Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Eesti naine on muutunud avameelsemaks

26.10.2007 | | Rubriik: Ühiskond

12. ja 13. oktoobril peeti Tallinnas rahvusvahelist konverentsi, kus vaatluse ja arutelu all oli viimase kümnendi Eesti teel sooliselt tasakaalustatud ühiskonna suunas. Korraldajaiks olid Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus (ENUT) ja Eesti Naisteühenduse Ümarlaud (ENÜ).

Ilvi Jõe-Cannon on 10 aastat tegelnud eesti naiste ja meeste õiguste teadvustamise ja kehtestamisega. Foto arhiivist
Ilvi Jõe-Cannon on 10 aastat tegelnud eesti naiste ja meeste õiguste teadvustamise ja kehtestamisega. Foto arhiivist

Kokkutulemist saatis pidulik meeleolu, sest tegu oli ümmarguse, kümnenda tähtpäevaga. Meenutati, taaskohtuti ja tänati, esindatud olid sõnavõtjad USAst, Kanadast, Türgist, Leedust, Lätist, Taanist, Norrast, Rootsist, Soomest, Eestist. Sõnavõttudele järgnesid töötoad, paneeldiskussioonid.
Tagasipilk kümnele aastale
Reede, 12. oktoobri õhtul oli Tallinna raekojas pidulik vastuvõtt. Avasõnad ütles ENUTi juhatuse liige Ilvi Jõe-Cannon, konverentsi üks peakorraldaja:
«Olen unistanud käesolevast hetkest – veel siis, kui Eesti polnud iseseisev –, et mul oleks põhjust iidses Tallinna raekojas seista ja öelda: me oleme teinud eesti naiste ja meeste õiguste teadvustamisel ja kehtestamisel tööd, me oleme edenenud.» See hetk oli käes.
Ilvi Jõe-Cannon: «Minu arust demokraatlik areng on toimunud, võrreldes eelnevaga julgevad eesti naised nüüd end rohkem avada, oskavad ka oma olukorda ja probleeme sõnastada. Kuid ikkagi jääb üksikisiku hääl nõrgaks, nüüd peaks liikuma selles suunas, et teadvustada vajadust organiseeruda, sest üksi on palju kergem mis tahes mure ohvriks langeda.
Paraku püsib Eestis sisemine tõrge ja hirm organisatsiooni ees. Hirm, et masinavärk rullib üle ja neelab alla, püsib rakumälus. Eestis on jätkuvalt väga uhke öelda: ma ei ole mitte ühegi organisatsiooni liige!
Midagi on siin eestlasele loomuomast, vist vajadus näidata, et vaat, kui tugev ma olen, mis mina kõik ise teen! Kõik mu elus sõltub ainult minust! Vabas ühiskonnas on aga tõesti võimalik saada organisatsioonist väga positiivne, toetav kogemus, näiteks Balti riikide vabaduse eest võideldes oli USAs just organisatsioonil suur jõud, üksi poleks me mitte kuhugi jõudnud. Seda siin veel ei tunnetata. Mõistan, et organisatsioonis tegutsemine nõuab harjutamist.
Praegu aga märkan lisaks organisatsiooni toe puudumisele veel üht olulist momenti: eesti naised ei toeta üksteist valusates küsimustes. Kui, siis võib-olla salaja ja üks ühele.»
Linda kive kandes
2006 andis Talllinna ülikool välja 600-leheküljelise kogumiku eesti naiste elulugudest inglise keeles. Autoriteks Suzanne Lie, Lynda Malik, Ilvi Jõe-Cannon, Rutt Hinrikus.
See on üks nähtavatest märkidest, mis kümne aasta jooksul tehtud – kogutud on mitmete eesti naiste jutustatud elulood. Tegevuse aeg on enamasti 20. saj II pool, esitatu on edasi antud ajaloolises retrospektiivis, sest II maailmasõda mõjutas eesti pere ja suhete kujunemist tugevasti.
Need lood avavad tegelikkuse ja tausta, kust naiste praegused hoiakud pärit on. Avameelsemalt kui seni tavaks räägivad lood lähisuhetest meestega, puudutades seniseid tabuteemasid nagu neitsilikkuse tähtsus partneri/abikaasa jaoks, vägistamine okupeerivate või ka naasvate sõdurite poolt, suutmine pärast edasi elada. Seksuaalelu ja mehe emotsionaal-ne tundlikkus oma naise ja laste suhtes.
Teemade sellise esitusnurgaga on tuntud ka ajakirjanik Imbi Paju film «Tõrjutud mälestused». Raskuste kõrvale ilmuvad olukorrad, mis tasakaalustavad puudujääke – ühiskondlik tunnustus, julgus juukseid moodsalt lõigata või värvida jmt eraelu puudutavad ühiskondlikud muutused. Näiteks üleminek tavaperekonnalt siirdperekonna tüübile, kus naine töötab ja samas teeb ka traditsioonilisi koduseid naistetöödeks peetavaid töid.
Kogumik on heaks peegelduseks eesti naise tegelikule asukohale teel soolise võrdõiguslikkuse mõistes tasakaalus ühiskonda.
Mis rõõmustab, kurvastab, üllatab
Ilvi Cannon pärast konverentsi: «Mind rõõmustas sisuline huvi erinevate teemade vastu, nagu haridus, töö ja koduelu ühitamine, tervis, vägivald jmt. Ainult et mehed peaksid ka olema saalis, nad ei peaks arvama, et see jutt puudutab ainult naisi. Pooled peaks jälle kokku saama.
Mind kurvastab konverentsil sedastatud tõdemus, et haridussüsteem on, nagu ta on – kriisis – ega näita veel paranemistendentsi, sest sellele pikaajaliselt kavandatavale valdkonnale, kus viljad alles uues põlvkonnas ilmnevad, ei pöörata Eestis piisavalt tähelepanu.
Mind kui politoloogi üllatas peaminister Andrus Ansipi tulematajäämine. Tal oleks olnud hea võimalus tulla ja ütelda, et soolisele võrdõiguslikkusele tähelepanu osutamine saab olema Eestis riiklik poliitika. Ma lootsin, et ta mõistab, kui oluline see on. Kuid ta ei tulnud, kaotades nii ühe võimaluse.»
Haridussüsteemile rohkem tähelepanu!
Jäi kõlama mõte, et suhtumine teise poolde, oma partnerisse, saab mõistagi alguse kodunt, kuid hoiakute süsteem sõltub omakorda väga tihedasti haridusest. Sest haridus on valdkond, mis mõjutab ühiskonda nii laiuti kui sügavuti. Kuid praegu vajaks Eesti haridussüsteem uut lähenemist, millest kõneles veenvalt ja teadvalt pedagoogikateadlane Tiiu Kuurme.
Eestis on patriarhaalne, 19. sajandi parimates traditsioonides süsteem, mida paradoksaalsel kombel hoiavad ülal ja teostavad väärikas eas naised. Jätkuvalt on puudus õpetajatest, noored ei taha õpetajaks minna. Et naised kannatavad sageli meeste kui füüsiliselt tugevama poole vägivalla all, siis oleks eriti oluline pöörata tähelepanu poiste kui tulevaste abikaasade ja isade kasvatamisele. Haridussüsteem seda protsessi ilmselt ei toeta, praeguse koolisüsteemi all kannatavad eeskätt poisid, kes ei saa hakkama, langevad välja, satuvad kergemini tänava mõju alla ja hiljem ei saa enam tagasi «ree peale».
Töötubade kokkuvõttes sõnastati probleemid ja suunad, kinnitati ka valmidust koostööks vastavate valdkondade esindajatega.
Teine, konkreetne ettepanek tehti hambaravi toetuse riiklikule suurendamisele. Hambaravi on praegu väga kallis, paljudele kättesaamatu, ning sellest tingitult tuleb tunnistada, et üks tervisevaldkond kannatab.

Juune Holvandus

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)