Esileht » Arvamused » Arvamus »

Eesti Kirik küsib: Mida peate peapiiskop Jaan Kiiviti tugevamateks iseloomuomadusteks?

23.02.2005 | | Rubriik: Arvamus, Persoon kaasajast

Jukka Paarma, Soome kiriku peapiiskop:
Peapiiskop Jaan Kiivit on oma peapiiskopiks olemise ajal olnud meile, soomlastele, Eesti kiriku näoks. Temas on personifitseerunud meie vennaskiriku uuesti ülesehitamise ajajärk, kui kirik tema juhtimisel on otsinud ja leidnud koha Eesti ühiskonnas.
Jaan Kiivit on olnud kaalutlev ja rahulik juht meie kiiresti muutunud ja üllatusi täis olnud ajas. Tema suhted Soomega on juba kodust pärandatuna olnud tugevad. Sellele pärandile oleme võinud mõlemal pool Soome lahte ehitustööd rajada, olgu siis tegu isiklike sõprussuhetega või kasvõi sõpruskoguduste sidemete rajamisega.
Jaan Kiivit jun on kodu pärandina jätkanud ka oma kiriku oikumeeniliselt avatud ja ülesehitavat liini Luterlikus Maailmaliidus, Kirikute Maailmanõukogus ja Porvoo kirikuosaduses, kui mainida vaid mõnda tema kirikutevahelistest suhetest.
Kalle Kasemaa, Tartu Ülikooli Vana Testamendi ja semitistika korraline professor:
Häid külgi on rohkem kui üks. Jaan Kiivit on haritumaid teolooge oma põlvkonnas, ma ei pea silmas diplomeid või muud taolist – tal on näiteks haruldaselt suur teoloogilise kirjanduse lugemus. Pean veel oluliseks tema koostöövalmidust, ta oli töö nimel valmis teisele vastu tulema, kui nägi, et asjal on edasiminekut. Eks meid kõiki vaeva ajanappus, aga see pole saanud Kiivitile probleemiks ning ta on suutnud näidata enam oma tugevaid külgi.
Gustav Peeter Piir, Tallinna praost, Püha Vaimu koguduse õpetaja:
Sellele küsimusele on raske vastata, sest Jaan Kiivit on väga mitmekülgne inimene. Võib-olla võiks välja tuua selle, et ta on väga hea liturgia tundja, seda just liturgia teoloogiliselt poolelt, mis puudutab otseselt kiriku jumalateenistust ja jumalateenistuse käiku. Inimlikust küljest võiks esile tuua, et ta on kindel oma otsustes. Minu kokkupuuted praostina ja kirikukogu liikmena olid Jaan Kiivitiga peamiselt ametialased.
Mina otseselt koguduses Jaan Kiiviti mantlipärija ei ole. Sel vahemikul, mil tema valiti peapiiskopiks ja mina tulin Püha Vaimu koguduse õpetajaks, oli kogudust teenima määratud hooldajaõpetaja Valdek Johanson. Aga tulnud koguduse juurde, oli tunda, millist tööd oli Jaan Kiivit enne mind koguduse juures teinud, sest ta oli ju siin töötanud pikka aega. Hea ja lihtne oli alustada, sest palju oli tööd tehtud ja koguduses käis vilgas tegevus.
Jüri Stepanov, Otepää koguduse õpetaja:
Jaan Kiivitit iseloomustades tahan välja tuua tema intelligentsuse ja tasakaalukuse. Seda võis märgata kõigis tema ettevõtmistes. Mina puutusin esimest korda Jaan Kiivitiga kokku siis, kui liitusin Tallinna Püha Vaimu kogudusega. Ta on olnud minu koguduse õpetaja ja minu austus ja tänu kuuluvad jäägitult temale.
Arvan, et teda vaadates ja teda järgides olen jõudnud just selleni, kes ma täna olen. Ehk ei oleks ma õpetajaks õppima läinud, kui mul ei oleks olnud sellist eeskuju kirikuõpetajana, nagu seda oli tollal Jaan Kiivit. Mul olid alguses üsna teised plaanid ja huvid.
Sellest ajast on jäänud mulle hästi meelde tema eeskuju ja tugev juhtimine. Minul ei olnud omal ajal sellist kristliku suunitlusega lastetuba. Läbi Jaan Kiiviti, kes sai klassikalise hea kasvatuse oma vanematelt, sain sellest osa ka mina.
Arvan, et nagu igal inimesel, on ka Jaan Kiivitil olemas oma nõrgad küljed, aga ilma nendeta ei tuleks ju esile inimese tugev pool. Ta on tugev isiksus ja sellest piisab, sest ei ole ju olemas mingit peapiiskopi šablooni. Ja seda ei anna ka välja mõelda. Inimene selles ametis peab olema ikka just seesama inimene, kes ta on. Jaan Kiivit peapiiskopi ametis on olnud särav isiksus.
Kalju Tohver, autojuht aastatel 1994-2003:
Jaan Kiivit on väga vaoshoitud ja tasakaalukas inimene. Ta oli alati väga täpne, kui tal midagi vahele tuli ja ta ei saanud kokkulepitud kellaajal tulla, saatis ta alati sõna. Mul on enne teda mitu peremeest olnud, aga Kiivit oli neist eriti täpne.
Sõitsin temaga üle üheksa aasta, sageli pikki sõite tundide viisi. Istusime kõrvuti ja ajasime juttu maailma asjust, viskasime nalja. Kui pikka aega olime sõitnud ja kõht hakkas tühjaks minema, rääkisime söögitegemisest. Ta rääkis huvitavaid jutte, kuidas ta ise süüa tegi, kui tüdrukud väikesed olid. Väga hinnatud peremees oli.

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu. (Ps 103:2)