Esileht » Arvamused » Arvamus »

Eesti Kirik küsib

30.01.2008 | | Rubriik: Arvamus, Vaimulike konverents

Piiskoplik nõukogu esitas vaimulike konverentsile heakskiitmiseks kirikukäsiraamatu eelnõu. Konverentsi teisel päeval toimunud hääletusel said oma meelsust väljendada 82 hääletamisõigust omanud vaimulikku. Eelnõu toetuseks oli tarvis 2/3 ehk siis 55 vaimuliku toetust. Et toetushääli kogunes 47 ja vastu oli 35, ei leidnud uue kirikukäsiraamatu kasutuselevõtt heakskiitu.
Kuidas kommenteerite hääletuse tulemusi?

Arne Hiob, teoloogiadoktor, õpetuskomisjoni esimees:
Olen rahul. Eelnõu tagasilükkamine võib olla valulik, kuid siiski vajalik kirikule. Nähes meeletut vaidlust õpetuskomisjoni koosolekul ja lõhet kahe suuna vahel, võis aru saada, et seda lõhet ei saa ületada mõne kuu jooksul. Õpetuskomisjon andis litur-giauuenduste kohta hinnangu piiskoplikule nõukogule ja lepiti kokku, et piiskoplik nõukogu leiaks võimaluse mõlema liturgilise korra õiguslikuks kinnitamiseks.
Piiskoplik nõukogu kinnitaski, võiks nii öelda, uue liturgilise korra ametliku korrana, vana korra aga kinnitas ta ametlikult lubatud korrana, kuid saatis vaimulike konverentsile heakskiitmiseks ainult uue käsiraamatu. Kirikukäsiraamatu kinnitamine vaimulike konverentsi ja edaspidi kirikukogu poolt tähendanuks selle kirikusse juurutamist, juurutamiseks peaks see aga olema palju rohkem valmis kui praegu.
Väliselt on see ilus, inimesed on palju tööd teinud, minu lugupidamine neile, aga põhjus on see, et käsiraamat on teatud kontseptsiooniga seotud ja kallutanud liturgiat nii lähedale katoliiklusele kui võimalik, kuigi mahub kuidagi luterluse raamidesse. Üldmulje oleks meile harjumuspärasest üsnagi palju erinev. Tekstid on muutunud kuivemaks, rõhutatakse rohkem ilmutusrealismi.
Esile on toodud vanakiriklikke ja keskaegseid elemente, mis iseenesest on ju hea, kuid antud juhul tekib tagajärjena süsteem, mis minu arvates ei soodusta kiriku ja ühiskonna suhet, vaid raskendab seda. Aga milleks siis liturgia? Liturgia uuendamise üks kõige olulisemaid põhjusi on ikkagi see, et suhe kaasaegsete inimestega paraneks, mitte et see keerulisema ja mu arvates osalt veel vanemasse aega takerdunud korra tõttu keerulisemaks muutuks.
 
Marko Tiitus, magister, vaimulike konverentsi juhatuse esimees:
Arvestades kujunenud olukorda ja käsiraamatu eelnõu ümber puhkenud pinevaid vaidlusi, oli see tegelikult väga hea tulemus. Mina ise hääletasin küll eelnõu vastuvõtmise poolt, kuid see, et kirikukäsiraamat ei kogunud 2/3 poolthääli, oli tegelikult ootuspärane. Liturgiareformi käik on olnud ja on jätkuvalt ülimalt demokraatlik. Pidades silmas teoloogiliste vaadete ja vagaduslaadide paljusust meie vaimulikkonna hulgas, on tegelikult raske ette kujutada, et mis tahes kirikukäsiraamatu eelnõu koguks hoobilt vaimulike konverentsil 2/3 hääleõiguslike poolthääled. Aga töötama selle nimel peab.
Hääletustulemus näitas siiski, et enamik meie vaimulikkonnast toetab selgelt liturgia-uuenduse teoloogilisi suundi ning on tegelikult valmis uut käsiraamatut vastu võtma. See toetus annab julgust ja jaksu liturgiauuenduse jätkamiseks. Nüüd peab piiskoplik nõukogu, kes eelnõu konverentsile esitas, otsustama, mida sellega edasi teha. Arvestades vaimulikkonna enamiku toetust uue käsiraamatu eelnõule, võib piiskoplik nõukogu lubada seda soovijatel kasutada. Kindlasti tuleks see materjal teha kättesaadavaks ka paberkandjal, et kõigil vaimulikel oleks reaalne võimalus sellega tutvuda ja seda kasutada.
Samuti peab piiskoplik nõukogu otsustama, kas on otstarbekas paluda liturgiakomisjonil käsiraamatu eelnõu veel kord üle vaadata, kaasata sellesse töösse eksperte väljastpoolt või kuulutada välja uus parandusettepanekute voor.
Kahjuks ei ole täna ikka veel selge, mitut käsiraamatut me tahame – ühte või kahte. Need, kes suvel kogusid allkirju agenda kaitseks, väitsid, et nad ei vastandu uuele käsiraamatule, vaid tahavad vabalt ja seaduslikult vana edasi kasutada.
Sügisel otsustas piiskoplik nõukogu ilma ühegi vastuhääleta käsiraamatu eelnõu vastu võtta ning sätestas, et uue käsiraamatu kehtestamise korral kirikukogus jääb kehtima ka agenda. Tol hetkel tundus see kõiki osapooli rahuldava kompromissina.
Paraku asusid mõned piiskopliku nõukogu liikmed hiljem rääkima hoopis teist juttu ning alustasid käsiraamatu eelnõu suhtes aktiivset vastukampaaniat. Niisugune stiil on mulle vastuvõetamatu. Loodan tõsiselt, et akadeemilise diskussiooni tase ja poliitiline kultuur meie kirikus paranevad. Tähtis ei ole mitte ainult lõpptulemus, vaid ka tee, kuidas selleni jõutakse.   

Tiit Salumäe, assessor, liturgiakomisjoni esimees:
Kui ma koju tagasi lähen, ütlen rahvale, et mul on üks halb uudis ja üks hea uudis. Halb uudis on see, et kirikukäsiraamatu eelnõu ei kogunud kahe kolmandiku hääletajate toetust, ja hea uudis on see, et ta sai väga veenva enamuse hääli. Eks sellest tuleb edasi minna. Koguda 2/3 hääli on küllaltki raske. Terve 20. sajandi jooksul ei olnud EELK suuteline võtma vastu ühtset liturgiakorda. Sisuliselt annab hääletustulemus edasimineku võimaluse. Seekord hääletati niimoodi ja piiskoplik nõukogu peab otsustama, mis edasi teha.
On meeldiv, et eelnõu leidis nii laiapõhjalise toetuse ja räägitu – et see on väikse kildkonna ettevõtmine – ei vasta tõele. Täpselt nn vana agenda järgi ei pea minu teada keegi jumalateenistust. Väga laialdaselt kasutatakse uues kirikukäsiraamatus leiduvat talituste raamatut. Usun, et rohkem kui jumalateenistuse raamatut, kuigi näiteks uus lastejumalateenistuse kord on väga levinud.
Hea meel on arengu üle, mis on toimunud liturgia valdkonnas: armulaua osatähtsuse suurendamine teenistuses, igapühapäevane armulauateenistus on nüüd juba pigem reegel kui erand. Kui vaatame, kuidas täna kogudus osaleb teenistuses, siis näeme, et on toimunud tohutu edasiminek: loetakse kaasa meieisapalvet, usutunnistust, patutunnistust. Paljud vaimulikud jätavad pärast jumalateenistust rahvaga hüvasti.
Kui mina alustasin teenimist kirikus 1975. a, siis ei lugenud kogudus kaasa nendest tekstidest mitte ühtegi. Kogudus oli passiivne pool, kes osales ainult laulude laulmisega. Jää on hakanud liikuma. Olen kindel, et liturgiareformi ei ole võimalik peatada.

Andres Põder, peapiiskop:
Kuigi kirikukäsiraamatu eelnõu ei kogunud nõutud 2/3 hääli, et seda esitada vastuvõtmiseks kirikukogule, näitas hääletus siiski, et vaimulike enamus toetab uut liturgiat. Praegu, kus EELK-l ei ole ühtegi kehtivat jumalateenistuse korda, on kirikukäsiraamatu eelnõu omandanud ometi piisava legitiimsuse, et kogudused võivad oma liturgilise elu korraldamisel sellest lähtuda.
Diskussioonides ilmnes, et puudujääke on ka eelnõu tutvustamisel, mistõttu esines möödarääkimisi ja asjatuid hirme.
Ilmselt tuleb kirikukäsiraamatu tekst vaimulikele paremini kättesaadavaks teha ning käsitleda küsimust veel kord praostkondades ja kogudustes. Kuidas liturgiauuendusega edasi minna, peab otsustama piiskoplik nõukogu.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)