Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Eesti Kiriku lugejatega ja tegijatega koos elatud elu

04.03.2020 | | Rubriik: Kirikuelu

Eesti Kiriku toimetuse tänane pere astub lehe taas­ilmumise 30. aastapäeval teie ette oma näo ja ülilühikese mõttega, mis püüab kinni ühe hetke või paarkümmend aastat. 

Kaido Soom, teoloogiline konsultant, Eesti Kirikus 2008. aastast:

Vahel tekib tunne, et meie ajalehel on vähe lugejaid. Selle kummutas õhtu, mil mulle tuli külla sõber, kes töötab Omnivas (Eesti Post). Nähes laual lebamas ajalehte Eesti Kirik, kortsutas ta kulmu ja küsis: „Ka sina loed seda?“ Ma ütlesin, et mitte üksnes ei loe, vaid suisa töötan selle lehe väljaandmise juures. Seepeale kurtis ta oma rasket saatust, kõneldes, et peab igal kolmapäeval oma postiringil maakonnas sõitma ekstra mingitesse majapidamistesse selleks, et Eesti Kirik sinna kohale viia. Muidu saaks ta sealt mööda sõita, sest muid lehti ju tellitud pole. 

Minu jaoks oli see positiivne sõnum: lehte loetakse ja paljudele on see ainus koju tellitud ajaleht üldse. Samuti olen viinud lehte Peterburi eestlastele, kes käivad koos sealses Jaani kirikus, ja sealgi olen märganud inimeste silmis rõõmu eestikeelse kirjasõna üle. Lehte loetakse ja see on tegijalegi rõõm.

Kätlin Liimets, toimetaja, Eesti Kirikus 2015. aastast: 

Tajun maailma läbi vaimuliku kutsumuse, ka töötades Eesti Kirikus. Minu sügav veendumus on, et oleme toimetuses eelkõige Jumala tööriistad. On olnud palju inspireerivaid hetki, säravaid inimesi ja kirikut ülesehitavaid lugusid. Eriti tähelepanelikuks teeb, kui Jumal justkui ise loo sündimise dünaamikasse sekkub. Meenub üks juhtum.

Istun koos Räpina koguduse õpetaja Urmas Nageliga 2018. aasta soojas novembris uue hingamise saanud järveäärses Räpina pastoraadis ja kõneleme artikli tarvis igavikust. Näitan postkaarti Soome kunstniku Hugo Simbergi 1896. aastal maalitud inspireerivast teosest „Elujõgi“, millel raamatuid täis paat koos valges rüüs inimesega liuglemas mööda jõge. Urmas silmitseb teost ja ütleb: „Kes lisab teadmisi, lisab valu, ütleb pühakiri. Seda teekonda, mida siin maalil näha, raamatutesse ära ei mahuta. Ükskõik, millega tegeleme, kokkuvõtteks pead kergeks saama, muidu paat ei kanna …“ Ühtäkki vaikime, sest aknast paistval järvel läheneb justkui kinnituseks sinine paat, mees mõtlikult sõudmas. Mees paadis sai kõnekaks kaanefotoks.

Liina Raudvassar, tegevtoimetaja, Eesti Kirikus 1995. aastast (vaheaegadega):

See ei olegi sul nagu päris töö, on meelt kodakondne, kes igapäevaselt näeb, kuidas kirikulehes toimetaja ametit pean. Kuidas ei ole töö, küsin vastu, pisut isegi ärritudes. Kas ma siis ei näe vaeva, ei pühendu ega püüa? Järele mõeldes tuleb arvajale aga õiguski anda. Tõesti, raske on kirikulehes toimetamist tavatööks arvata. See ei ole kindlast kellast kellani töö, vaid amet, mis hõlmab terve aja. 

On rohkem eluviis, mitte vahend leiva lauale toomiseks. Kui palju huvitavaid inimesi, eredaid seiku ja põnevaid kohtumisi on amet Eesti Kirikus aastate lõikes mu ellu toonud, on võimatu kokkuvõtvalt öelda. Mõnestki tööalasest kontaktist on arenenud isiklik sõprus. Pühapäevasest jumalateenistusest lugu kirjutades saad armulaual käies ka enda hinge toidetud. Seega, toimetajaamet kirikulehes on tõesti rohkem nagu hobi, mis pakub pidet elus kulgemisel.

Rain Soosaar, toimetaja, Eesti Kirikus 2014. aastast:

2018. aasta jõulude eel käisin Tartu ülikooli usuteaduskonnas tegemas intervjuud Uue Testamendi lektori Ain Riistaniga. Kõne all oli see, kuidas kaasaegne piibliteadus aitab paremini mõista Jeesuse sünnilugusid. Artikkel osutus lugejate seas üsna populaarseks.

Veidi pärast seda juhtusin kuulama BBC raadiosaadet, kus üks Briti teadlane rääkis peaaegu täpselt sama juttu mis Riistan. Mind valdas heameel, et meil on oma usuteadlased, kes teadussaavutusi Eesti inimestele nende emakeeles tutvustada saavad – ja oma kirikuleht, mis võimaldab selle lugejateni tuua. Tänu Eesti Kirikule ei pea meie avalikkus ilma jääma olulistest religioonialastest uudistest, mis kogu maailmas kõneainet annavad.

Rita Puidet, toimetaja, Eesti Kirikus 1997. aastast: 

Kui peatoimetaja mind suvel 1997 Eesti Kirikusse poole kohaga korrektoriks vormistas, ei oleks osanud arvata, et veel 22 aastat hiljem samas toimetuses töötan. Konkreetsed tööülesanded on muutunud, aga see miski, mis töö juures kinni hoiab, on jäänud. 

Side lugeja ja intervjueeritavaga, mis on ühtaegu õrnhabras ja nähtamatu, aga samas võib vahel olla lõikavalt valus. Tuleb ka seda ette, sest nii palju, kui on inimesi, on erinevaid arvamusi.

Aga üks on kindel – igav ei ole kunagi. Inimesed on väga huvitavad, kunagi ei tea, missuguseks üks või teine kohtumine kujuneb ja mis sellest sündida võib. Eriliselt meenub Iisaku koguduse organist Judith Kulvere (1927–2019). Kui lugu temast ilmunud oli, helistas ta ja tundus pahane, sest Iisakus olla naerdud tema üle. Aga mõne aja pärast sain temalt hoopis tänukirja. Olen jätkuvalt tänulik iga temaga veedetud hetke eest. Ja paljude teiste imeliste hetkede eest, mida on mulle kinkinud ajakirjanikutöö.

Salme Uustare, küljendaja, Eesti Kirikus 1992. aastast: 

Tulin Eesti Kirikusse tööle 2. märtsil 1992. Olin varem töötanud korrektorina ja hakkasin siingi seda tööd tegema. Õige pea selgus, et on ka teist küljendajat vaja ning võiksin ameti selgeks õppida. Ebalesin, sest arvuti suhtles ainult inglise keeles, mina jälle n-ö saksakeelne. Ega’s midagi, sõnaraamat appi! Mõtlesin veel, et kas ongi vajadust „masina“ peensustesse süüvida, varsti nagunii istub minu asemel toolil keegi patsiga poiss, mina aga juba küpses keskeas.

Aeg läks, tollane Ajalehtede Liit pakkus koolitusi ja seminare, millest usinasti osa võtsin ja enesekindlust kasvatasin. 

Seltskond on meeldiv ja nüüdseks eneselegi ootamatult avastan, et olen koos töötanud kõigi viie peatoimetajaga, kes taasilmumisest alates toimetust on vedanud.

Sirje Kasemaa, levijuht, Eesti Kirikus 2006. aastast:

13 aastat toimetuses on möödunud kiiresti. Selle aja jooksul on inimesi tulnud ja läinud, aga jäänud on hea, sõbralik ja üksmeelne õhkkond. Koos on söödud nii suhkrut kui soola ja nii vist saadaksegi lõpuks head mälestused.

Minu töö toimetuses on suures osas seotud lehe tellimuste ja lehe tellijatega. Lehe kojukande probleemide lahendamine tundus küll vahepeal lausa võimatu missioonina. Tellijad olid pahased ja mina õnnetu. Ja siis tuli alati mõni kõne, mis algas või lõppes umbes nii: „Teate, ma pean teile ütlema, et kolmapäev on kõige tähtsam päev. Teised lehed mul enam ei käi, aga Eesti Kirikust ma loobuda ei saa. See on kõige parem leht. See on minu leht.“ Eesti Kirik on meie leht. Palju õnne ja pikka iga!

Sirli Lember, keeletoimetaja, Eesti Kirikus 2007. aastast: 

Loen juba peaaegu 13 aastat iga nädal ajalehte Eesti Kirik. Otsast lõpuni kogu materjali kaks korda. Ikka selleks, et trükki jõudev tekst oleks ilusas eesti keeles, vigadeta ja üheselt mõistetav. See on tõsine töö, aga vahel saab keeletoimetaja ka muiata või naerdagi. Kui nähtamatu paharet kirjutaja sõrmi klaviatuuril omatahtsi suunab, võib vahetusse läinud tähtedest sündinud sõna anda lausele suisa uue tähenduse. Toetusest saab teotus, põhikooliks kasvada sooviv kool hakkab unistama põhukooli staatusest, tööde tegijast saab togija, pühitsusest puhitus. Mõistagi saab lehte õige sõna.

Mu kiiksuga väljavõtete kaustas on kirjas, et „õpetaja oli juba varahommikul heisanud lipu koos kellamehega“. Loodetavasti jäi kellamees siiski heiskamata. Minu ja mu imeliste kolleegide töölaudadel toimetuses on aga tänasel lehe pidupäeval sinimustvalged lehvimas. Palju õnne ja pikka iga, armas Eesti Kirik!

Tallinnas töötavad:

Tiiu Pikkur, reporter, Eesti Kirikus 1996. aastast.

Helena Semm, kodulehe administraator, Eesti Kirikus 2007. aastast.

EESTI KIRIK

Ilmus aastatel 1923–1940.

Taasilmub 4. märtsist 1990. 

Esimesel aastal ilmus pühapäeviti kaks korda kuus. 

1991. aastast ilmub leht neljapäeviti nädalalehena. Lehe vahel ilmus Laste Sõber.

1992. aastal tegi lehe hind tõelisi kukerpalle. Üksiknumber maksis 70 kopikat, 5. märtsist 1 rubla, 2. aprillist 1.50, 16. aprillist 3 rubla, pärast rahareformi maksis 2. juulist leht 30 senti, 10. septembrist 70 senti ja 23. detsembrist 1 kroon. 

2020. aastal maksab lehe üksiknumber 1 euro.

1992. a 23. detsembril muutus lehe ilmumispäev: neljapäevast kolmapäevaks.

Kristus ütleb: Kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde! (Jh 12:32)