Slava Ukraine
Esileht » Uudis » Uudised »

Eesti kirikute parimaid tundjaid

28.09.2022 | | Rubriik: Uudised

Piiskop Tiit Salumäe (paremal) on saanud kunstiajaloolaselt Kaur Alttoalt raamatusse pühenduse. Liina Raudvassar.

Oma 75. sünnipäeva otsustas kunstiajaloolane Kaur Alttoa tähistada sarnaselt viie aasta taguse juubeliga – Tartu toomkiriku varemetesse rajatud muuseumi valges saalis enda äsja trükist tulnud raamatut esitledes.

14. septembril 75aastaseks saanud kunstiajaloolast olid 24. septembril tulnud õnnitlema sugulased, sõbrad, kolleegid. Paljud nendest, kes teda tunnustavad tema asendamatu panuse eest keskaegse arhitektuuri uurimisse. Pidulistest mitmed said nimetada ennast Alttoa õpilasteks, ka kolleegideks. Nii kõnepuldist, aga ka hiljem eraviisiliselt anti vanameistrile üle häid soove ning tänati teda Eesti kultuurilugu rikastava tegevuse eest. Piiskop Tiit Salumäe andis Alttoale üle EELK tänukirja pikaajalise tegevuse eest meie kultuuriväärtuste hoidmisel ja kaitsmisel. Ka Kaur Altttoa tänas. Eelkõige oma naist, kunstiajaloolast Eve Alttoad kui oma parimat abilist läbi aastate erialasel tööl.

Õigemat paika eluteel olulise verstapostini jõudmiseks Kaur Alttoa Tartu toomkiriku varemetest poleks vist küll leidnud. Just seda pühakoda, mille müürid on kerkinud 13.–14. sajandil, on ta professionaalselt uurinud. Tegelikult võib isegi öelda, et ta on sellest Vana-Liivimaa katedraali uurimisest oma elutöö teinud. Seega ei ole ka imestada, et viimastel nädalatel lahvatanud üldrahvalik diskussioon teemal, kas ja kui paslik on toomkiriku varemete pikihoonesse noobli restorani rajamine, puudutab Alttoad vaat et isiklikult. 

Enda sõnul läks tal jupp aega mõistmaks, et idee pole halb nali. Kõigile, kes sünnipäeval märksõna „sisestas“, annab ta lopsaka retoorikaga teada, miks ta „klaasist söögikohta“ varemetes õigeks ei pea. Kusjuures argumentide kandva osa moodustavad riskikohtadele viitavad väited. Meie muinsuste muinsuse turvalisus poleks tema sõnu sel puhul lihtsalt garanteeritud.  

Kas tõesti juhuse tahtel?

Alttoa nentis, et tema jõudmist keskaegse arhitektuuri juurde võib nimetada juhuseks. Isegi ajalooõpinguid saab mööndusteta hetke ajel vastu võetud otsuseks hinnata. Keskkooli lõpus soovinud ta inglise filoloogiaga ülikoolis jätkata, aga et eesti keele õpetaja Eduard Vääri laitnud soovi maha, siis oligi „varemeromantiku“ tee ajaloo fakulteeti sillutatud. 

Alttoa nimetab innustavaid eeskujusid, häid õpetajaid oma arengus. Juhuse tahtel oli ta ülikoolis prof Voldemar Vaga viimaseid õpilasi. Oma suurimaks õpetajaks nimetab ta aga Villem Raami, kes „millegipärast võttis ühe tänavalt tulnud teise kursuse üliõpilase oma tiiva alla“. Tihe koostöö kestis Raamiga üle kahekümne aasta, algul õpetaja ja õpilasena, hiljem pigem võrdväärsete kolleegidena. Veel nimetab ta tänumeeles pikaajalist koostööd arhitekt Udo Tiirmaaga, kes koosVillem Raami kunstiajaloolasest tütre Kaia Haameriga nüüdki talle õnne on tulnud soovima. 

Detailid avavad terviku

Kirjutisi Eesti keskaegsest sakraalarhitektuurist, vanim neist 1980. aastast, koondavat raamatut „Kirikud, kabelid, kloostrid“ esitledes tunnistas Alttoa, et võlgneb autorina suure tänu kirjastuse Ilmamaa toimetajale Urmas Tõnissonile. Samuti kujundajale Mari Ainsole ning taas oma abikaasale Evele, kelle teha teose saamisloos jäi kõik tehniline. Et varem ilmunud artiklitest kokku pandud teos just nii toekas tuleb – 477 lehekülge paks, lisaks sadakond lehekülge märkuste ning nimeregistriga –, seda autor ise koostama asudes ei arvanudki: „Osutus, et töö on märksa mahukam, kui eeldasin.“ 

Ta nimetab sedagi, et varasemaid artikleid raamatu jaoks redigeerides on ta vajadusel algtekste pisut muutnud. Ta kirjutab sissejuhatuses: „Ühelt poolt ei ürita ma omaaegseid vigu maha vaikida ja näidata, et oi kui tark ma olin juba kakskümmend aastat tagasi, teisalt aga on selge, et aja möödudes tuleb nii mõnigi kord oma arvamusi redigeerida. Ning üldjuhul lugejat ei huvita, kuivõrd autori teadmised ja hinnangud on kümne aastaga muutunud. Tema tahab lisaks kõigele teada, mida tänapäeval arvatakse.“

Nii mõneski artiklis on autor keskendunud detailidele. Kaitstes ennast võimaliku lugejakriitika eest, et miks ta uhke keskaegse kiriku juures fookusesse vaid detaili võtab, toonitab Alttoa, et tihtilugu avab just detail suure pildi olemuse. Just mõni arhitektuuriline üksikdetail võib anda vastuse küsimusele ehitise saamisloost ja meistritest. 

Liina Raudvassar

Kaur Alttoa

Sündinud 14. septembril 1947

Eesti kunstiajaloolane 

Lõpetas Tartu ülikooli ajaloolasena 1972

Kaitses magistritöö 1995 Lõuna-Eesti keskaegsetest tellisehitistest

Uurinud Eesti keskaegset arhitektuuri, linnuseid ja sakraalehitisi

On Tartu Jaani, Viljandi Jaani, Tartu toomkiriku (TÜ Ajaloo Muuseumi) ja Halliste kiriku restaureerimisprojekti autoreid

Teoseid: „Saaremaa kirikud“ 1997, „Estonian churchs“ 1999, „Tartu Jaani kirik“ 2011, „101 pühakoda“ 2015, „Tartu: piiskopi- ja hansalinnast Emajõe Ateenaks“ 2017, „Kirikud, kabelid, kloostrid“ 2022

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt! (Js 40:3a,10a)