Esileht » Arvamused » Arvamus »

Eesti ühiskonna appikarjed

26.06.2013 | | Rubriik: Arvamus

Keelame ära abordid! Kumm on seks! Erinevus rikastab! Olen uhke Eesti üle! Olen vastu samasooliste isikute kooselu tunnustamisele perekonnana ja sellisele kooselule õigusliku staatuse andmisele mistahes vormis, kaasa arvatud kavandatavale kooseluseadusele.
Meie ühiskond on täis pidevaid karjatusi, meile meeldib hüüda: hüüda emotsionaal­selt, konkreetselt ja tihti teisi arvamusi ignoreerivalt. Reklaamiteooriad ütlevad, et parim reklaam on see, mis arvestab oma sihtgrupi harjumusi, seda, milline on tarbijale omane keelestiil ja kuidas olla talle meelepärane.
Kas tõepoolest on meie meelepäraseim stiil ja ainuke arusaadav keel karjumine? Nimetatakse ju suurte tähtede kasutamist ja hüüumärke internetisuhtluses karjumiseks: MIS SUL VIGA ON????!!!
Hiljuti tuli arutluseks, kas Eesti ühiskond on valmis debatiks eutanaasia üle. Vaadates toodud hüüdlauseid tahaksin ma (jah, äärmuslikult) küsida, kas Eesti ühiskond on üldse valmis debatiks. Olgu, see oli nüüd liiga radikaalne, kuid siiski tundub, et paljudes kohtades on puudu eesmärgistatusest või kui isegi siht on silme ees, siis tahetakse seda esitada radikaalselt ja traktoriga teistest üle sõites.
Mis on saanud küsimustest, kuhu me oma ühiskonnaga liigume, milliseid inimesi me siia ilma soovime, mis on inimese elu eesmärk? Kõigist neist ja paljudest teistest suurtest ja olulistest küsimustest.
Me oleme otsekui harjunud teateid vastu võtma hüüdlausetes ja sedasi anname neid ka edasi. Olen mitmes Facebooki arutluses täheldanud sedasama taktikat: me esitame oma arvamusi hüüdlauseliste faktidena, hoolimata sisulisest argumentatsioonist või vestluspartneri ärakuulamisest. Aga kas on siis tegelikult tegu vestluspartneritega? Olen metsaülikoolis õppinud suhtlusvormi «Ma respekteerin sinu arvamust, kuid ei nõustu sellega». Mõnikord on selle kasutamine keeruline ning eks ma isegi eksin selle vastu tihti, kuid vahel on ka püüdlus parem kui mitte midagi.
Appikarjed tegelevad tihti tagajärgedega, kuid kes ravib põhjust? Jah, eks on ju ka meditsiinis lihtsam leevendada sümptomeid kui algset diagnoosi (kui on üldse teada algne diagnoos ning ka diagnoositud pole üksnes sümptomit). Selleks, et jõuda põhjuse-tagajärje ahelas vähemalt paar lüli ettepoole, on tarvis vaadelda suuremat pilti, näha inimest, inimkonda ja ühiskonda kogu selles muutuvas maailmas ning püüda mõista meid häirivate, aga ka rõõmustavate ilmingute põhjusi ja tekkemehhanisme, vaid sel viisil saame jõuda täisväärtusliku aruteluni.
Ei piisa sellest, kui sedastada «aga nii on», tuleb ka küsida «miks nii on?». Miks on meil pereprobleemid? Miks kohtab meil sageli poliitilist kultuuritust ja HIV-positiivseid? Miks ei taha paljud enam Eestis elada? Miks?
Ehk aitaks, kui «olla taas kui lapsukesed», kes teatavasti hakkavad esmalt küsima «miks?» ning alles seejärel «kuidas?».

K2pp,Triin_vastuvõtul,28.jaan2012_f.AitelK2pp

 

 

 

 

Triin Käpp,
vaimulik

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)