Esileht » Arvamused » Arvamus »

Eesti Kirik küsib: Mis on olnud kõige suurem muutus pärast seda, kui olete koguduse õpetaja ametist asunud piiskopi ametisse?

02.02.2005 | | Rubriik: Arvamus

Kuno Pajula, peapiiskop aastatel 1987– 1994. Teenis enne peapiiskopi ametisse seadmist Tallinna Jaani kogudust:
Kõige suurem muutus oli selles, et vastutuse koorem läks suuremaks. Kui enne oli tegu ühe koguduse muredega, kus oli koguni kaks õpetajat koguduse peale, lisaks juhatus, siis piiskopiametis oli vastutus hoopis suurem. On suur vahe, kas oled koguduse õpetaja või peapiiskop.
Peapiiskopina tuli tegeleda ka üksikute õpetajate muredega. Raskem oli siis, kui näiteks nädalavahetusel sai oldud kusagil maal ja esmaspäeva hommikul tuli Tallinnas ametivend oma murega ja pidi tema ära kuulama ja temale abi leidma. Kõige raskem osa peapiiskopiks olemisest oligi ehk töötada ilma puhkepäevata – see nõudis vaimset ja füüsilist pingutust.
Piiskopiks olemine tähendas ka hulgaliselt avalikke esinemisi, koguduste külastusi jms, kus rahvas tuli kuulama, mida on piiskopil öelda. See oli väga meeldiv. Piiskopina võis näha kirikuelu helgemat ja valgemat poolt. Pidulikel kordadel on ju kirik rahvast täis, kõik on rõõmsad ja tänulikud ja see on suur elamus ühele vaimulikule. Piiskoppi oodatakse, tema sõnal on tähtsust ja kaalu. Minu ametisoleku ajal tekkis ikka niisuguseid suuri hetki, mis olid n-ö usuliseks ja vaimulikuks kosutuseks.
Jaan Kiivit jun, EELK peapiiskop aastatel 1994 – 2005. Teenis enne peapiiskopi ametisse seadmist Tallinna Püha Vaimu kogudust:
Kogu mu teadlik elu oli kulgenud EELK hõlma all: noorpõlves peapiiskopi pojana, kes tahes-tahtmata puutus isa tööga kokku, ja 30 aastat – esialgu praktikandina, seejärel aseõpetaja ja õpetajana – koguduse töös. Koguduses möödusid esimesed 10 aastat rahulikult õpetaja ülesandeid täites, kuid järgmise 20 aasta jooksul hakkas vähehaaval lisanduma uusi kohustusi.
Peapiiskop Edgar Harki ametiajast peale osalesin kirikuvalitsuse ja mitme komisjoni töös. Jõudsin olla aastaraamatu «EELK» tegevtoimetaja ning vastutada pikemat või lühemat aega kahe kirikule olulise valdkonna – hariduse ja välissuhete – eest üldkirikus.
Põhjus, miks ma seda meenutan, on see, et minu tegevuse profiil ametivahetusega eriti ei muutunud. Küll muutus täielikult töö maht ja vastutuse ulatus. Peapiiskopiks valimisega sai minust kirikupea, kelle kohustuseks on juhtida EELK-d ja tema kogudusi. Vastutuse koorem kasvas ja suhtlemisring laienes ulatuses, mida polnud seni kogenud.
Rõhutaksin muudatuse kahte tahku. On ju peapiiskop kiriku juht ja esindaja nii sisse- kui ka väljapoole. Nii-öelda sisering hõlmas koguduste juhatusi ja õpetajaid, praostkondade sinodeid ja praoste, kirikuvalitsust ning selle tööorganeid kuni kirikukoguni välja. Aga samuti ka allasutusi ja nende tegevusvaldkondi. Minu eeliseks oli asjaolu, et tundsin oma varasema tegevuse ajast praktiliselt kõiki EELK vaimulikke, kaasa arvatud vaimuliku kutseks valmistuvaid üliõpilasi.
Väljapoole algas suhtlus ja esindusülesannete täitmine Eesti vabariigi presidendist kohalike omavalitsusteni ning lõppes naaberkirikute ja rahvusvaheliste kiriklike organisatsiooniga. Peapiiskop valiti kas mõne kirikuvälise organisatsiooni nagu NMNKÜ presidendiks ja mõne kolleegiumi või kuratooriumi liikmeks. Sama kordus rahvusvaheliste kiriklike organisatsioonide puhul.
Asjaosalisena ja paari konkreetse tegevusvaldkonna eest vastutajana oli täiesti võimatu ette kujutada, kui laiaulatuslik ja mitmekülgne on see võrgustik, millega EELK on seotud ja millega peapiiskopil tuleb tegemist teha.
Udo Petersoo, E.E.L.K. peapiiskop aastast 1990:
Tegelikult oli muudatus ainult selles, et suurenes töö- ja vastutuskoorem, sest jäin edasi Toronto Vana-Andrese koguduse õpetajaks, nüüd peapiiskoplikus koguduses. Muudatus ei olnud tegelikult momentaanselt äkiline, kuna lisaks koguduse tööle olin kolm aastat olnud E.E.L.K. Kanada praostkonna praost. See hõlmas koordineerivat tööd Kanada kolmeteistkümne koguduse piires ja nõudis loomulikult palju reise neljale mandrile: Euroopasse, Põhja-Ameerikasse, Austraaliasse ja Lõuna-Ameerikasse – kokku 66 kogudust on jaotatud seitsmesse praostkonda.
Loomulikult tundub kõik esmapilgul nõudvat üliinimlikku pingutust. Siiski ei olnud olukord ületamatu, sest oli E.E.L.K.-s kestnud juba ligemale 50 aastat ning kogudused olid praostide juhtimisel harjunud töötama (ja teevad seda ka praegu) positiivselt kristliku ja rahvusliku innu ning suhtumisega. Teatud olukorrad lahendati telefoni ja kirjade teel. Siiski oli juhtumeid, kus pidin isiklikult kohale sõitma.
Olen suutnud siiski külastada kõiki kogudusi ja osaleda enamikel praostkondade sinoditel. Umbes viimase tosina aasta jooksul on tööalale lisandunud kauaoodatud ning soojalt vennalikud võimalused koostööks kodumaa luterliku kirikuga, samuti ametivendadega alates piiskoppidest. Minu äraolekul koguduse töö juurest asendavad mind kohalikud ametivennad, peamiselt E.E.L.K. Kanada praost.

Kristus ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:28)