Eesti religioosne maastik, 1.

Eesti usulist maastikku on sageli kirjeldatud mosaiigina, kuid arvan, et asjakohasem on seda kirjeldada kui kollaazi, mis koosneb väga erinevatest nähtustest, mida on võimalik seostada mõistega religioon või religioossus. Kui selle maastiku silmatorkavamad osad on suuremad usulised ühendused, kes on end sellistena registreerinud ka juriidiliste isikutena, siis väikemaid ja hoopis teistsuguseid nähtusi võib kohata erinevate samaani-, reiki- või näiteks astroloogiakursustena, aga samuti vaimuilma hämartsoonis, mida täidavad erinevad ravitsejad, ennustajad, selgeltnägijad.

Kas pidada viimaseid osaks Eesti religioossest maastikust, võib olla küll tõlgendamise küsimus, kuid arvan, et suures pildis ei tuleks neid unustada. Ning selliselt asuvad Eesti usulisel maastikul üheaegselt nii mitrate ja kuldsete kaasulatega piiskopid kui ka dressipükstes võluvitsaga energiasambaid otsivad teadmamehed ja -naised või energeetilisi operatsioone teostav Ridala Hardi.

1. Tagasivaade

Tänase Eesti religioosse maastiku kujunemisel on oluliseks 1980. aastate lõpu taasiseseisvumise protsess ning 1990. aastate algus, kui religioon ja religiooniga seonduv liikus jõuliselt laiema ühiskonna huviorbiiti ning nõukogude riigiaparaadi kontroll religiooniga seonduva üle samm-sammult lõdvenes.

Sellel perioodil elavnes kirikute ja koguduste tegevus (mh laste- ja noortetöö), senini varjatult, n-ö põranda all tegutsenud usutraditsioonid alustasid avalikku tegevust (islami kogukond, jehoovatunnistajad), samuti saabus mitu uut usutraditsiooni (mormoonid, erinevad karismaatilised kristlased, bahaistid, transtsendentaalse meditatsiooni teostajad jt) ja organiseerusid seni hajusalt eksisteerinud usurühmad (maausulised, budistid).

Seda ajajärku iseloomustab samuti rahvusliku ja usulis-kultuurilise identiteedi samastamine (eestlased – luterlased, venelased – õigeusklikud, tatarlased – islam, armeenlased – armeenia apostlik kirik jne). Perioodi, mille lõpuks võib pidada aastaid 1993–1994, iseloomustas eriline religioosne aktiivsus nii religiooni otsijate kui pakkujate poolelt, mis põhjustas ajuti ilmaliku ühiskonna ning usuliste ühenduste vahelisi vastasseise (näit Elu Sõna tänavamisjoni keelamine Tartus 1993).

1993 riigikogu poolt vastu võetud kirikute ja koguduste seadust võib pidada mingis mõttes religioosse maastiku teatud stabiliseerumise alguseks. Hoolimata luterliku kiriku esindajate soovist tagada Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule avalik-õigusliku institutsiooni staatus ja kehtestada usuliste ühenduste mitmetasandiline õiguslik regulatsioon, kus pikema ajaloo ja suurema liikmeskonnaga kirikutel olnuks suuremad õigused võrreldes ülejäänutega, jäi see kavatsus teostumata ning kõikidele kirikute ja koguduste registrisse kantud usulistele ühendustele laienesid ühesugused õigused ja kohustused.

Järgnevate aastate jooksul Eesti usuline maastik stabiliseerus – osa, varasemal perioodil populaarsust kogunud kirikuid ja usuliikumisi kaotas oma järgijate hulka (nende hulka kuuluvad üheaegselt nii erinevad ühendused nagu EELK kui ka transtsendentaalne meditatsioon), teised usulised liikumised, mis olid 1980ndate lõpul ja 1990ndate alguses tuntud näiteks uuelaadse karismaatilisusega, argistusid ning lõimusid loomulikuks osaks Eesti uuest usulisest maastikust (nt Eesti Kristlik Nelipühi Kirik, Elu Sõna). Samal ajal jätkus uute vaimsusõpetuste ja -praktikate saabumine Eestisse, osa neist moodustab tänaseks mitmetahulise nn alternatiivse vaimsuskeskkonna, omalaadse vahetsooni sekulaarse ühiskonna ja religioossete institutsioonide vahel (nt erinevad jooga-kursused, samaanilaagrid jt).

2. Tänane usuline maastik

Tänase Eesti usulise maastiku kirjeldamist tuleb alustada sellest materjalist, millele – vähemalt osaliselt – järgnev ülevaade toetub. Ühelt poolt annab ülevaatele nn ametlikust religioossest olukorrast allikmaterjali kohtute registriosakondades registreeritud usulised ühendused, teiselt poolt on ülevaatlikumaks allikmaterjaliks Eesti elanikkonna usuliste veendumuste kohta aastal 2000 läbi viidud rahvaloendus.

Arvandmeid usuliste ühenduste kohta

Aasta 2007 (25.01.2007) alguseks oli kohtute registriosakondades registreeritud 537 usulist ühendust (kogudust). Valdav enamik neist olid kristlikud kogudused, mis kuulusid erinevatesse kirikutesse või koguduste liitudesse. Selliseid kirikuid on usuliste ühenduste registrisse kantud üheksa. Samuti on registrisse kantud üheksa koguduste liitu, nende hulgas kaks mitte-kristlikke traditsioone esindavat liitu (Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda ja Eesti Baha’i Koguduste Liit). Kirikutesse ja koguduste liitudesse ei kuulu mainitud koguarvust üksnes 62 usulist ühendust. Samas on neist valdav osa erinevad kristlikud kogudused. Üksnes üheksa neist esindavad mitte-kristlikke traditsioone.

Mida ütlevad need arvud? Need võivad anda osalise ülevaate usuliste ühenduste geograafilisest levikust, infrastruktuurist ja ettekujutuse liikmeskonna arvukusest, kuid mõlemal juhul tuleb silmas pidada, et erinevate usuliste ühenduste juures tähendavad sama nimetuse all olevad arvud sageli hoopis erinevaid asju.

Ringo Ringvee

1 Artikkel peegeldab autori isiklikke vaateid.

(Järgneb.)