Esileht » Arvamused » Arvamus »

Eesti taassünni ime on uudselt dokumenteeritud

10.02.2009 | | Rubriik: Arvamus

Eve Pärnastelt saab kingituseks raamatud Jüri Adams. Foto: erakogu

Ilmus koguteos «Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. ERSP aeg»

Eesti Vabariiki – riiki, mille eesmärk on põhiseaduse kohaselt tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade – tuleb jätkuvalt käsitada imena. See on ime, mis teostus igasuguste kainete arvestuste ja kehtivate jõuvahekordade kiuste. 
Mäletan veel 22 aastat tagasi üht keskealist, sügavalt erudeeritud ning rahvusmeelset eesti haritlast ohkavat: «Eesti Vabariik? Minu silmad seda küll ei näe…»
Nüüd, ligi 18 aastat pärast selle ime lihakssaamist, on süvenemas oht käsitada murrangulisi rahvuslikke sündmusi, mis iseseisva riikluse taastamiseni viisid, justkui endastmõistetava arenguna (tonaal­suses «nii pidigi juhtuma»). Lisaks jätkub siiani moraalselt laastav nägelemine selle üle, kes oli vabaduse saavutamisel see «õige» või juhtiv jõud. 
Oleks küll aeg jõuda koosmeelele, et nii ebasoodsas seisundis asuva väikerahva puhul, nagu seda oli Eesti, kujutas lahendust pakkuvate variantide ja jõudude mitmekesisus endast meie rahvuslikku rikkust. Potentsiaali, mis pakkus täiendavaid võimalusi eesmärgile jõuda.
Ehtsa uuenemise eelduseks on alati uudsete lahenduste – alternatiivide – kujundamise võime. Eeskätt peab diktatuuriühiskonna kivikõvas reaalsuses tekkima moraalne usk ja kujutlusvõime, et on võimalik ka teisiti mõelda, käituda ja teha. Tegemist on saavutusega, mille üle eesti rahvas võib õigusega uhke olla. 
Kuid kummalisel kombel ei ole veel praegugi tekkinud arusaama, milliste lausa uskumatute tegudega meie kodanikualgatus Nõukogude impeeriumi kriisiaastail toime tuli. Eesti rahvas näitas 1987–91 suunda uute lahenduste otsinguil ning küpses ise otsingute käigus moraalselt ja poliitiliselt nendeks lahendusteks. See mõjutas selgelt sündmuste käiku ka teistes kommunistliku ainuvõimu piirkondades.
Neid dramaatilisi otsinguid ja valikuid kirjeldab seniolematu põhjalikkusega uus mahukas koguteos «Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. ERSP aeg», mida tutvustati avalikkusele 29. jaanuaril Estonia talveaias. Kuid 1988. a alguses uskus suurem osa inimestest, et kommunistlik võim on ilmsetele möödalaskmistele vaatamata kindlalt pukis ning jääb sinna ka edaspidi. Uuendusi oodati Moskva valgustatud punatsaarilt või kohaliku kommunistliku partei ladviku arukamalt osalt.

21 aastat tagasi, jaanuari lõpus 1988 vapustas seda ühedimensioonilist mõtlemist avalik üleskutse moodustada uus poliitiline partei, mille nimi ütles kõik – Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. Ettepanekule oli allkirja andnud 16 inimest.
Kolm algatajat – Vello Väärtnõu, Eke-Pärt Nõmm ja Ärvi Orula suutsid ettepaneku teksti toimetada Moskvasse, seda pärast seiklusfilmilikke jälitamisi ja KGB ninapidi vedamist. Pärast algelist pressikonverentsi välisajakirjanikele ühes Moskva korteris ilmus info algatuse kohta 31. jaanuaril 1988 New York Timesi esileheküljel.     
Kuid kõige hämmastavam oli siiski tõsiasi, et kaheksa kuud hiljem too hulljulgena näiv algatus realiseerus. 20. augustil 1988 asutati Pilistvere kirikus ERSP – esimene avalikult tegutsev demokraatlik erakond Nõukogude Liidu alal. Olemasolevale ainupartei võimule tekkis poliitiline alternatiiv. 
Selle alternatiivi läbi sõnastati ehtne eesmärk – mitte nõukogude süsteemi reformid Moskva edasises alluvuses, vaid täielikult iseseisev rahvusriik. Ehkki seda eesmärki peeti 20. augustil 1988 hulljulgeks ning ebareaalseks, osutab ajaloosündmuste sümboolika midagi muud. Kõigest kolm aastat hiljem, täpselt samal päeval, mil ERSP asutati, taastati Eesti iseseisvus ERSP põhimõtete alusel. 
Kõike seda võib uuest koguteosest lugeda. See on eelkõige ühe ERSP ideele allakirjutanu, Eve Pärnaste monumentaalne isiklik töö. Ligi 800-leheküljeline raamat sisaldab artikleid ja mälestusi, dokumente, täpse kronoloogia sündmustest, ERSP kõigi liikmete andmed ja ulatusliku fotomaterjali. 
Ja veel üks tähelepanek. Raamatus on Jaan Tammsalu koostatud ülevaade eesti vaimulike osast ERSP tegevuses. ERSP kaugeleulatuvate taotluste edu on allakirjutanu arvates seotud sellega, et see erakond alustas oma eksistentsi kirikus palvega. Sama tava jätkus ERSP suurtel kokkutulekutel – kõik need algasid ja lõppesid pöördumisega Kõigekõrgema poole ning tänuga Tema abi eest. Sellegi ürituse lõpetas meie Tallinna praost palvega, paludes õnnistust niihästi ERSP pärandile kui ka seda kajastava raamatu levikule.

Tunne Kelam,
ERSP asutajaliige;
esimees 1993–95

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)