Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Eesti misjonisekretäre «küüditati» Siberisse 1.

21.09.2005 | | Rubriik: Järjejutt

Grupil EELK misjonisekretäridel oli meeldiv
võimalus viibida 19.–30. augustini reisil marsruudil Tallinn – Omsk – Birsk –
Joshkar-Ola – Moskva – Tallinn.

Sõidu eesmärgiks oli tutvuda nii misjonäride tööga,
olukorraga, milles nad viibivad, aga ka toetada ja julgustada neid valitud teed
jätkama. Loodan, et need eesmärgid said täidetud. Lisaks saime omavahel palju
tuttavamaks, kogesime koos naljakaid ja põnevaid hetki. Palju andsid ja
arendasid vaimulikult ka ühised piiblitunnid, palveosadus.

Alustades algusest

19. augusti varahommikul kogunesid Tallinna bussijaama Kirsti
Malmi Misjonikeskusest, Anne Maasalu Hagerist, Sirje ja Jüri Aavik Simunast,
Jane Jakobson Kambjast, Merle Metsjärv Põltsamaalt ja allakirjutanu Tallinnast.
Kell 9 väljus buss Peterburi ja meie reis algas. Keegi poetas bussis, et
otsides internetist infot Venemaa vaatamisväärsuste kohta, leidis lehekülje,
mille andmetel olevat neid kaks: Moskva ja Peterburi.

Pärast rohkem kui kuuetunnist sõitu leidsime end ühes neist:
linna mittetundvat 7 inimest suurte kottide-kohvritega keset Peterburi. Ja vaja
minna lennujaama, mis kaardi järgi otsustades just ligidal ei asunud. Sinna
oleks küll saanud marsruuttaksoga, aga kahjuks olid need täis ja arvatavasti ka
meie arvukaid kompse nähes ei olnud juhid nõus isegi mitte peatuma.

Otsisime abi lähedalasuvast kosmeetikasalongist ning kaks
kena näitsikut tulid meile rõõmuga appi. Saime kinnitust väitele, et Venemaa on
kõigi võimaluste maa. Neiud asusid tänava ääres meile autosid hääletama, sest
nii Peterburis elatakse, pea iga auto on vastaval kokkuleppel nõus taksot sõitma.
Praktiliselt kohe peatusid kaks mitte esimeses (ega vist mitte ka teises)
värskuses žigulid, mille juhid olid nõus meid ja meie suurt kaasavara
lennujaama toimetama.

Teekond Omskisse

Vaatamata sõidu ajal üleelatud ekstreemsustele jõudsime
siiski õigeaegselt lennujaama ja kell 23.55 Moskva aja järgi algas lend
Omskisse, kus elab ja töötab üks EELK läkitatud misjonäriperedest: Liliann ja
Hannu Keskinen koos pisitütre Hannaga.

Lennuk maandus Omskis hommikul pool seitse. Ei, me ei
lennanud tegelikult nii kaua, vaid pidime poolel teel lihtsalt kella 3 tundi
edasi keerama. Huvitav oli näha, kuidas aeg lihtsalt haihtus. Varahommikune
vaade lennukiaknast oli imeline: ühel pool siras veel kuu, kui samal ajal
tõusis teiselt poolt päike. Mida madalamale laskusime, seda romantilisemaks
läks vaade.

Nägime kõrgusest suuri põlde, kollaseid-kollaseid, millelt
vili äsja koristatud, nende vahel justkui silmadena üksikud metsatukad,
väikesed järved, vaiksed ridakülakesed. Ja siis me maandusimegi, esmapilgul
tundus küll, et täpselt põldude keskele, aga tegelikult miljonilinna Omski
(elanikke umbes 1,2 miljonit) lennuväljale.

Hannu oli meile kogudusebussiga vastu tulnud ja kui olime
kohvrid, mis toodi lennukilt ühe veoauto kastis ära, kätte saanud, algas sõit
ööbimiskohta.

Pelmeenide tegemise kursus

Teadsime, et meie käsutuses saab olema Soome misjonäride
Saaride (noor pere, kellel on viis last) korter. Pererahvas oli parasjagu
kodumaal puhkusel. Leidsime eest avara 6toalise korteri, kus meie väsinud
kehadele ka voodeid jagus (tegelikult jäi veel ülegi). Saime eesti aja järgi
kella nelja paiku hommikul lõpuks oma reisikanged kondid välja sirutada ja uni
tuli küll kohe… selleks, et mõne tunni pärast reisiprogrammi jätkata. Ja ausalt
öeldes oli ka kahju vähest sealviibimise aega maha magada.

Kogudusemajas ootas meid pelmeenide tegemise kursus.
Huvitav, et neid ei olnud sugugi keeruline teha, aga kui head need maitsesid!
Siinkohal üleskutse tugikogudustele: nõudke oma misjonisekretäridelt pelmeene!

Kogudus, kus Liliann ja Hannu on misjonärideks, kuulub
Ingeri kirikusse ja sai just 10aastaseks. Liliann teeb seal noortetööd ja Hannu
diakooniatööd. Liikmeid on sadakond, sest paljud on nüüdseks kolinud tagasi
Soome.

Kogudusemaja kujutab endast kahte kahetoalist
kõrvutiasetsevat korterit 3korruselise elumaja esimesel korrusel. Ühes korteris
on suur tuba koosviibimiste ja jumalateenistuste läbiviimiseks (tegime seal
pelmeene suure laua peal, mis pühapäeval altariks tõsteti), väiksem
kantseleituba ja köök.

Kõrvalkorteris kasutatakse ühte tuba laona ja teist lastetöö
tarbeks. Kogudusel on plaan kaks korterit ühendada, et saaks suurema n-ö
saaliruumi ja teha eraldi sissekäigu otse tänavalt. Ehitustööd on siiani
takerdunud bürokraatia ja lubade taha. Loodame ja palvetame koos, et nende
ehitus saaks varsti pihta hakata, sest ruumi oleks juurde vaja.

Suurlinn on suur linn

Esimesel õhtul osalesime noorteõhtul, kus kohal oli kuus
tüdrukut. Kirsti rääkis meile patust ja meeleparandusest näitlikult sõlmetriki
abil (kes ei tea, kuidas see käib, kutsugu Kirsti Malmi Misjonikeskusest
näitama). Pärast rääkisime igaüks oma teest Jumala juurde. Oli ääretult
liigutav kuulata sealsete noorte tunnistusi sellest, mida Jumal on nende eludes
teinud ja näha nende siirast usku Jeesuse lunastustöösse.

Osa noori juhib juba ise lastetööd ja nad rääkisid innuga
suvisest lastelaagrist. Nii see kogudus vähehaaval kasvab – kes kutsub kaasa
sõbranna, kes naabri…

Pühapäevasel jumalateenistusel mahutas pisike
korter/kogudusemaja umbes 40 inimest. Huvitav oli kohtuda mitme soome keelt
kõneleva inimesega, elavalt jäi meelde puhtalt eesti keelt kõnelev Maria, kelle
esivanemad on Eestist pärit.

Pärast teenistust tegid Liliann ja Hannu meile
linnaekskursiooni. Kui enne tekkis küsimus, kus küll elavad need 1,2 miljonit
inimest, siis järjest rohkem hakkas see selguma. Keset linna on küll palju
väikesi palktarekesi, aga on ka suuri n-ö magalarajoone ja sinna mahub tõesti
palju inimesi.

Omsk on rajatud 1716. aastal Irtõši ja Omi jõe
ristumiskohale, kuhu kasakad valisid koha oma kaitsekindluste jaoks. Huvitav
oli näha ka 1792. aastal rootslastest sõjavangidele (kes ehitasid tollel ajal
linna) ehitatud luterlikku kirikut. Kurioosne on, et praegu asub selles hoones
miilitsa ja KGB muuseum. Vanal altarikohal laiutavat Dzerzhinski büst.

Kuna Omski saksa kogudus oli endale 12 aastat tagasi uue
kiriku ehitanud, ei pretendeeri nad enam sellele hoonele ja nii on ingeri
kogudusel lootust ehitis ükskord endale saada.

Uskude paljusus

Kui tulla tagasi eelpool mainitud saksa koguduse juurde,
siis nende kirik ja ka selle ümbrus oli tõeliselt kontekstist väljapaistev.
Aias lillepeenrad ja pügatud muru, kirik ehitatud muidugi saksa arhitektide
jooniste järgi ja on ka seest kosutavalt lihtne, luterlik. Koguduses on pool tuhat
liiget, koosnedes peamiselt Venemaale sattunud sakslaste, nn volgasakslaste
järeletulijatest. Õpetajad on vene rahvusest, piiskop Saksamaalt.

Külastasime ka ühte juudi sünagoogi, kus meid algul küll
järsult vastu võeti: «Mis teil seal Eestis küll toimub?! Miks te
diskrimineerite vähemusi?» Jutu edenedes sigines õnneks ka mõistmine ning
pärast palvust, kus me tohtisime viibida, kutsuti meid laudagi ning lahkusime
päris sõbralikult.

Juute on Omskis umbes 5000, paljud on läinud Iisraeli, aga
paljud olla ka tagasi tulnud, sest ei suudeta kohaneda sealse sootuks
teistsuguse elukorraldusega. Aga kogudus elab, neil on oma lasteaed ja kool
ning nad tahavad hakata ehitama uut sünagoogi. 

Kuna Omskis on palju tatarlasi ja kasahhe, on seal mitu
mosheed. Käisime ühes suures moshees, kus meid väga lahkelt vastu võeti ja
tutvustati elu-oluga.  Pühakoda mahutab
5000 inimest ja pühade ajal on see puupüsti rahvast täis, peale selle on ümber
maja kõikjal inimesi. Tavalistel palvustel olla osavõtjaid 500 ringis.

(Järgneb.)

Saima Sellak-Martinson, Tallinna Kaarli koguduse misjonisekretär

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)