Slava Ukraine
Esileht » Uudis » Uudised »

Eesti Kirikuloo Selts 25

19.10.2022 | | Rubriik: Uudised

Dr Mikko Ketola ettekannet pidamas. Priit Rohtmets.

Eesti Kirikuloo Selts tähistas 14. oktoobril oma 25. aastapäeva konverentsiga „Eesti kirikuloo uurimisest tagasi- ja edasivaates“. 

Soomes rajati selline selts 19. sajandi viimasel kümnendil, teistes Euroopa riikides mitmel pool juba varem. Eestis jõuti kirikuloo seltsi ametliku asutamiseni alles uue poliitilise ja usulise vabaduse tuules 1997. aastal. Seltsil on läbi aastate olnud tihe side Tartu Ülikooli usuteaduskonnaga. Põhjalikumalt käsitlevad EKLSi esimese veerandsaja lugu Riho Altnurme ja Priit Rohtmets värskes Usuteadusliku Ajakirja numbris.

Jalutuskäiguga Raadil

Sügispäikseline konverentsipäev algas jalutuskäiguga Raadi kalmistul, kus osalejad külastasid kirikuloolaste haudu. Peatuti Marju Lepajõe, Pille Valgu, Urmas Petti ja Olaf Silla haual, kuhu asetati küünlad. Esimese Eesti kirikuloo professori Olaf Silla (1880–1944) hauakoht oli pikka aega teadmata, sest sõjakeerises jäi see tähistamata. Tänaseks on koht teada ja ootab väärikat korrastamist. Käidi ka Sulev Vahtre haual, kes nõukogude ajal juhendas mitmeid kirikulooalaseid uurimistöid ja sisuliselt edendas kirikulooga tegelemist, kuigi tollal seda niiviisi ei nimetatud.

Konverents toimus ülikooli peahoones; esitati kolm sisukat ettekannet. Professor Riho Altnurme (Tartu Ülikool) joonistas välja Eesti kirikuloo uurimise trajektoori alates baltisakslaste huvist ja teadustööst kuni eestlastest uurijate panuseni. Ta rõhutas, et viimasel ajal on ilmunud kaalukaid doktoritöid. Hulk viimase paarikümne aasta uurimustest keskendub 20. sajandile, kuid õnneks on panoraam siiski laiem, mitmed huvitavad tööd hõlmavad keskaega ja uusaega.

Läti Ülikooli kirikuloo professori Valdis Teraudkalnsi ettekanne osutas, et Eesti ja Läti kirikuloo uurimises on mitmeid sarnasusi, sest poliitiline kontekst ja kultuuritaust oli sarnane. Teraudkalns märkis, et mõnigi ateistlik autor käsitles Lätis kirikuloo teemasid, osalt küll ideoloogiliselt kallutatult, kuid siiski akadeemiliselt arvestatava panusega, eriti pärast nõukoguliku ateismiajastu möödumist. Eestis võib leida samasuguseid näiteid. Samuti on Eesti ja Läti uurijad pööranud suurt tähelepanu vennastekogudusele.

Kirikulugu või kristluse ajalugu 

Dr Mikko Ketola (Helsingi Ülikool) tutvustas ülevaatlikult Soome kirikuloo uurimist, mis on olnud Balti riikidega võrreldes järjepidevam. Suure panuse uurimuste trükis avaldamisse on andnud Soome Kirikuloo Seltsi väljaanded. Samuti on Soome uurijad tegelnud mõningate teemade ja allikmaterjalidega, näiteks Vatikani arhiivis leiduvate dokumentidega, mis ei ole Soome lahe lõunakaldal nii suurt tähelepanu pälvinud. Ketola mainis Jouko Taloneni panust Läti kirikuloo uurimisse. Ettekannetele järgnes mõttevahetus; aega jäi küsimustele vastamiseks.

Konverentsipäev lõppes diskussiooniringiga, kus osalesid Lea Kõiv, Andres Andresen, Riho Saard ja Toomas Schvak. Elavat arutelu tekitas küsimus, kuidas kirikulugu on seotud üldajalooga. On mõistetav, et näiteks keskaja uurija tegeleb paratamatult kirikulooga, sest kiriku institutsioonide ja ilmaliku võimu eraldusjooned ei ole selgepiirilised. Kogu elu on läbi põimunud kristlikest praktikatest ja veendumustest. Kõlas ettepanek, et vahest oleks isegi parem kasutada terminit ’kristluse ajalugu’, mitte ’kirikulugu’, ehkki mõlemal on oma tähendusvarjund. Ajaloolase haridusega uurija, kes tegeleb teoloogiaga, ei liigu alati päris sama rada kui teoloog, kes esitab ajaloolisi uurimisküsimusi.

Kahtlemata panustab kirikulugu – kui ikkagi jääda selle termini juurde – teoloogilise tegelikkuse paremasse mõistmisesse. Diskussioonis osalejad rõhutasid, et just teoloogilise mõtte analüüsimine on üks valge laik, millele tuleks rohkem tähelepanu pöörata. See ei rikasta ainult kirikulugu, vaid ka piirnevaid distsipliine. Samuti kõlas mõte, et Eesti kirikuloos on esialgu veel suhteliselt vähe kasutatud biograafilist meetodit. 

Eesti Kirikuloo Seltsi 25. aastapäeva jääb tähistama Usuteadusliku Ajakirja erinumber. Lisaks juba mainitud Altnurme ja Rohtmetsa artiklile sisaldab see köide Madis Maasingu artiklit Liivimaa piiskoppidele antud või venima jäänud paavstlikest konfirmatsioonidest reformatsiooni esimestel aastakümnetel. Kaante vahele mahtus veel Toomas Schvaki artikkel hilisema esiateisti Aleksander Ossipovi tegevusest Eestis, Toivo Pilli ja Merlin Kontuse uurimus Eesti baptistide usuteaduslikust haridusest 1922–1989 ja Riho Saardi käsitlus Eesti vaimulike nõukogudeaegsetest reisikirjadest. Kaks viimast kirjatööd ajakirjas on ingliskeelsed. Mikko Ketola tutvustab baltisaksa kirikuelu Tallinnas Teise maailmasõja päevil ja Valdis Teraudkalns koos Deniss Hanovsiga analüüsib Briti unitaaride koguduste tegevust. 

Ehkki viimane artikkel ei ole otseselt Eestiga seotud, on sel sümboolne tähendus selles mõttes, et joonib alla head koostööd Läti kolleegidega, nii nagu Mikko Ketola artikkel tuletab meelde, et Eesti Kirikuloo Seltsi elus on läbi aastate olulist rolli mänginud kontaktid üle Soome lahe. Ajakirjale lisab väärtust Eesti Kirikuloo Seltsi konverentside ja koosolekute kronoloogia koos ettekandjate nimede ja ettekannete pealkirjadega.

Toivo Pilli,

Eesti Kirikuloo Seltsi esimees

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)