Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

Eesti Kirikule tagasi vaadates

04.03.2015 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga

Meenutus aastast 1990: Eesti Kirik on taasilmunud.

Täna 25 aastat tagasi hakkas taas ilmuma nädalaleht Eesti Kirik.

Ajaleht Eesti Kirik saab sünnipäeva pidada kahel juhul. See on ühtaegu kummaline ja segadust tekitav. Kui lisada juurde veel väljaspool Eestit ilmunud Eesti Kirik, läheb pilt veelgi kirjumaks. Kaasaegsete mälu ei ulatu aega 1923–1924, mil luterlik kirik hakkas välja andma oma ajalehte Eesti Kirik. Kui 1923. a jõuludeks ilmus nn proovinumber, siis 1924. a 3. jaanuaril ilmunud leht kandis numbrit 1. Ajaleht sai segamatult ilmuda 1940. a 22. augustini.
Kontrollimata andmetel hakati Eesti Kirikut Rootsis välja andma 1950. aastal. Ilmumissagedus jäi aastatega harvemaks, kuni nüüdseks on Eesti Kiriku ilmumine välismaal lõppenud.
Täna aga tahan meenutada tähtpäeva, mida mäletatakse veel väga hästi. Nimelt taasilmus ajaleht Eesti Kirik täna 25 aastat tagasi, 4. märtsil 1990. Lähimälul on omadus varieeruda, kui ühest ja samast sündmusest peaksid rääkima eri inimesed. Tuginen lehe taasilmumise perioodi kirjeldamisel dokumentidele, aga ei pääse ka mälestustest.

Ülesanne on antud
EELK Konsistooriumi protokoll nr 10, 5.-6. dets 1989 kajastab kirjastuse- ja informatsiooniosakonna juhataja Tiit Salumäe esildist seoses EELK häälekandjaga Eesti Kirik ja otsusega tehakse õpetaja Joel Luhametsale ettepanek asuda lehe vastutava toimetaja ametikohale.
Peapiiskop Kuno Pajula kinnituskirjaga on Põltsamaa koguduse õpetaja Joel Luhamets kinnitatud nädalalehe Eesti Kirik vastutavaks toimetajaks 16. veebruarist 1990.
Joel Luhamets on mitmel puhul nii Eesti Kirikus kui ka Eesti Kiriku V meediakonverentsi (2004) ettekandes meenutanud, kuidas tal tuli alustada. 1989. aasta sügisel oli ta asunud Saaremaalt Põltsamaa kogudust teenima ja vaevalt kohanenud, anti väärikas ülesanne. «Minu valikut ei ole mulle keegi põhjendanud. Aga tol ajal valitses suhtumine, et küll saame hakkama. Kõik oli keelatud ja oli kange tahtmine teha. Ega me teadnud, kas saame hakkama või mitte. Ma ei kujutanud ka ette, mida tähendab lehte teha,» on Joel Luhamets meenutanud (EK 4.3.2004).
Edasis avaldas ta tööpakkumiskuulutusi, aga oli ka isiklikke kontakte ning Eesti Kiriku algusaegadega seoses on kõlanud läbi järgmised nimed: Olev Türn, Malev Toom, Heimar Lenk, Olav S. Melin (Soome), Inga Raitar, Anneli Sihvart, Priskilla Mändmets, Helgi Kaldma, Avo Üprus, Anne Schotter, Enn Auksmann, Guido-Roland Raudver, Ia Mihkels, Asta Ehastu, Eevi Kokk, Elli Zimmer jt. «Abimehi oli palju, aga ajakirjanduse pool oli nõrk,» ütles Joel Luhamets.

Leht trükiti Viljandis
Konsistooriumi arhiivis on säilinud dokument, milles Joel Luhamets teeb kirikuvalitsusele 26. märtsil 1990 esildise kinnitada kuupalgalisteks alljärgnevad Eesti Kiriku toimetuse töötajad: Olev Türn, toimetaja asetäitja, Avo Üprus, toimetaja asetäitja, Elli Zimmer, keeleline toimetaja, ja Asta Ehastu, raamatupidaja. Seega oli 22 päeva pärast lehe ilmumist toimetuse palgaline kaader olemas.
Eesti Kirik taasilmus pühapäeval, 4. märtsil 1990, tiraaž 20 000, trükitud Viljandis trükikojas Kiir, hind 35 kopikat.
Eesti Kiriku esimene tiraaž viidi Tallinna Kaarli kirikusse õnnistamisele. «Oma õnnistuse andsid peale minu Evald Saag ja Mihkel Kukk. Saime lehed mõni päev varem trükist kätte ja andsime Soome külalistele kaasa. Nad said Soomes näidata, et vaadake, see on homne leht,» meenutab Joel Luhamets (EK 4.3.2004). (Loe sündmusest lähemalt ka tänase lehe juhtkirjast.)
Kui esimestel kuudel pandi Tartus lehte kokku erinevais paigus, sh Tähe tänavas ülikooli füüsikaosakonna keldris, siis peagi saadi üüripind metsamajandilt Aleksandri 14 majja. Sinna jäädi 1997. aastani, mil EELK ostis ja lasi toimetusele remontida ruumid kaasaegseks bürooks aadressil Ülikooli 1. Samas paigas töötab toimetus praeguseni.
Eesti Kirik ilmus algusaastal kaks korda kuus ja trükiti Viljandi trükikojas seni, kui Tartus valmis kaasaegne trükikoda Kroonpress.

Ustavad töös
Ajakirjanik Helgi Kaldma on meenutanud: «Ühel 1990. aasta veebruaripäeval astus minu kabinetti Sakala toimetuses, kus ma töötasin osakonnajuhatajana, Põltsamaa koguduse õpetaja Joel Luhamets ja teatas, et on vaja teha uut lehte. Nii sai minust oma põhitöö kõrvalt kuni 1991. aasta jaanuarini Eesti Kiriku tegija selle sõna otseses tähenduses.
Leht ilmus toona kaks korda kuus ja trükiti Viljandi trükikojas. Mina sain enda kätte käsikirjad, tegin tekstidele keelelise korrektuuri, seejärel maketi. Tekstid laoti trükikojas tinasse, siis tulid poognad, mille uuesti üle vaatasin, enne kui leht trükki läks. Kokku oli lepitud, milline materjal kuhu paigutub.» (EK 3.3.2010)
25 aasta jooksul on toimetuse leival olnud lühemat või pikemat aega ligi poolsada inimest. Kõige pikemat aega on praegugi kollektiivis Salme Uustare (asus tööle 1. märtsil 1992), Liina Raudvassar (1.9.1995), Tiiu Pikkur (4.3.1996) ja Rita Puidet (30.6.1997).
Kui Joel Luhamets täitis peatoimetaja kohuseid 27 kuud, siis talle järgnenud Evar Post 14 kuud, Villu Jürjo 12 kuud, Kadri Ugur 19 kuud ja praegusel peatoimetajal on ametis oldud 228 kuud.
Eesti Kirik kui EELK häälekandja on paaril korral muutnud oma juriidilist nime. 28. oktoobrist 2002 on ta nimega SA Ajaleht Eesti Kirik kantud Tartu Maakohtu sihtasutuste ja mittetulundusühingute registrisse. Toimetuse tööd juhib sihtasutuse nõukogu, mille esimees on Jüri Ehasalu, ja kolleegium, mille esimees on Mihkel Kukk. Peatoimetajana kannan ka sihtasutuse juhatuse esimehe ülesannet.
Sirje Semm,
peatoimetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)