Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Eesti muusikaelust lahutamatu Vox Clamantis

01.02.2006 | | Rubriik: Kultuurielu

   Ansambel Vox Clamantis (ld keeles
‘Hüüdja hääl’, prohvet Jesaja) ühendab vana ja uut muusikat. Kollektiiv toetub
gregooriuse laulule ja varasele mitmehäälsusele. Kunstiline juht on Jaan-Eik
Tulve.

Vox Clamantis alustas tegevust 1996. aasta
sügisel, katoliku kirikus esimese advendipühapäeva missal. Tulve räägib
ansambli sünnist: «Tegelesin tollal Pariisis täpselt sama asjaga, juhatasin
Pariisi Gregoriaani Koori ja õpetasin Pariisi konservatooriumis. Kuna olime
(heliloojast abikaasa Helena Tulvega – toim.) elanud Eestist eemal seitse
aastat, hakkas side koduga paratamatult tuhmuma. Sündisid lapsed ja ühel hetkel
pidime lihtsalt valima, kus elu sisse seada.»

Tulvele tundus Eesti elu sel hetkel
atraktiivne ja võimalusterohke: «Kuigi idee mõlkus mõttes juba ammu, said
ansambli tekke konkreetseks tõukeks Eesti Kontserdi pakutud kontserdid.
Esimesel aastal oli põhipeatus endiselt Pariis. Käisin teatud sagedusega
Eestis, andsin Eesti Muusikaakadeemias tunde ja tegin ansambliproove.»

Esimesel aastal kutsus Tulve
ansamblikaaslasi Prantsusmaale, töötamaks ühiselt Pariisi Gregoriaani Kooris.
Koos tehti palju põnevaid projekte, näiteks esineti Marokos, Fez’i
sakraalmuusika festivalil. Järgmisel aastal seati end Eestis rohkem sisse ja 1998.
aastal lindistati esimene plaat «Haec dies».

1999. aasta Tallinna rahvusvaheline
orelifestival oli pühendatud gregooriuse laulule. Selle raames andis ansambel
kümne päeva jooksul kümne erineva kava ja kümne organistiga kümme eri
kontserti. «Seda võib nimetada tõeliseks meistrite kooliks. Selle tulemusel
sündis organist Aare-Paul Lattikuga üks hilisem plaat «Annum per annum», kus
gregooriuse laul on dialoogis Arvo Pärdi orelimuusikaga,» selgitab Tulve.

2000. aastal osaleti Watou
gregoriaanifestivalil Belgias. Siis saigi Vox Clamantis gregorianistide seas
ülemaailmselt tuntuks. 2002. aastal hakkasid kollektiivi omaks võtma teised
muusikud. Nii on kirjutanud ansamblile uudisteoseid mitu eesti heliloojat.
Tulve kommenteerib: «Meie ansambel muutus tasapisi eesti muusikaelu
lahutamatuks osaks. Nõnda hakkasid ka heliloojad nägema meie spetsiifikas
huvitavaid võimalusi.»

Esimesena pidi kõlama Raimo Kangro teos,
kuid kahjuks polnud sel antud teostuda. Viimastel aastatel on Vox Clamantisele
loonud muusikat Tanja Kozlova, Toivo Tulev, Lauri Jõeleht, Mart Siimer, Tõnu
Kõrvits, Tõnis Kaumann ja Helena Tulve. Lauldud on ka Arvo Pärdi teoseid. Tihedat
tööd tehakse Weekend Guitar Trio, Villu Veski, Küberstuudio, Hortus Musicuse ja
teistega.

2002. aastal ilmusid plaadid «Ieremias» ja
«Annum per annum». Viimase salvestamisest meenutab Tulve õpetlikku koostööd
Arvo Pärdiga. Järgnenud aastail said eri koostööd Vox Clamantise jaoks vaat’ et
firmamärgiks ja aastail 2004–2005 korraldas Eesti Kontsert ansamblile sarja
«Kohtumised».

Selle raames musitseeriti Brian Melvini,
Voces Musicalese, Hortus Musicuse ja Sofia Rubinaga. Peagi peaks ilmuma Weekend
Guitar Trioga salvestatud plaat «Stella matutina».

Kümne aasta jooksul jõuab nii mõndagi
muutuda. Tulve räägib: «Kui alustasime, olid paljud meist heas mõttes
poisikeseohtu. Aga siis jõudis kätte aeg, kus iga kord, kui meil oli Nigulistes
kontsert, sündis samal päeval mõnel ansambliliikmel laps. See tähendab, et
kohustuste hulk on paljudel lauljatel tohutult kasvanud ja seetõttu on
ansamblile pühendatud aeg eriliselt väärtuslik.»

Sügisel tähistab Vox Clamantis kümnendat
sünnipäeva. «Aeg on läinud nii kiiresti, et endalgi hakkab natuke kõhe,»
tunnistab Tulve, kuid lisab: «Ent meenutada on palju huvitavat ja ansamblist on
kujunenud kindla näoga kollektiiv.»


Jaan-Eik Tulve

Esitate nii gregooriuse laulu kui ka
kaasaegset muusikat. Kuidas sobivad kokku n-ö vana materjal ja eksperimenteeriv
vaim?

Eks iga eksperimenteeriv vaim saab ühel
hetkel vanaks. Gregooriuse laul on oma olemuselt improvisatsiooniline, pärit
suulisest traditsioonist ja seetõttu väga eksperimenteeriv. Ainult et teatud
ajal loodi noodikiri ja muusikat hakati üles tähendama. Sellega
eksperimentaalsus kadus ja gregoriaanimeloodiad muutusid otsekui sammasteks.
Ühest küljest hakkas neile toetuma kogu õhtumaine kunstmuusika, teisest küljest
aga tähendas see väga kanoonilist muusikalist materjali, millesse paljud ei
julgenud isegi kuidagi suhtuda.

19. sajandil hakati välja kaevama vanu
käsikirju, neid dešifreerima ning leiti, et gregoriaani musikaalsus on väga
emotsionaalne ja palju mänglevam ja vabam, kui siiani oli arvatud. Tegelikult
on suulises traditsioonis kõik võimalik ja lubatud. Oluline on vaid, et
kaaskondsed su muusikalisest keelest aru saaksid. Heliloomingulised tabud ja
keelud tulid palju hiljem. Tänapäeva muusika otsib jällegi ennekõike vabadust
ja väljenduslikku ausust ning just seetõttu on need kaks, tuhande viiesaja
aastase vahega mõtlemist, eriti lähedased.

Olete Vox Clamantisega esinenud väga
erisugustes paikades alates Belgiast ja lõpetades Liibanoniga. Kuidas erineb
näiteks Maroko publiku reaktsioon prantsuse omast?

Kontsertturneed on meid tõepoolest viinud
aeg-ajalt välja n-ö tavalisest ringist. Väga põnevad on olnud reisid Kreekasse,
Marokosse, Liibanoni ja Jaapanisse. Igal pool on väga erinev kultuur ja
seetõttu ka erinev suhtumine meie muusikasse. Võib arvata, et Marokos on vähesed
üldse midagi gregooriuse laulust kuulnud. Ometi tuli kontserti kuulama üle kahe
tuhande inimese ja vastuvõtt oli ääretult soe.

Oluline ongi, et muusika hakkaks kõnelema
ka siis, kui keegi selle tähendusest ja vahenditest varem midagi kuulnud pole.
Tänapäeva kirevas maailmas, kus eri kultuurid elavad üksteisega segamini, võib
just muusika olla omamoodi mõistmise allikas ja lähendaja.

Vox Clamantise liikmed on üsna erinevate
elualade esindajad. Mis neid ühendab?

Eks ansambliliikmete põhiliseks ühendajaks
ongi ansambel ja gregooriuse laul. Kitsalt vaadates on see vaid üks vana
laulurepertuaar, kuid tegelikult kannab ta endas terve judeokristliku maailma
vaimsust ning temale toetub kogu hilisem õhtumaine muusikakultuur. Seetõttu
võib gregorianistide hulgast leida tõepoolest väga kirevat seltskonda.

Kui muusikud välja jätta, torkab silma, et
gregoriaanihuviliste hulgas on tohutul hulgal juriste. Võib-olla seetõttu, et
gregooriuse laul kasutab väga palju kunagise juudi riigi ühe looja, kuningas
Taaveti psalme. Pariisi Gregoriaani Koori üheks toetajaliikmeks on näiteks
Prantsuse Akadeemia president ning Charles de Gaulle’i justiitsminister Jean
Foyer, kes räägib vabalt ladina keelt ja teab suurt osa gregoriaani
repertuaarist peast.

Oma üliõpilastele Sorbonne’i ülikoolis
olevat ta pidevalt toonud eeskujuks psalmimõttekäike ja esitanud kohe ka
vastava laulu. Nii on meiegi ansamblis olemas oma jurist, samuti paar
arvutispetsialisti, dirigente, heliloojaid, pillimängijaid ja isegi mõni
«päris» laulja.

Gregooriuse laul on hetkel äärmiselt
moodne. Kuidas suhtute sellesse?

Ma ei tea, kas see siiski on päriselt tõsi.
Närve on alati kõditanud lubatavuse ja lubamatuse piir ning arvan, et praegu on
moodne just mängida mingi pseudomonahistliku õhustikuga. Munga moodi mees laulab
haleda häälega ja pilve seest ilmub aheldatud napis riietuses naise kuju.
Saateks kosmiline tümps.

Teisest küljest on gregooriuse laul
äärmiselt loomulik muusikaline väljendus. Inimesed on viimaste sajandite
jooksul pööranud tähelepanu niivõrd palju vaid välisele, et enam ei osata isegi
hingata. Ebaloomulikku on väga palju. Gregooriuse laul õpetab vastupidist.

Nagu ütlesin, on see pärit suulisest
traditsioonist ning selles ei jää püsima midagi, mis poleks teistele arusaadav
ja loomulik. Seetõttu avastavad inimesed tänapäeval gregoriaanis midagi enesele
igiomast.

 

Järgmised kontserdid

7. veebruaril kell 19 Niguliste kirikus «Abrahami järglased». Kontsert koos Hortus Musicusega.

12. aprillil kell 19 Niguliste kirikus «Lähedane ja kauge – kauge ja lähedane».

 


Vox Clamantis esinemas
Tallinnas katoliku kirikus.

Värskeim Vox Clamantise liige on Meelis
Hainsoo. Ta laulab RAMis ja teeb muusikat ansamblites Kosmikud ja Eriti Kurva
Muusika Ansambel. Ainus põhikoosseisuline naine on Kadri Hunt. Ta on laia
skaalaga dirigent ja laulja, tuntud džässansamblist Hüüd ja Hääl ja
vanamuusikaansamblist Heinavanker. Risto Joost on dirigent ja laulja ning
ansambli ja kammerkoori Voces Musicales asutaja ja dirigent.

Tõnis Kaumann on tuntumaid noori eesti
heliloojaid. Tema sulest pärineb põnev lugu Vox Clamantisele, Villu Veskile ja
Taavo Remmelile. Taniel Kirikal on aga arvutispetsialist ja äärmiselt laia
ampluaaga laulja. Ta on esitanud paljude eesti heliloojate uudisloomingut
(näiteks NYYD Ensemble’iga), samuti vanamuusikat Linnamuusikutes ja
Heinavankris. Jaan J. Leppik on tegelenud väga paljude asjadega. Ta on olnud
luteri kiriku diakon, riigikogu saadik, teatrifestivali juht, laululooja. Paari
päeva eest sai temast õigeusu preester.

Raul Mikson on praegune filharmoonia
kammerkoori ja endine RAMi esitenor. Erik Salumäe on justiitsministeeriumi
nõunik. Siim Valdmets on arvutispetsialist ja laulab kammerkooris Voces
Musicales. Endrik Üksvärav on dirigent ja metsasarvemängija. Mikk Üleoja on
Eesti Filharmoonia Kammerkoori koormeister ning Kaarli Kiriku Kontsertkoori
dirigent.

Brigitta Davidjants, muusikakriitik

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)