Esileht » Arvamused » Arvamus »

Eesti Kirik – Sinu sõber

07.03.2012 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Äsja möödus ajalehe Eesti Kirik taas ilmuma hakkamisest kakskümmend kaks aastat. Mul oli õnn 1990. aasta märtsi esimesel pühapäeval koos professor Evald Saagi ja tollase peatoimetaja Joel Luhametsaga osaleda ajalehe esimese numbri õnnistamisel Tallinna Kaarli kirikus. See oli meeldejääv sündmus ja oluline teetähis kogu meie kiriku jaoks. Väga paljud koguduseliikmed, nii need, kes olid aastaid ustavalt ja ennastsalgavalt kirikut oma piskust toetanud, kui ka paljud uued kogudustega liitujad, said nüüd oma lehe näol endale iganädalase hea kaaslase. Aastakümneid otsekui varjusurmas olnud kirik muutus meie ühiskonnas seeläbi veelgi nähtavamaks.
Kuigi Eesti Kiriku tiraaž on nende nostalgiliste algusaastatega võrreldes nüüdseks oluliselt langenud, ei saa päris sama öelda lehe loetavuse kohta. Järjest enam ammutatakse informatsiooni interneti vahendusel ning seda tendentsi ei saa ignoreerida ega kellelegi pahaks panna. Sama lugu on ka kõigi teiste meediaväljaannetega.
Sellele vaatamata on meie kogudustes veel küllalt inimesi, kes ootavad kolmapäevi just seetõttu, et siis leiavad nad postkastist oma kiriku värske häälekandja. On neid, kelle jaoks Eesti Kirik on ainuke leht, mida nad üldse tellivad ja regulaarselt loevad. Ajaleht on nagu oodatud sõber, kelle seltsis veedetud tunnid ei ole kasutult möödunud.
Jaanuaris saatsin oma koguduses lühikese vahega kaks sellist inimest, Liidia Palmi ja Eveline Lootuse igavikuteele. Nad olid kõrgesse ikka jõudnud üksikud naisterahvad, kes viimased aastad teineteist toetades ühe katuse all elasid. Nende teiseks, sisuliselt aga esimeseks koduks sai kogudusemaja. Hommikul olid nad alati esimesed tulijad ja õhtul viimased lahkujad. Kui koguduses olid pidupäevad, ei jõudnud nad ise tavaliselt jumalateenistuselegi, sest külaliste jaoks pidi kindlasti laual olema värske, lõhnav ja ahjusoe kringel. Sageli võeti selleks appi isegi öötunde, kuigi taolist ohvrimeelsust keegi neilt ei nõudnud.
Kõike seda tegid nad vabast tahtest ilma tasuta ja mis kõige tähtsam, suure rõõmuga. Nad maksid hea meelega ise veel peale, et tohtisid teisi teenida. Sellist suhtumist kohtab meie kogudustes harva. Ma usun, et paljud, kes on Raplas käies seda külalislahkust kogenud, meenutavad tänulikult neid armsaid inimesi.
Oli päris tavaline, et juba neljapäevaks oli Liidial ja Evelinel Eesti Kirik algusest lõpuni läbi loetud. Sageli esitasid nad asjatundlikke ja vahel ka murelikke küsimusi ühe või teise lehes avaldatud isiku või sündmuse kohta. Ma nägin, kuidas nad tänu ajalehest saadud või ka Pereraadiost kuuldud infole elasid kaasa mitte ainult oma koguduse, vaid kogu meie kiriku rõõmudele ja muredele. Nad palvetasid ka nende inimeste probleemide pärast, kes ise sellest teadlikudki polnud.
Just see, kui sa saad lugejatelt nii asjalikku ja adekvaatset tagasisidet, tõestab veenvalt meie kirikulehe vajalikkust.
Olen enam kui kindel, et oma häälekandja omamine ei ole EELK jaoks luksus, nagu vahel puhtmajanduslikust aspektist vaadatuna on üritatud väita. Pigem on see hoolimine neist, kes ise ei pääse kirikusse või ei tunne ennast tänapäevases arvutimaailmas ja internetikeskkonnas koduselt.
Väga tähtis on, et kirikulehe iganädalane ilmumine oleks jätkusuutlik ka praegu, mil liikmesannetajate arv EELKs aasta-aastalt küllalt drastilist langussuunda näitab. Selleks kutsun Sind, hea lugeja, märtsis, mida võib pidada ka Eesti Kiriku kuuks, ühinema ajalehe soodushinnaga sõbratellimuse kampaaniaga. Selle loosimisel võid Sa võita jaanipäevaeelse kahepäevase põneva lugejareisi Eesti lääne- ja looderanniku kirikutesse ja looduskaunitesse paikadesse.
Palju enam võidavad aga need, kelle heaks Sa selle omapoolse ohvri oled teinud. Ja koos nendega loomulikult Sinagi. Ikka selleks, et meid kõiki rõõmustaks veel kaua igal kolmapäeval üks ja ühine hea sõber – ajaleht Eesti Kirik!

Mihkel Kukk
,
Eesti Kiriku kolleegiumi esimees

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)