Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Eesti rahvusest vaimulike sotsiaalsed suhted ja kommunikatsioon ühiskonnaga 19. sajandil 4. osa

16.10.2019 | | Rubriik: Järjejutt, Kirikuelu

4.
Kõigist eesti soost vaimulike enne 1918. aastat sõlmitud abieludest oli 26 sõlmitud eestlannaga, sest ka eesti soost vaimulikud eelistasid abielluda peamiselt vaimulike, kaupmeeste, töösturite, laevakaptenite, mõisavalitsejate ja kooliõpetajate tütardega, mis soodustas nende perekondade saksastumist. Eesti juurtega Oskar Tomberg, Friedrich Wieckmann ja Johannes Eisenschmidt identifitseerisid ennast sakslastena.

Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlase Adolf Oscar Undritzi saksastumine pidi hiljemalt 1880. aastaks olema alanud, mille viis kindlasti lõpule hilisem abiellumine Peterburis sakslanna Magda Marie Friederike Bossega. Teiste juures võis rahvusliku identsuse ebakindlus ja ebalev rahvusemääratlus end lühemat või pikemat aega avaldada.
Carl Eduard Ney oli sündinud Tallinna kaupmehe perekonnas ja oli 1905. aastal identifitseerinud ennast eestlasena, aga järgmisel aastal juba sakslasena. Ka uhkusega oma talupoeglikku päritolu toonitanud Jakob Hurt määratles ennast 1876. aastal sakslasena ja edaspidi juba eestlasena. Tallinnas sündinud Hans August Leyst määratles ennast Tartu Peetri koguduse abivaimulikuna 1888. aastast alates eestlasena, aga 1892. aastast alates, kui temast sai Viljandi saksa linnakoguduse vikaarvaimulik, juba sakslasena. Arved Heinrich Rosenstein määratles 1903. aastast alates ennast eestlasena, aga 1910. aastast juba sakslasena. Põhjuseks võis olla abiellumine 1906. aastal sakslanna Hildegard Rosenbergiga. Põhihariduse Tartu Aleksandri gümnaasiumis saanud ja Tartu Pauluse abivaimulikuks 1918. aasta 7. jaanuaril ordineeritud Aleksander Kuusik kirjutas eluloos, et tema emakeeleks ja koduseks hariduskeeleks oli saksa keel (ema sakslanna Constanze Emberg, isa koolmeister Karl Kusick), aga isa ei salanud kunagi maha oma eesti päritolu.
Ka võisid eesti koguduse ja eesti rahvusest vaimuliku suhted kujuneda aastatega pingeliseks. Eestlased kaldusid suhtuma oma rahvuskaaslastest vaimulikesse oma-mehe-mentaliteediga. Soovisid nendega kauem maast ja ilmast vestelda. Otepääl oli Jakob Hurda lahkumise puhul kaks leeri: ühed tundsid selle üle rõõmu, teised avaldasid kahetsust. Türi eesti kogudus ei mõistnud elu lõpuni poissmeheks jäänud vaimulikku Andreas Kurrikoffi. Vastuolud tema ja eestlaste vahel kestsid aastaid ja võisid olla põhjustatud varjatud arenevast vaimuhaigusest, aga võisid soodustada ka selle väljaarenemist.

Mihkel Jürmanni kohta sepitseti pilkelaul ja tema valimise vastu Tarvastu vaimulikuks oli suurem osa eesti kogudusest eesotsas vallavanema, kiriku vöörmündri ja kirikukonvendi saadikutega. Vemmalvärsse loodi Jakob Hurdast ja Jaan Bergmannist. Villem Reiman suutis oma karskusefanatismiga tekitada Kolga-Jaanis palju pahameelt ja osa kogudusest soovis tema asemel vaimulikuna näha pigem Rõngu vaimulikku Winfried Hansenit. Reimani matustki jälginud suurem osa Kolga-Jaani elanikkonnast ükskõiksuses ainult eemalt.
Kambjas tekkis eestlastel oma rahvusest vaimuliku vastu umbusaldus ainuüksi seetõttu, et kirikukonvendi saksa mõisnikud olid andnud oma hääled Friedrich Ederbergile. Eelarvamust ja umbusaldust August Nigoli suhtes äratas Viljandi eestlastes, et 1909. aastal andsid emeriteeruv vaimulik August Jakob Westrén-Doll ja kirikuvöörmündrist Uusna mõisa omanik Hans Leik oma toetuse Nigolile.
Vaimuliku igakordsed valikud ei maksnud kokku langeda eesti koguduse enamuse soovidega ja tõid kaasa pingeid. Näiteks valis Võnnu vaimulik August Warres endale 1897. aastal abivaimulikuks sakslase Woldemar von Engelhardti, kes ei osanud korralikult eesti keeltki. Eestlastest vallasaadikud olid soovitanud Warresel sakslast sellele kohale mitte valida. Kuigi tema eestvõttel oli 1896. aastal loodud Võnnu Põllumeeste Selts, tütarlaste majapidamiskursused ja Tarbijate Ühistu, siis tema sõprus ja läbikäimine mõisnikega oli eestlastele jätkuvalt pinnuks silmas.
Pingeid ja võõrdumist põhjustas sagedasti kirikumaade rendi küsimus. Tülisid ja kohtuskäimisi tuli kirikumaade rentnike ja valla peremeestega Jakob Hurdal, Martin Lipul ja Villem Reimanil. Kirikumõisaga oli vaimulikkonnast välja kujunenud küllaltki eriilmeline, rohkem keskmik- ja suurtalunike või mõisnike kui tavaliste väiketalunike ja maatutega liigenduv sotsiaalne grupp. Väike- ja renditalunike ning maatute silmis olid seetõttu vaimulikel paratamatult „rohkem mõisniku kui Kristuse näojooned“.
(Järgneb.)
Riho Saard

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)