Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Eesti kirik küsib. Milline on Teie meeldejäävaim suveelamus?

27.08.2008 | | Rubriik: Kirikuelu

Liina Raudvassar, Eesti Kiriku toimetaja (lapsepuhkusel):
Tegelikult on väga raske noppida pika suve sündmusteahelast meeldejäävamat. Tundub, et see jääb äsjaolnud aega. Tähistamaks minu isaema Hilda sajandat sünniaastapäeva, kogunes isapoolne suguvõsa augusti hakul esiisade tallu.
Siin Võrumaa looduskaunis (minu meelest Eesti kauneimas) nurgas, Küti­oru kõrgel veerel Noodaskülas veetis mu vanaema oma elu alates meheleminekust kuni surmani 1995. aastal. Lõi pere, sünnitas lapsed, rügas tööd teha, ootas meest (1944–1956) ja poega (1961–1967) nõukogude vangilaagritest koju.
Suguvõsa kokkutulek kujunes meeleolukaks. Isa eestvõttel meenutasid vanemad inimesed olnud aegu, noorematel oli neid heietusi huvitav kuulata. Mälestused veel sõjaeelsest ajast, siis juba Nõukogude okupatsiooni koledused ning näited võõra võimu tobedustele vastuhakkamistest olid põhilisteks teemadeks.
Naised olid katnud laua hea-paremaga. Ühislaulu jätkus varaste hommikutundideni. Sain taas aimu, kui olulised on taolised koosolemised, et säilitada oma rahvuslikku ning kogukondlikku identiteeti.

Andres Tshumakov, Käru koguduse õpetaja:
Hiljuti käis meil Rap­la kirikumuusikafestivali raames esinemas Orthodox Singers Valeri Petrovi juhtimisel. neid kuulata oli tõeliselt tore elamus ja vahva kogemus.
Muusikalisi elamusi on olnud teisigi, iga suvekuu esimesel laupäeval on Käru kirikus Pille Lille Muusikute Toetusfondiga käinud esinemas suurepärased muusikud, kelle looming on midagi hingele andnud.
Kiriku jaoks suurim suveelamus on kahtlemata see, et algas kauaoodatud Käru kiriku katuse remont. Möödunud aastal eraldas riik meile 0,5 miljonit krooni, tänavu lisandus sellele veel 1,2 miljonit, heade annetajate toel saime omalt poolt lisada 130 000 krooni. Summa ei kata küll kogu katuse remonti, kuid loodame, et riik ei jäta meid ka tuleval aastal hätta ning katusetöid pooleli jätma ei pea.
Minu isiklik suveelamus on aga maikuu lõpus perre sündinud kaksikud pojad, Jaan Martin ja Jan André.

6 Kommentaari artiklile “Eesti kirik küsib. Milline on Teie meeldejäävaim suveelamus?”

  1. Leili ütles:

    kakskümmend aastat on minu igakuise Tallinnas – käigu üks osa käia Toompeal Vene Õigeusu kirikus.Panna küünlad.Palvetada,mõtiskleda.Just sinna kirikusse tõmbab mind,sest lapsepõlves oli minu kodukirik ,väike õigeusu kirik külas.Ma ei käi seal Toompeal kui on teenistused.See ei sobi kokku minu sõiduplaanidega ja tean,et Jumal on kohal ka siis,kui ei ole parajasti teenistust.
    Seekordne käik jääb viimaseks.Olin seisnud ja vaadanud küünlaleeke,kui tuli kiriku töötaja,mees,kes korjas ära pooleldi põlenud küünlad.Palusin,et ta ei võtaks veel ära mu poolikut küünalt ja siis palusin selle tagasi panna.Ta tegigi seda ilmselge vihaga.Mõne minuti pärast tuli ta tagasi ja ütles väga pahaselt:”Eestlased tulevad siia ja tahavad,et küünlad põleksid lõpuni.See ei pea nii olema.”
    Mõne minuti pärast tuli jälle:”Eestlased tulevad siia,ei tea kuidas olla,seisavad,ei tea mida mõtlevad,panevad küünlad kuhu juhtub…..Siin on ikoonid ja nende juures peab käima, niisugune on porjadok.”
    Vastasin talle,et see on ju ometi minu soov siin kirikus olla,palvetada oma mõtetes ja mulle ei pea midagi peale suruma.
    Kui hakkasin ära minema tuli ta jälle:”Siin on ka eestikeelsed teenistused ,tulgu ma siis,saan teada kuidas peab ja mis on porjadok.”
    Ehkki kirikus ei oleks ma tohtinud solvuda, vastasin ometi:”See on teie vene pealesuruv porjadok mitte usu porjadok.Pealegi olen ma õigeusu kirikute teenistustel olnud lugematuid kordi ja tean sellest küllaldaselt.Ja usun,et Jumal on kõikjal, kõikjal, mitte ainult ikoonide juures.”

    See on minu suvekogemus.Venelase porjadok kirikus.Isegi kirikus saab see meid kätte.
    Ja kõik sellepärast,et ma palusin pooliku küünla tagasi panna.Aga küllap ka sellepärast,et seisin seal nii kaua.
    Saan küll aru,et kui küünal päris lõpuni põleb,on raske puhastada küünlajalgu,aga see venelase kurjus ja korra maksmapanemine!
    Noh,olgu neil oma porjadok.
    On ju ka teisi kirikuid, kus ennast turvaliselt tunda, kui jälle Tallinna sõidan.Pealegi ei pea sisenemisel ennast läbi murdma kerjusnaiste ringist,kes, igaühel väljasirutatud käes võimiksi või delma karp.

  2. Leili ütles:

    Kultuur jõuab inimese teadvusse mitmeid teid pidi.Miks mitte ka kasiinode kaudu.
    Ehk oleks ikkagi tõelisele kultuuriinimesele mõistlik kanda oma toetus üle otse, mitte kasiino kaudu?
    Kui oleksin küllaldaselt rikas,et teha toetusi, siis teeksin fondi, millest toetada Eestis andekaid kunstiüliõpilasi,andekaid rezissööre,lavastajaid.Aga ennekõike toetaksin Eestis malet.

  3. leili ütles:

    Nüüd olen siis mitu päeva ennast haletsenud ja mõelnud, milline ebameeldiv päev see oli, kui ,mulle ei lubatud kirikus omaette mõtteid.(“…eestlased seisavad siin, mõtlevad ei tea millele…”).Kas omaette mõtlev eestlane ei mõtle keelatud mõtteid?
    Mõttes käinud igas Tallinna kirikus ja seadnud nende vaikuses ennast palvetama, mõtisklema,sisemist tasakaalu otsima,asju õigesse järjekorda seadma.

    Ikka satub õigel ajal kätte mingi raamat,muusikapala,lausejupp, võib su mõtteid suunata.
    Seekord oli see Richard Bachi “Illusioonid”:
    “Ja mida te teeksite,”küsis Õpetaja rahvalt,”kui Jumal teile otse näost näkku ütleks:”Ma käsin sul sinu elupäevade lõpuni maa peal õnnelik olla!Mida te siis teeksite?”

    Sest maailm ja inimene on nii täiuslikult loodud,et igaüks võib oma oma elupäevade lõpuni õnnelik olla kui ta ei oota õnnelikuks tegemist Jumalalt,oma perelt,kaaskodanikelt.Kui ta ei pane seda kohustust teistele.

Tee mind terveks, Issand, siis ma saan terveks; aita mind, siis ma saan abi. (Jr 17:14)