Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Eesti Kirik küsib:

26.10.2005 | | Rubriik: Teoloogilist

EELK XXVI Kirikukogu viimane istungjärk
võttis vastu EELK kirikuseadustiku, millesse on uue kirikliku talitusena sisse
toodud haige võidmine. Mil viisil toimetatakse võidmist meie kirikus?

Andres Mäevere, Võru praost:

Selline luterlik traditsioon puudub,
võidmine on veel võõras toiming. Võidmise mõte on selles, et haige saab osa
konkreetsest ainest, antud juhul pühitsetud õlist, ja see peaks talle mõjuma.
Pudelike pühitsetud õliga võetakse haige juurde kaasa ja tehakse talle õliga
ristimärk. Usun, et see võiks olla oliiviõli. Lahendamata on, kuidas saab õli
pühitsetuks. Antud juhul peaks vist igaüks ise õli pühitsema või siis selle
kusagilt muretsema.

Asja teine pool on see, et inimene vajab
mingit käegakatsutavat märki. Võidmine on selleks hea viis. Mõne asjaga on nii,
et seda võib juurutada kuipalju tahes, aga see ei võta ikka vedu. Kas ja kuidas
võidmine meie kirikusse juurdub, saab näha alles mõnekümne aasta pärast.

Tarmo Linnas,
Viru-Jaakobi koguduse diakon:

Protestantlikus kirikus on kiriklikke
sakramente ja talitusi vähe. Nende juurdetoomine on  põhimõtteline küsimus. Oluline on protseduur
ise, mis õieti on selle sisu. Meie kirikus on traditsiooniks, et haige eest on
võimalik palvetada, teha eestpalvet ja kui haige on vastutusvõimeline ja täie
mõistuse juures, siis on tal võimalus ka armulauast osa saada.

See põlvkond, kes on siit ilmast minemas ja
võib-olla vajaks potentsiaalselt just võidmist, ei ole tegelikult talitusega
kursis, sest see on meie kirikus täiesti uus. Selleks, et võidmine üldse mingit
tähendust või tähtsust omama hakkaks, on vaja kõigepealt kasvatada üles mitu
põlvkonda kristlasi enne, kui see omaseks saab.

Ma ei julge öelda, kas mina hakkan seda
kasutama. Kui selle järele on nõudlus, siis küll, sest vaimulik ja kirik on
inimese teenijad. Ometi ei saa kirik ega vaimulik olla kõikide inimeste kõikide
soovide täitjad. Peavad olema mingid kindlaks määratud põhimõtted. Minul
võidmise suhtes praegu seisukoht puudub. Pigem olen konservatiivsem ja arvan,
et saab ka ilma selle talituseta.

Pille Salveste, Järva-Madise koguduse õpetaja:

Võidmine on üks sakramentidest katoliku ja
õigeusu kiriku traditsioonis. Luterlikus traditsioonis võiks seda täita näiteks
käte pealepanemine. Praktikat võidmise osas ei ole väga palju olnud, pigem on
olnud mitmesuguseid tõrjeid nagu poltergeisti või kurja vaimu vastu kodudes.

Võidmiseks peab olema  püha õli. Olen korra käinud seda
konsistooriumist küsimas, kuid sealt vastati, et neil seda pole. Kust sellist
õli saada ja kes peaks õli pühitsema, ma ei tea. Arvan, et koguduse õpetajatele
võiks läbi viia väikese kursuse, kuidas võidmist haige juures toimetada. Ma ei
ole võidmist läbi viinud, küll olen teinud eestpalvet haigetele ja see on hästi
mõjunud.

Ants Leedjärv, Kullamaa koguduse õpetaja:

Luterlikus kirikus on võidmise traditsioon
võõras, siiani ei ole meil seda peaaegu üldse praktiseeritud. Aga kuna see on
Piiblis olemas ja teised kirikud seda kasutavad, võiks see meil mingitel
juhtudel olla mõeldav. Iseküsimus on, kui reeglipärane või sunduslik see peaks
olema. Nagu sakramentide puhul, on ilmselt ka võidmisel inimesele olulised
välised elemendid.

Vaevalt et võidmine üleöö kiriklikesse
tavadesse loomuliku osana juurdub. Seda ei ole tehtud, vajadust ei ole olnud ja
inimesed ei oska küsida. Aga kui inimene seda soovib, siis tulen muidugi ta
soovile vastu ja võian teda.

Õli selleks pühaks toiminguks peaks minu
meelest toodama otse pühast Jeruusalemmast. Tänapäeval ei ole see ju kuigi suur
probleem. Seda enam, et vähemalt esialgu ei ole vajamineva õli kogus kuigi
suur. Muidugi võib ka piiskop aastas korra õli pühitseda, nagu see on mõnes
kirikus kombeks.

 

Kommentaar

Kuigi kirikliku talitusena on võidmine
esimest korda seaduslikult fikseeritud, on seda talitust kirjeldatud 1996.
aastal liturgilise komisjoni «Jumalateenistuste ja kiriklike talituste
käsiraamatu» prooviväljaandes.

Võidmise kui hingehoidliku talituste all on
selgitatud, et armulaua jagamine, võidmine, palvetamine ning Jumala sõnaga
toetamine kodus või mujal on koguduse hoolitsuse ja osaduse kinnitamine oma
haigete, vanade, üksikute ja eriti surijate eest.  Käte pealepanemine ja õli sümboliseerivad
Issanda ligiolekut. Kirjeldatud on talituse käiku, nii et iga vaimulik, kel
seni pole tarvidust võidmise talituse järele olnud, leiab sealt juhised.

Viimaste aastakümnete jooksul on leidnud
tee võidmise talituse mõistmise juurde mitu luterlikku kirikut. Haige võidmise
korda sisaldab Saksa evangeelse luterliku kiriku käsiraamat. Samuti on Soome
kiriku uues käsiraamatus olemas peatükk «Palve haige juures», kus on ka variant
võidmiseks. Seega on talitust oluliseks peetud.

Eestpalve talitus haigete juures ja käte
pealepanemisega haigete õnnistamine on meie kirikuski vana ja tuntud
praktika. Küsimus on nüüd selles, et on taastatud ka Piiblist tuttav
algristikoguduse-aegne võimalus ühendada eestpalve välise märgiga – võidmisega.

Peeter Paenurm

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)