Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Eesti Kirik küsib

27.05.2009 | | Rubriik: Kirikuelu

Kas ja milliste ootustega osaleb teie kogudus 29.–31. mail Tallinnas Saku Suurhallis toimuval Lootuse festivalil?

Urmas Paju, Võnnu koguduse õpetaja:
Ei oska siinkohal iga koguduseliikme eest kõnelda, kuid tundub, et ollakse selle suurejoonelise äratusürituse maaletoomise eest korraldajate suhtes väga tunnustavad ja tänulikud Jumalale, et tema Vaim seal võimsasti tööd saab tegema, lootes sellest äratust ka meie kogudusse.
Meilt on inimesi minemas meie koguduse väike­se bussiga, kuid oleme kohti broneerinud ka praostkonna suurtesse bussidesse. Ehk mõnda USA suurlinnades alguse saanud kuulutustöö meetodit on väikeses alalhoidlikus Lõuna-Eesti maakoguduses väheefektiivne või pea võimatu rakendada, ometi on üritus ise väga kiiduväärt ja läheme sinna rõõmuga. Sedasorti äratuskoosolekud on ennast maailmas väga hästi tõestanud, aga ainuüksi nendest ei piisa.
Vaatame siin asja selle pilguga, et iga kogudus, kes seal osaleb, peaks otsima Jumalalt jõudu ja ressurssi seda laengut edaspidises igapäevateenimises ja kuulutustöös kasutada.
Nendele, kes kohale lähevad, annab kas või see kinnitust, kui nii palju usukaaslasi enda ümber nähakse. Annab lootust näha, et Jumal teeb oma tööd!
Jumala Vaim ei ole piiratud maiste üritustega, nii nagu ta teeb oma tööd neil päevil Saku hallis, nii ja veel palju enam on ta seda valmis tegema igal pool.

Imbi Arro, Tapa koguduse diakon:
Tapal on kolm eestikeelset ristiusu kogudust. Kolme koguduse peale on kohaliku rahva jaoks tellitud kolm bussi. Oleme ka oma kirikus jaganud festivali flaiereid ja rahvast teavitanud sellise ürituse toimumisest.
Loodame kaasata kirikust eemalseisvaid inimesi, et nad saaksid n-ö seemne südamesse, ning oleme valmis neid seejärel edasi juhatama.

Algur Kaerma, Paide koguduse õpetaja:
Paide kogudusest on festivalile plaanis sõita väikese rühmaga, nii paar­kümmend inimest, kes kõik ise oma kulud kannavad. Tänaseks on buss tellitud ja platsid suurhalli juures reserveeritud.  
Osalemise mõte oli juba aasta algusest, kuid reageerimine üleskutsele minna festivalile oli tükk aega küllalt tagasihoidlik. Tähelepandav muutus toimus alles siis, kui olin kevadisele leerirühmale tutvustanud Lootuse festivali: kõnelesin programmist, jagasin voldikuid ning viitasin festivali ametlikule veebilehele. Vastuvõtt leerilaste poolt oli meeldivalt heatahtlik. Seejärel kuulutasin ettevõtmist jumalateenistuse teadetes ning huvilisi tekkis juurde. Paraja suurusega rühm tundub nüüd tõesti kogunevat.
Kuhugi välja sõita on juba iseenesest atraktiivne, sest teel olemine ja minek on omaette väärtused. Ent minek suunatud kutse ja pealegi usuliselt põhjendatud kutse alusel, nagu seda on Lootuse festivali puhul, lisab sõidule pedagoogilise mõõtme, sest ristiinimese kasu seisab pidevas õppimises ja uute ootuste läbikatsumises. Leeriõpetuse küllalt kuivale teoreetilisele osale on festivali emotsionaalne õhkkond vajalikuks täienduseks. Päris kindlasti.
Pealegi avaneb võimalus kohtuda sarnaselt või peaaegu samamoodi mõtlevate inimestega, kelle usuline vaatepunkt on oluliseks toetuselemendiks tähelepanu ja empaatia säilitamisel meie kogukonnas. Isegi siis, kui majanduslik võimekus jääb kaugele maha soovitud tasemest. Ja ilmselgelt on lõhe tegelikkuse ja soovitu vahel.
Siin võib öelda, et usk ja arm aitavad elu elada. Kui majanduslanguse alguses toodi surutise põhjusena esile usalduse kadumist finantsinstitutsioonide vahel, siis on inimese igakülgne motiveeritus ääretult oluline, sest otsuseid teevad ikka inimesed, mitte masinad. Elu elamise tugi peaks Lootuse festivalilt kindlasti väge juurde saama.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)