Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Eesti rahvusest vaimulike sotsiaalsed suhted ja kommunikatsioon ühiskonnaga 19. sajandil 6. osa

30.10.2019 | | Rubriik: Järjejutt, Kirikuelu

6.

Rahvusliku liikumise tegelased jagunesid kahte leeri: Hurda-Jannseni Postimehe mõõdukaks ja Jakobsoni Sakala radikaalseks erakonnaks. Jagunemine toimus ka eesti rahvusest teoloogide hulgas. Suurem osa neist kuulus mõõdukate erakonda, kuid üksikud, nagu näiteks Aleksander Sõrd, Heinrich Raska, Hugo Treffner, liitusid jakobsonliku radikaalse erakonnaga. Lõhenes ka Eesti Kirjameeste Selts, kust lahkus koos Hurdaga enamik vaimulikke ja teoloogiaüliõpilasi.

Problemaatiliseks kujunes kirikuvalitsuste ja vaimulikkonna suhe eesti seltsidega. Tartu Maarja koguduse vaimulik ja praost Adalbert H. Willigerode kutsus 1880. aastal Liivimaa sinodil looma vaimulike ühisrinnet, võitlemaks eestlaste ja lätlaste rahvuslik-sotsiaaldemokraatlike seltsidega.
Eestimaa 1881. aasta sinodil esitas Ridala vaimulik ja Eestimaa konsistooriumi assessor Magnus Heinrich Ferdinand Leopold Hörschelmann ettekandes „Kas ei oleks kasulik, et ka meie osa võtaksime Aleksandrikooli asutamisest?“ kolm seisukohta. Aleksandrikooli kui eestlaste haridusasutuse ideed tuli igati tervitada, aga põhiprobleem peitus selles, kas eestikeelse õppekeelega kõrgem õppeasutus oli reaalselt teostatav, kui vaimulikud selles ei osale. Rahvuslikust seisukohast lähtudes ei tulnud vaimulikel eestlaste haridusliku emantsipatsiooni suhtes jääda ükskõikseks. Eesti koguduste saksa vaimulikel tuli tundma õppida eestlaste vaimulaadi.
Eesti soost vaimulikel tulnuks antud ametivandest juhindudes lasta ennast mitte liigselt kaasa tõmmata rahvusliku liikumisega, mille koondsümboliks oli saanud Aleksandrikool. Vaimulike enamuse üldhoiak Aleksandrikooli suhtes jäi passiivseks. Eesti soost vaimulikest lõid aktiivselt rahakogumisele kaasa Jakob Hurt, Wilhelm Eisenschmidt, Andreas Kurrikoff ja Mihkel Jürmann.

Eesti rahvusest teoloogide ja vaimulike teadus-kultuuriline tegevus oli suuremalt osalt koondunud Eesti Üliõpilaste Seltsi, Eesti Kirjanduse Seltsi („Eesti Kirjandus“) ja Eesti Kirjameeste Seltsi. Tartu Teoloogide Seltsi, mis teoreetiliselt pidanuks koondama kõiki teolooge, oli lühemat või pikemat aega kuulunud 20 eesti juurtega teoloogi, nendest üldtuntumad Mihkel Jürmann, Hugo Treffner, Johannes Kerg, Villem Reiman. Nimetatutest keegi ei kandnud ette ühtegi referaati. Teoloogiaprofessor Ferdinand Dietrich N. Hörschelmann olevat kiitnud 1895. aastal Jakob Hurdale eesti teoloogiaüliõpilasi ja soovinud väga, et eesti teoloogid astuksid edaspidi ka Tartu Teoloogiaseltsi liikmeteks. „Tehke seda ometi. Usun, et papi ei ole teile kunagi halba nõu andnud ja nii ei ole ka see soov üldsegi halb. Nõnda siis tehkegi.“
Eestlaste oma teoloogiaseltsi Liivimaal asutamise küsimus oli tõsisemalt esil 1910-ndate alguses. Sellega püüti eesti teoloogide hulgas ühist tegevusalust luua. Paraku ei saanud idee toetust Liivimaa konsistooriumilt ja eesti teoloogide väike tuumik püüdis organiseerida omi eraviisilisi kogunemisi peamiselt Keilas, Laiusel ja Viljandis.
EÜS-i esimeseks esimeheks sai 1873. aastal teoloogiaüliõpilane Kurrikoff. Perioodil 1874–1905 olid kõigist 33-st seltsi esimehest 22 teoloogid. Nende kõigi suhted ei kujunenud seltsiga aastate jooksul tihedateks. Tartu Peetri koguduse vaimulik Wilhelm Eisenschmidt, kes oma ametisseastumise järel oli aktiivselt osa võtnud eestlaste seltsielust (Eesti Kirjameeste Selts; Aleksandrikoolile raha kogumine), pidas õigemaks EÜS-ist üldse eemale jääda. Selle asemel laskis Eisenschmidt end valida saksa korporatsiooni Livonia auvilistlaseks, kuhu olid astunud ka tema mõlemad teoloogiat õppivad pojad Johannes Otto Theodor ja Ernst Wilhelm Adalbert.
Sajandi lõpul käis Livonia konvendikorteris eesti tudengeid üsna sageli. Et ka Eesti Kirjameeste Selts toimis eestlaste keskorganisatsioonina, siis võib see seletada saksa vaimulike eemalejäämist, kuigi Hurt seda neile veel 1906. aastal ette heitis.
(Lõpp.)
Riho Saard


Eesti Kirik avaldas autori ja kirjastuse Argo nõusolekul katkendi teoloogi, ajaloolase ja kultuuriloolase professor dr Riho Saardi novembris ilmuvast raamatust „Eesti rahvusest luterliku vaimulikkonna kujunemine ja eestlaste juhtimisega Eesti evangeelse luterliku kiriku sünd. Ideed ja võitlused 1870–1919“.

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)