Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Eesti põhiseaduse isa näeb hetkel riikliku suure idee koha peal tühikut

19.08.2015 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Kaks sõpra: Jüri Adams koos kolmandasse klassi mineva poja Martin Gregoriga. Liina Raudvassar

Suurtel riiklikel tähtpäevadel on ikka tavaks pöörduda inimeste poole, kelle tegevus on aidanud meil iseseisvust taastada ja oma riiki taasluua. Ehkki Eesti põhiseaduse üks peamisi autoreid Jüri Adams ei tunne, et 20. august tema südant väga puudutaks, on see päev kalendrisse kiigates kui riigi poolsünnipäev ja ühtlasi ka aeg poliitikuil pikemalt suvepuhkuselt naasta.

Käesolevaks intervjuuks valmistudes leidsin 2005. aasta veebruaris ajalehes Põhjarannik ilmunud intervjuu Teiega, mis lõpeb sõnadega: «Nii rahulikku vabariigi aastapäeva nagu sel aastal ei ole eestlastel olnud aastast 1924. Sellest tuleneb ka vastus küsimusele, mis on käesoleval hetkel Eesti riigile ja rahvale kõige tähtsamad asjad. /…/ Seepärast on praegu aeg tegelda mitte riigiga, vaid iseenda perega. Kõigile Eesti kodanikele on praegu kõige tähtsam vormistada ära oma kooselud, teha kiiresti valmis oma lapsed, anda neile haridus, sättida oma kodud korda – sellised asjad. Kes teab, kui kauaks meile sellist aega on antud …»
Arvan, et see oli tollal täiesti õige hinnang. Mis vahepeal on kümne aasta jooksul muutunud – maailmas on olukord läinud hulga vastikumaks ja potentsiaalsed ohud Eesti riigile, mis sõjakast vene natsionalismist johtuvad, on vahepeal kasvanud.
Mis puutub soovitusse oma eraeluasjad korda teha, siis selles suhtes pole õiget edasiminekut olnud. Mullu sai võimalikuks see, et vormistamata abielude teemadel tekkis ühiskondlik ja seadusandlik hüsteeria. Minu selle suve üks meeldivamaid isiklikke kogemusi oli kohtumine vanade tuttavatega, kes olid jõudnud näiteks pärast 18aastast faktilist kooselu lõpuks arusaamisele, et on õige aeg ka abielu ametlikult ära vormistada.

Kuidas kommenteerite juristina eelmainitud, palju kära tekitanud kooseluseadust?
Ühes külanaljandis on kujund «suure sepa soss». Susserdaja, kes sepatööd ei oska, ei suuda rauatükist midagi valmis teha ja lõpuks viskab selle veetünni. Kostab kuuma rauatüki jahtumise hääl «soss». Just selline oli lugu ka selle seadusega. Palju kisa ja kära, aga ei mingit praktilist ega kasulikku tulemust.

Kuidas tekkinud olukord laheneb?
Praegusel hetkel ei paista ta kuidagi lahenevat. Ta püsib, nagu ta on, ja selles pole iseenesest midagi halba.

Paranoilisem inimene võiks arvata, et viimasel ajal on ühiskonnale meelega loobitud hambu teemasid, mis teda lõhestavad – kooseluseadusest kuni pagulasteemani. Millest tulevad sellised möödarääkimised?
Siin on ilmselt tegemist laiemalt öeldes meie ühiskonna ja rahva praeguse vaimse seisundiga. Seda iseloomustav sõnaühend on ilmselt «vaimne segadus». Ei ole selge, millega üldse peaks tegelema ning kuhupoole riik ja ühiskond peaksid liikuma.
Ainuke praeguseks hetkeks alles jäänud poliitiline idee on heaoluriigi või – saksa terminoloogias – sotsiaalriigi idee. Teiste sõnadega – Skandinaavia maade ja Saksamaa jäljendamise idee. Aga see poliitiline aade on pärit ajastust, mis on ammu möödunud; see on 1950.–1960. aastad Lääne-Euroopas, kus rahvastiku liikumine oli veel suhteliselt väike ja mitmesugused sotsiaalkorraldused, mis tänapäeval on mõeldamatud, olid siis teostatavad.
Ja selle taustal toimuvad aeg-ajalt mingisugused raskesti seletatavad, osaliselt ajakirjanduslikud liikumised, mida mina nimetaksin mürtsu tegemiseks – kooseluseadus, pagulased. Võttes ette teoreetilise võimaluse, et Eestisse asub elama – mingiks ajaks või lõplikult – teatud hulk võõramaalasi, selle taustal on toimunud täiesti ebaadekvaatne, primitiivne vaimne aktiivsus. See pole hea märk Eesti ühiskonna vaimse tervise kohta.

Üks Vabaerakonna tekkimise põhjusi on kahtlemata kriis Eesti parteielus …
Eesti riigi korraldus on selle koha pealt kahtlemata kriisis. Põhiseaduses on öeldud, et valimised peavad olema vabad ja võrdsed. Need nõuded peavad kehtima mitte ainult iga valija suhtes, vaid ka kandidaatide nimekirjade ülesseadmise koha pealt, mida juristid nimetavad passiivseks valimisõiguseks. Aga tegelikult see nii ei ole. Eestis on kujundatud olukord, et kandidaatide nimekirja riigikogu valimistele saab esitada vaid kümmekond esitajat – see pole kindlasti näide valimise vabadusest. Tegelikult kujunes välja nelja erakonna kambasüsteem. Hulk valijaid on ilmselt saanud sellest hädast teadlikuks ja avaldasid oma protesti sel moel, et viimastel valimistel anti palju hääli uutele nimekirjadele.
Võrdsuse asjaga on lugu veelgi halvem. Alates 2003. aastast kujunes välja seniste erakondade ühishuvidel põhinev süsteem, kus riigikogus antakse maksumaksja taskust iseendale väga suurt toetusraha, mille üks tulemus on olnud see, et sisuliselt lükatakse oma valimiskampaaniate kulud maksumaksja õlule. Tänavu kevadel riigikogu valimistel oli valijate ees kaks eraldi kandidaatide nimekirjade rühma. Ühed, mille taga oli massiivne reklaamikampaania, mida ei maksnud kinni erakonnad ega nende toetajad, vaid see võeti maksumaksjate taskust. Ja teiseks kaks autsaider-nimekirja, kes olid nende ülejäänud neljaga võrreldes täiesti ebavõrdses olukorras – rahaliselt ei olnud neil mingit võimalust nelja kartellierakonnaga võistelda.

27. jaanuaril 2012 ilmus IRLi uue esimehe valimisi silmas pidades teie kirjutis «IRL kui voodihaige – kas sureb, paraneb või jääb sandiks» (oli mõeldud erakonna, kuhu Adams tollal veel kuulus, liikmetele, aga see avaldati mitmes väljaandes – toim.), mis on prohvetlikuks osutunud.
Ma küll ei mäleta, aga kujund on iseendast hea ja on osutunud õigeks; kehtib siiani. Paranemist ei paista ja suremist ka praegu mitte – voodihaigena edasi elamine on siis kehtiv kujund.
Arvan, et paljudele Vabaerakonna liikmetele tuleb üllatusena, et küsitluste järgi ollakse juba mõnda aega erakondade seas populaarsuselt teisel kohal Keskerakonna järel.
Kindlasti. Aga ükski inimene, kellega olen rääkinud, ei ole näinud selles sisulist põhjust. Ühest küljest on see kui protestihääled. Teisest küljest kui sisulise põhjenduseta avanss. Selline vastutus ajab tõsiselt närvi.

Olete rääkinud, kuidas okupatsiooniajal aitas kirik – või täpsemini mõned tema esindajad – kaasa vabadusvõitlusele.
Pika elu jooksul olen leidnud häid rahvuslasi ja vabadusvõitlejaid väga paljude erinevate kirikute liikmete ja aktivistide hulgast. Aga luteri kirik paistis kindlasti silma sellega, et selle sees tegelesid inimesed hästi palju kultuuriväärtuste hoidmise ja vaimuliku ning filosoofilise haridustegevusega. Masinakirjas paljundatud sadade ja tuhandete raamatute hulk – ma mõtlen nimetusi – on imeline kultuurinähtus, vastupanuvõitluse vorm nõukogude ajast.
Jaan Kiivit on nendest aastatest inimene, kelle suhtes on mul jäänud kõige sügavam austus. Tal oli väga mitmesuguseid rolle, muu hulgas tegeles ta hästi palju Välis-Eesti trükiste levitamisega ja aitas meil ka, muidugi oma võimaluste piirides, hoida põrandaaluseid kontakte läänemaailmaga. See, et ta tõusis luteri kiriku etteotsa, oli minu arvates igati põhjendatud ja õigustatud.
Laiemalt võiks öelda, et ka hilisemas riigitöös on mul olnud au ja õnn töötada koos kirikutesse kuulunud inimestega ja need koostöökogemused on olnud kõigiti kiiduväärsed. Minu elukogemus ütleb, et inimesel, kes kuulub kirikusse või on lihtsalt usklik, on suurem ühiskonna teenimise anne. Mida rohkem sellistel inimestel jagub energiat tegelda ka riigitööga, seda kasulikum on see sellele riigile ja rahvale.

Kui lasite end 1990. aastate keskpaigas EELKs ristida ja konfirmeerida, põhjendasite seda sellega, et kirikusse kuulumine sobib rahvuslik-konservatiivse suunaga poliitikas.
Rahvuslik-konservatiivne suund peaks olema poliitiliselt traditsiooniliste kirikute liikmetele kahtlemata kõige vastuvõetavam. Aga pärast iseseisvuse taastamist on rahvuslik-konservatiivsel suunal tegutsenud valdavalt mitteusklikud inimesed. See suhe pole nii lihtne. Ma arvasin, et kirikuga liitumine on igapidi õige ja õigustatud samm ja ega ma ei ole seda tagantjärele kuidagi ümber mõelnud ega kahetsenud.
Iga inimene peab oma elu ja kogemust korrastama ning nõudlikumal inimesel viib see küsimuseni, kuidas ta suhtub kaasinimestesse ja milline on tema suhe Jumalasse. Ma ei hakkaks ühte kirikut teisest paremaks pidama, sest tunnen liiga palju erinevaid armsaid inimesi, kes kuuluvad muudesse kirikutesse.

Kas olete mõelnud ka kurikuulsa eestlaste usuleiguse peale, mis on küll tuletatud vähesest nominaalsest sidemest kirikuga?
Siin võime taas jõuda analoogia juurde sellesama kooseluseaduse temaatikaga. Meie ühiskonnas on mitmeid veidraid probleeme. Enamik inimesi elab enda arust traditsioonilist kooselu ja kasvatatakse oma lapsi. Samas ei anta oma kooselust riigile teada; seda ei registreerita. Sellel võivad olla ja tihtipeale ka on nende jaoks ettenägematud negatiivsed tagajärjed hilisemates elufaasides.
Mingisugune analoogia on ka usuküsimustes. Formaalselt öeldakse «mina ei kuulu ühessegi kirikusse» ja päris kindlasti on statistikud ammu suutnud näidata, et nendest arvudest ei saa teha järeldusi, et inimesed oleks tingimata kirikuvaenulikud või jumalaeitajad.

Mulle meenub, nagu oleksite pärast infarkti, mille tõttu olitegi vahepeal poliitikast eemal, öelnud, et arst keelas poliitikategemise ära, kui elada tahate.
Seda mitte, aga tõsi on, et normaalse poliitikatöö puhul on vaja energiat – tööpäevad on väga pikad ja üldiselt väljapuhkamiseks eriti palju aega ei jää. Poliitikat saavad teha vaid väga tugeva tervisega inimesed. Need, kes ennast üle pingutavad, võivad selle eest väga kallilt maksta. Minu arvates meie iseseisvuse taastamise perioodi kaks kõige võimekamat, silmapaistvamat ja energilisemat inimest – Mart Laar ja Edgar Savisaar – on mõlemad näited inimestest, kes pole käitunud mõistlikult, pole osanud oma tervist hästi hoida.

Kas on õigustatud, et 20. august, mida vahepeal nimetati ka alavääristavalt Savisaare-pühaks, on nüüd ametlikult kalendris riikliku tähtpäevana?
Eestis on praegu välja kujunenud hoopis teistsugune riikliku elu kalender, kui oli varem. Meil on praegu Eestis kaks kuud suvepuhkust, mille ajal peaaegu ei tegelda poliitikaga ja isegi valitsusekriitikud jätavad valitsuse rahule, peaaegu. See on tänavusel aastal võib-olla ka õige. Aga suurem suvepuhkus algab umbes jaanipäevast ja sellest väljatulemine toimub augusti viimasel dekaadil. Sinna on mitu aega kokku jooksnud – üks on 20. augusti tegemine riigipühaks, milleks minu arvates pole erilist sisulist põhjendust.
Pean tunnistama, et minu hinges on sel pühal tühi koht; pole hingelist sidet, et midagi väga olulist oleks sel kuupäeval kunagi juhtunud. Aga tõenäoliselt suvepuhkuse lõpu tähistamine jääb alles. Teine liin, mis on kokku jooksnud, on 23. augustiga seotud mälestusüritused. Molotovi-Ribbentropi pakti avalikustamine kujunes üheks põhiliseks iseseisvuse nõude taastamise lipukirjaks. Nii kujunes välja Hirvepargi koosolekute traditsioon. Tõsine poliitika-aasta algab Eestis umbes 20. augustist, ehkki riigikogu tuleb kokku alles septembri keskel, ja kestab jaanipäevani.
Teet Korsten

Jüri Adams
Sündinud 22. novembril 1947 Tartus.
ERSP asutajaliige ja põhikirja autor. Aastatel 1991–1992 oli Põhiseaduse Assamblee liige. Ta on Eesti põhiseaduse projekti peamine autor.
ERSP Isamaaga liitumise järel olnud Isamaaliidu ja IRLi liige. Alates 15. oktoobrist 2014 on ta Eesti Vabaerakonna liige.
Aastatel 1992–2003 oli riigikogu liige.
Aastatel 1994–1995 Andres Tarandi valitsuses justiitsminister.
Alates märtsist 2015 taas riigikogu liige.
Tunnustus: 2001 Riigivapi III klassi teenetemärk; 2006 Valgetähe II klassi teenetemärk.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)