suhtes tundetuteks ja tekitab veel suuremat võõrandumist.“
Milline siis on Eesti usk? Eesti Kirikute Nõukogu kogus arvamusi sellel teemal. Prantsusmaal sündinud piiskop Philippe Jourdan kirjutab: „Minu jaoks on Eesti usk eestlasele iseloomulik viis läheneda oma Isale: vaikselt, rahulikult, aga järjekindlalt. Eestlane ei kohtu Jumalaga mitte peamiselt kirikus, vaid oma tavalises elus ja igapäevases tegevuses, töökuses ja põhjalikkuses, mida ta püüab igasse asjasse ja tegevusse panna. Eestlase Jumal on kahtlemata tõsine ja aeglane, Ta ei kiirusta, Ta oskab oodata. Aga Ta on ka õrn ja tähelepanelik.“ Bukavus, Belgia Kongos sündinud ülipühitsetud metropoliit Stefanus, kelle juured on Küprosel, kirjutab: „Usul iseenesest ei ole rahvust. [--] Aasta teemana tähendab see ennekõike kaht asja: esiteks sellesse süvenemist, mida Eesti elanikud usuvad, ja teiseks selle väljatoomist, et Eestile pole iseloomulik ainult ateism, usupuudus või siis maausk, uusvaimsus jms, vaid ikka ennekõike ristiusk, sh apostlik-õigeusk on juba ammu saanud meie rahvale omaseks. Loomulikult on usk meil ja kõikjal maailmas seotud kohaliku rahva eluviiside ja tavadega ega ole mitte kuidagi ühiskonnast lahus.“
Mordvalane, Narva ja Peipsiveere piiskop Laatsarus kirjutab: „Tunnen end siin suurepäraselt. Mulle meeldib, siin on rahulik õhkkond. Pean Eestit oma teiseks kodumaaks. Ütlen seda otsekoheselt ja avameelselt ilma liialduseta.“ Eestis sündinud ja eesti päritolu EELK peapiiskop Urmas Viilma kirjutab: „Eesti inimene on religioosne, kohati isegi rohkem kui meie naabrid põhjas või lõunas. Eesti inimese usku iseloomustab sisemine veendumus nähtamatu maailma olemasolust ja mõjust inimese elule ilma, et ta püüaks või vahel ka oskaks oma veendumusi defineerida või konkretiseerida. Meil on sisemine aukartus nähtamatu maailma ees, mida ainult need, kes on teadlikult õppinud mitte uskuma, endale tunnistada ei taha.“
Narva kirikute päevad pakkusid suurepärase võimaluse mõelda järele Eesti usu teemale. Kirikute päevade korraldaja praost Leevi Reinaru kirjutab: „Juba Kirikutepäevade ettevalmistus andis erinevatele kogudustele uue koostöö kogemuse, millel loodetavasti on tulevikus palju head anda kogukonnale. Kui üks tänaval kohvitassi jutul olnud inimene kuulis, et kristlased koos midagi teevad, siis tema kommentaar oli „oi õudust kui kristalsed koos midagi teevad!“. Selle peale keegi tunnistas oma usku ja et ta kuulub kogudusse, selles pole midagi halba.“ Soovin, et suurepärane nädal viiks meid edasi suurepärase kuu, aasta ja aastakümneteni. Armastus võidab!
salumae_tiit_leksikon

 

 

 
 

Tiit Salumäe,
piiskop

Kõikide silmad ootavad Sind ja Sina annad neile nende roa omal ajal. (Ps 145:15)