Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Eesti Kirik küsib

20.02.2008 | | Rubriik: Ühiskond

Millised nooruspõlve mälestused on teil seotud Eesti Vabariigi sünnipäevaga?

Kuno Pajula, sündinud 1924. a:
Eesti ajal, enne 1940ndaid olin gümnaasiumiõpilane ning kuskil suurtel pidudel veel käia ei saanud. Kuigi kaas-õpilastega suured patrioodid olime ning Eesti Vabariiki ihu ja hingega pooldasime, piirdus vabariigi aastapäev meie jaoks aktusega koolis. Eesti ajal olime alles lapsed, mäletan valusaid küünlakuu ilmu, nii et kõrvad tahtis pea küljest ära võtta.
Elasin üksikus maapaigas, Virumaa nurgas Salla külas, mistõttu ei saanud aastapäeval isegi paraadile mitte. See-eest valitses meil kodus suur isamaa-armastus, mu isa oli käinud I maailmasõjas ja Vabadussõjas ning selle päeva tähendus on mulle ennekõike miljöö poolest meelde jäänud.
Vabariigi aastapäevad on minu mälus erilisel kohal eelkõige pärast taasiseseisvumist, mil seisin ise paraadil neljanda mehena ja presidendi ning peaministri kõrval kõnet pidasin. Mul on hea meel, et Eesti Vabariik püsib, tahaksin ainult inimestele soovida rohkem patriootlikku isamaa-armastust ja meelestatust.

Priit Rannut, sündinud 1919. a:
Elasin Eesti ajal Tartus ja pärast ülikooli lõpetamist läksin enneaegsena sõjaväkke, mis andis mulle eelise valida ise teenimiskoht. Loomulikult valisin Tartu ning ajateenistuse päevilt on üks hea mälestus vabariigi aastapäevast.
24. veebruaril 1938 olime ette valmistamas Eesti Vabariigi juubeliaastapäeva, mina olin sel päeval siderühma ülem. Selgelt on meeles rongkäik Tähtvere pargist Tartu Raekoja platsile – ratsutasime hobuste seljas ja hobuste vahel vedasime kahureid. Mäletan uhket tunnet, et olin ratsu seljas nagu mõni tähtis tegelane, kui paraadi vastu võtma tuldi.
Kuigi väljas oli kõva pakane, oli rahvast väga palju. Sellest on jäänud tore mälestus tänaseni.

Helmut Mõtsnik, sündinud 1927. a:
24. veebruari mäletan ma oma lapse- ja koolipõlvest iga-aastase esimese tähtsa kuupäevana. Rahvus- ja riigipühana. Minu kodukohas Karksis peeti sel päeval alevi keskväljakul Kaitseliidu paraadi, mida käisin koos vanematega vaatamas.
1938. aastal tähistati üleriiklikult Eesti Vabariigi 20. aastapäeva 24.veebruaril eriti pidulikult. Olin algkooli kolmanda klassi õpilane. Õpetaja lasi meil kirjutada kirjandi teemal «Eesti riigi sünnipäev». Minu jaoks oli üllatavalt rõõmustav see, et mul paluti oma kirjand kui väike peokõne ette lugeda ülekoolilisel aastapäevaaktusel.
Nendes kahes algkoolis, kus ma 1930ndatel aastatel õppisin, õpetasid ja kasvatasid õpetajad meid Eesti-aatelises isamaalises vaimus. Koolitundides jutustati Eesti Vabadussõjast ja koolipoiste osast selle võidus. A. Kivikase romaan «Nimed marmortahvlil» oli õpilaste lemmikraamat. Üldistavalt tahan öelda, et selleaegsed Eesti koolid olid nagu rahvusliku tule kolded. Seda tuld ei saanud 1940. a Eesti Vabariiki okupeerinud vaenulised jõud nii kergesti kustutada. Seda vaimutuld kardeti vastaste leeris väga.
Saabusid sõja-aastad, mil minust vanemad koolikaaslased läksid idarindele Eesti kaotatud vabaduse eest võitlema. Meie noored jäid ustavaks vere häälele, mida Juhan Liiv väljendab meie üldlaulupidudelgi lauldava laulu sõnadega: «Ja puhugu vastu sul surmatuul ja lennaku vastu sul surmakuul: sa unustad vaeva ja hoole ning tõttad isamaa poole!»

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu. (Ps 103:2)