Esileht » Arvamused » Arvamus »

Eesti õitseng saab tulla vaid individuaalse paremakssaamise kaudu

23.02.2005 | | Rubriik: Arvamus

Kahetsen, et «Welcome to Estonia» jäi domineerima, siis kui otsiti Eestile loosungit. Palju parem on fraas «Nordic with a Twist», mida siiski välismaal meie kirjeldamiseks mõnikord eesti propagandas kasutatakse, ehk «Põhjamaine, ainult et (eestilikult) teistmoodi».
Meil on varuks aga veel parem lipukiri, lausa mäekõrguselt. See on «Paremaks saamise maa» – kui inimesed ainult julgeksid sellesse uskuda!
Paremaks saada tahtmine on päris adekvaatne kirjeldus inimeseks olekust ehk inimese alalisest seisundist.
«Kavatsen ja loodan saada täiuslikumaks» – seda on suhteliselt kerge öelda, aga pingutust nõudev tegelikkuses, ja on ainult veidi vähem raske, kui Sisyphose kivi mäest üles veeretamise töö.
Vestlesin hiljuti telefonitsi ühe naissugulasega, minust vanema naisterahvaga. Rääkisime teiste asjade hulgas Eesti ajast ja ütlesin, et tahtnuksin tollal elada. Tema vastas: «Jah, mina veetsin mõne aasta tolles õitsvas Eestis.»
Aeganõudev tee
Juurdlen mõnikord omaette, miks õnn ja heaolu näikse paljude jaoks nii aeglaselt Eestisse tagasi tulevat. Kõige päikesepaistelisematel suvepäevadel on Eestis kõik korras, raske on end mitte õnnelikuna tunda, kui järved hommikuti auravad ja ülal tiirutavad pääsukesed. Eestis on maailma ilusaimad vatised pilved, aga seda pole vaja nentida, teame seda ise.
Aga kuidas on lumelörtsiste hallide päevadega, mil paljud eestlased end väsinuna ja isegi pettunutena tunnevad, eriti kui mõelda viisile, kuidas meie maal aetakse sageli poliitikat?
Mina küll ei oleks ette kujutanud, et tagaigatsetud lääne elatustasemeni jõudmine nii palju aega nõuab. Mitte et eestlased ei pingutaks, selles arvatavasti pole asi. Pigem selles, et ühiskonnateadlastele tuntud Maslow inimtarvete hierarhia kõrgemate tasanditeni jõudmiseks tuleb lihtsalt läbida vaevanõudvad ja primitiivsemad faasid.
Abraham Maslow kohaselt peab inimene tagama enesele kõigepealt füsioloogiliste- ja turvavajaduste rahuldamise, enne kui saab mõelda emotsionaalsetele vajadustele. Alles need tasandid kätte saanud, tekib tal üldse võimalus pöörata tähelepanu enesehinnanguga seonduvale.
Seejärel asutakse kõrgema pilotaaZi juurde, mis on eneseteostamine. Eneseteostamine on seotud juba enesekindlusega ja julgusega teostada oma unistused.
Vaimult suureks
Meie vaarisad ja vaaremad õppisid ise lugema. Nad ostsid talud päriseks, ja ükskord sündis Eesti riik.
Eesti jäi nõukogude majandussüsteemi kokkuvarisemise järel tükiks ajaks «rongi alla». Alles nüüd jõuame faasi, kus uus loodu hakkab endast märku andma nagu hiirekõrvad ja ülased kevadel. Ent umbrohtu on sellegipoolest palju.
Meil räägitakse palju suure keskklassi tarvilikkusest. Mina loodaksin enamat. Loodaksin – vaatamata paljudele asjadele, mis meid alla kisuvad – et saaksime uuesti vaimult suureks.
Miks peaksid noored pingutama selle nimel, et meil oleks tulevikus suur keskklass, kui võiks olla suur haritlaskond? See on asi, mida suurrahvas enesele praktiliselt lubada ei saa, aga tuleb kõne alla väikerahva jaoks.
Väiksus ei ole ainult paha, sellel on ka eeliseid. Suurtel rahvastel lihtsalt ei saa olla nii, et suurem osa töötajatest on valgekraelised ja meeldivatel tehnilistel kohtadel, või et valdav osa rahvast koosneks ettevõtjatest. Ennast paremaks teinud väikerahva jaoks on see täiesti mõeldav.
Et see suund on võimalik, näitab vennasrahva soomlaste eeskuju, kes samuti sellel teel alles käivad ega sihtmärgini veel jõudnud ei ole. Õigemini, see rännak ei lõpe kunagi.
Miks mitte ettevõtjate ja aristokraatide rahvas, aristokraatia parimas tähenduses? Haritlaskond pole aga haritlaskond, kui see ei võta vastutust oma maa ja eriti selle rahva eest. Saada võimekaks, mitte liialt egotsentriliseks indiviidiks – see on alles julgustükk. Kui inimesed mõtlevad teistele, vastavad nemad sageli samaga.
Üksteist leidmas
Olin varem harjunud elama pagulaste hulgas. Meil oli tavaks hoida ühte, kui me just ei tülitsenud. Hoidsime rohkem ühte kui tänapäeva eesti rahvas kodumaal. Aiman, et ka eesti ajal hoiti laias laastus rohkem ühte kui praegu.
See vist käibki nii. Peame mõnda aega ise pingutama, kuidagi individualistlikult ja omasubjektselt («õpime lugema», mis puutub suutlikusse põkkuda lääne ühiskondadega ja vajadusse leida oma isiklik tee) selleks, et saaksime mõne aja pärast nautida lõikust pärast külvi.
Kui teeme targasti, ja mitte ainult enesele mõeldes, täieneb ühiskond. Ühiskonna täienedes leiame uuesti üksteise ning suurema vennameele.
Ei piisa oskuste lihvimisest ja sellest, et tuleb juurde uusi insenere ja majandusmagistreid või suhtekorraldajaid.
Eneseteostamine tähendab tõesti paremaks saamist nii tänapäevaste oskuste omandamise kui ka eetika ja hingehariduse tähenduses. Haritud inimene on lahke, mitte kitsi.
Aristokraat teadvustab enesele, millised on surmapatud ega suhtu neisse ülbelt. Teame, millised on kristlikud surmapatud, aga pahad pole ka mõningate teiste usundite omad. Mohandas Gandhi ütles näiteks, et surmapatud on ilma tööta saadud jõukus; südametunnistuseta nauding; teadmiste omandamine karakterita inimese poolt; moraalitu äriajamine; teadus, mis ei arvesta inimest; palvetamine ohvreid toomata ning põhimõttetu poliitika.
Paremaks saamise tee
Aitab vist sellele rõhumisest, et tuleb olla jäägitult avatud. Eesti ei tarvitse olla avatud kõikide moeröögatuste ja kuutõbiste trendide suhtes, oleme saanud piisavalt tutvuda postmodernsusega, et kätte võiks jõuda selektiivsuse aeg.
Ei pruugi võtta kriitikavabalt vastu kõike, mida lahkelt pakutakse, hoopis tuleb arendada võimet eraldada terad aganatest. Seega valikuline avatuvõitu ellusuhtumine kriitikavaba avatuse asemel.
Paremaks saamine on suuresti individuaalne asi, aga hiljem võivad paista sotsiaalse hierarhia pisut peenemad tasandid – kui me katse edukalt sooritame, mis oleneb lõppude lõpuks individuaalsetest otsustest ning oma hinge harimisest.
Mingisuguses ulatuses näitab õige või parem tee ju end ise kätte – paremaks saamise teeb kergemaks selliste asjade nagu südametunnistuse olemasolu. Me ei ela majakateta ja raadiolokaatoriteta maailmas. Tuleb ainult viitsida need majakad üles leida. Tahta suuresti samu asju ja palvetada samade asjade eest – see juba liidab ning tugevdab inimesi ja rahvast.
Jüri Estam

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)