Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Eesti piirilinnast, mitmerahvuselisest Narvast

19.02.2014 | | Rubriik: Persoon kaasajast

TÜ Narva Kolledži rektor Katri Raik (46) on tartlanna, ta elab ja töötab Narvas peaaegu 15 aastat. «Juba paar aastat tunnen, et siin ongi minu päriskodu,» ütleb ta. Läinud aastal ilmus temalt linna kaasaegset elu haaravalt käsitlev raamat «Minu Narva».

Kuidas raamat sündis? Võib-olla isikliku päeviku põhjal?
Ei, päevikut ma pole pidanud, selleks polnud aega, ma ELASIN iga päev, iga tund ja iga minut, mul pole olnud siin palju puhkehetki. Siiski, suvel paar aastat tagasi oli üks musta masenduse periood, mil tundus, et kolledžihoone Raekoja platsil ei saa iial valmis. Olin tuttavad ära tüüdanud otsatute murejuttudega – asjaolude tõttu lihtsalt ei saanud linnast ära sõita, istusin toas ja stressi maandamiseks elasin end kirjutades välja. Epp Petrone otsis siis kedagi, kes Narvast kirjutaks, ma ise polnud mingil moel raamatule mõelnud. Võtsin temaga ühendust, ootasin pikalt kirjastuse otsust. Ühtekokku läks ehk poolteist aastat. Mulle meeldis kirjutada.

Kuidas sattusite Narva tööle? Oli see taotlus või juhus?
Narva oli minu jaoks varem vaid peatus teel Peterburi, isegi kinnine Sillamäe tundus põnevam. Aastail 1994–1995 tõi töö Tartu ülikoolis mind Narva. Mäletan esimest käiku pisiasjadeni, kogu päeva. On mõnevõrra ebaharilik mäletada tervet päeva üle nii pika aja. Arvatavasti elus on mõned murranguhetked, kus ise veel ei adu, aga tegelikult juba toimub pööre, oled ristteel, ja teatud paik või teema või inimene saab edaspidi pikaks perioodiks oluliseks, määravaks.
Mäletan sissesõitu Narva külmas vihmas, kus meid kui võõraid linna sisenejaid kamandati autost välja, käed sirutatud auto peale … Läbi siiski ei otsitud. Tartust tulles ei tundunud, et oleme ikka samas riigis. Sealjuures rõhutan: minu jaoks on Narva alati olnud Eesti linn, piir läheb TEISELT POOLT jõge! Mäletan isegi, missugused põlled olid meid teenindanud ettekandjail ees. Üldmulje Narvast oli kummastav, nagu oleksin sattunud sõjajärgsesse aega, kuidagi hämar oli, elektrivalgust napilt.

Räägitakse, et Ida-Virumaa vähesed eestlased, eriti haritlased, on seal tugevasti kokku kasvanud, üksmeeles toimetavad. On see tõsi?
Ida-Viru piirkonnad on paraku erinevad, nagu kõik Eesti piirkonnad tegelikult. Tartu on näiteks justkui väike Saksa linn. Narva inimestest eraldi kõneldes peab eristama väga selgelt, kas ollakse Narvas sündinud eestlane või mitte. Põlisnarvakad on kitsas seltskond oma küllalt kindlakskujunenud arvamusega, kus loeb, kas saad venelastega läbi või mitte, kas suhtled või mitte. Meie ja nemad! Võib-olla see seltskond kaugelt tundub romantiline, ent kas ta on ikka jätkusuutlik, seda mina ei tea.
Hiljaaegu esitleti meil kolledžis Ingrid Rüütli ja tema kaasautorite raamatut «Ida-Viru rahvakultuur». Sellest võttis osa neli-viis Narva eestlast, ometi üritus oli eestikeelne. Mille tõttu omakorda lahkusid otsekohe Narva nelja ajalehe venekeelsed ajakirjanikud. Aasta on 2014 ja Eesti on iseseisev olnud üle 20 aasta.

Kas nad isegi ei püüdnud midagi aru saada, ei palunud, et tõlgitaks?
Mõnikord on ilmselt raske aru saada, et eesti keelt peab siin oskama koolilaps ja R-kioski müüja, Eesti riik suudab nõuda nõrgemailt. Aga mitte linnavalitsuse töötajalt või ajakirjanikult.
Kui käisin Brüsselis, kust samuti jookseb läbi võitlev keelepiir, võrdlesin mõttes teemat. Ametlikku kahte keelt – prantsuse ja flaami – nõutakse Brüsselis värviliselt migrandilt. Flaami keelt ei tarvitse osata prantsuskeelne brüssellane.
Ka Eesti pole osanud vaatamata rohkem kui 20 iseseisvusaastale eesti keelt meie venelastele meeliköitvaks muuta, samuti Narva ja muu Eesti vastandamist ära lõpetada. Võtkem näiteks telesari «Teistmoodi Eesti». Juba pealkiri vastandab: meie ja nemad. Näidatakse üht Narva vene perekonda Viljandis ja seda on võõristav vaadata. Ma ei julge kinnitada, et meie integratsiooniprotsess on üleliia edukas.

Mida Teie arvates tegelikult oleks vaja teha?
Minu arvates aitaks oluliselt inimeselt inimesele suhtluse tihendamine. Loengud lipust, vapist ja hümnist on kohatud. Venelased loomupäraselt juba nagunii austavad rohkem riiki, riigi tunnuseid. Enamik laulab isegi heal meelel hümni, vene noormehed ei hoia kõrvale sõjaväest. Kes on tahtnud, on ju ära läinud.
Kuulake ümberringi: eestlane kirub hoopis rohkem meie riiki ja valitsust ning hoopis suuremal arvul asub mujale elama.
Ja eestlased ei peaks ise jälle üles tõstma Kirde-Eesti autonoomia või seda vana pronkssõduri teemat, mind väga hirmutab, kui Eesti ajakirjandus sel teemal taas 25. aprilli paiku paanikat üles peksma hakkab. Haiget kohta ei maksa pidevalt puutuda.

Mulle siiski tundub, et pronkssõduri austamine Tallinna südalinnas venis liiga pikale.
Nõustun, kuid väga vale aeg ja viis oli seda niimoodi öösel vargsi 9. mai aegu ära viia. Olgu erineva ajalookäsitlusega kuidas on, inimeste tundeid tuleb austada. Kui me surume teise poole kaitseasendisse, siis saavutamegi vihkamise.
Pronkssõdur jäi loomulikult Tõnismäele liiga kauaks, aga sobivam teisaldamise aeg oleks olnud näiteks juulikuu teine pool. Tööpäeval, avalikult. Õige aeg oli tegelikult 90ndate algul.

Kas Narvast vaadatuna tundub, et venelased tahaksid eestlastega rohkem suhelda? Kas nad üldse tahavad Eestis elada?
Venelased armastavad väga oma kodupaika, maad või linna, loodust – merd, metsi, loomi, seeni, marju. Meie venelased teevad selget vahet maal ja riigil. Eestimaa on meie venelastele kindlalt väga armas.
Kui palutakse venelastel eestlasi kirjeldada, siis nad räägivad seda tuntud juttu: eestlased on töökad, puhtad …, aga nad möönavad, et ei tunne eestlasi.

Mis on Teile praegu oma elus aktuaalne?
Ma ei ole superhea uuega harjuja, kuid nüüd tõesti olen Narvas kodus, aasta tagasi ostsin korteri Stalini-aegses väärikas majas, kus on kõrged laed, seinad ei kosta läbi, väljudes avaneb võimas vaade Ivangorodi kindlusele ja Raekoja platsile on 200 m kõndida.

Aga töös? Kuidas kolledžil läheb?
Meil läheb hästi, tänan küsimast. Pean oma kolleegidest ja üliõpilastest väga lugu. Aga tänini lähen iga päev tööle võitlusse eesti keele eest, olen juba harjunud, see ei häiri mind enam. Olen uhke, et 70% õppetööst, loengutest on eesti keeles. Ei ole olnud kerge taluda venekeelse meedia artikleid kolledži vastu, on tulnud ette ka kohtuasju. Mind on kahtlemata pannud muretsema siinne suhtumine Eestisse, eestlastesse; mulle on oluline, et Eesti nimi kõlaks siin positiivselt.
Erihuvi pakub mulle Narva ajaloo uurimine. Eestlaste, venelaste ja teiste kaugemate ajalooliste kontaktide väljatoomine, ühisosa otsimine eraldusjoone asemel. Praeguse elanikkonna põhiosa, vene kogukonna ajalugu Narvas algab XX sajandi 50ndate keskelt. Olemegi kogunud siin linnalegende ja palju mälestusi. Mulle tundub, et narvalasele tuleb tuua lähemale tema oma lugu, see, mis teda puudutab.

Tahate aidata luua neile nende n-ö oma narratiivi, kasutades moeväljendit?
Olen ammu kaugel arvamusest, et mina midagi kellelegi luua saan. Kui, siis see juhtub ainult vastastikuses koostöös.
Juune Holvandus

Katri Raik
Sündinud 26. oktoobril 1967 Tartus
Eesti ajaloolane ja haridusametnik
Aastast 1999 vaheaegadega elab ja töötab Narvas
2004 PhD, teemaks ajalookirjutuse kõrgaeg Eesti- ja Liivimaal 16.–17. saj
Viimati a-st 2009 Narva kolledži direktor
Tunnustused
2009 Valgetähe III klassi teenetemärk
2012 Aadu Luukase missioonipreemia
2013 aasta naine

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)