Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

EESTI KIRIK KÜSIB

01.03.2006 | | Rubriik: Ühiskond

Juba üsna pikka aega hoiab nii Euroopa
ja ka kaugemaid maid ärevil 
islamiusuliste raev Taani  ja
taanlaste vastu, mille on tinginud sealses ajalehes Jyllands-Posten septembri
lõpus ilmunud Muhamedi kui terroristi ja islamiusku kujutavad karikatuurid.

Eesti Kirikute Nõukogu taunis oma
veebruarikuu koosolekul toimuvat, öeldes selgesti välja, et religioossed
väärtused on puutumatud ega peaks olema pilaobjektid. Meie suuremate
väljaannete peatoimetajad on üksmeelel, et teiste usku solvata ei tohi. Eesti
Päevalehe intervjuus märgib Marju Lauristin: «Ja kui tead, et on asju, mis on
sulle pühad, pea lugu sellest, mis on teisele püha.»

Eesti Kirik küsib: kas sõnavabadus võib
minna nii kaugele, et inimese usulisi tundeid mitte millekski pidades pilada
muhameedlust, kristlust, budismi, rahvausundeid jt religioosseid vaateid?

Veiko Vihuri

Karikatuurisõda on minu arvates hästi esile
toonud ilmalikele väärtustele rajatud Lääne kultuuri kitsaskohad. Ühelt poolt
kaitstakse sõnavabadust, täpsemalt väljendusvabadust (freedom of expression).
Olen päri, et see on väärt vabadus. Mäletame ju hästi nõukogude aega, mil
teatud asju sai öelda ainult ümber nurga ja sosinal. Igasugune vaba mõte, eriti
kriitika režiimi aadressil oli taunitav ja koguni karistatav.

Samas käitub Euroopa seda aluspõhimõtet
kaitstes ka ise valikuliselt. Hiljuti tuli teade Austriast, kus mõisteti
kolmeks aastaks vangi Briti ajaloolane, kes oli 17 aasta eest eitanud
holokausti. Austria ja Saksamaa seaduste järgi on tegu kriminaalkuriteoga(!). Kas
siis «püha sõnavabadus» sel puhul ei kehtigi? Tähendab, teatud tõed (antud
juhul II maailmasõja ametlik käsitlus) ei kuulu arvustamisele, vaid on saanud
seaduse kaitse.

Just sellist silmakirjalikkust silmas
pidades kuulutas usufundamentalistiks peetav Iraani president omakorda välja
karikatuurivõistluse holokausti teemal. Moslemite raevu Muhamedi pilamise üle
võib mõista, kuigi nende reaktsioon on osaliselt tingitud hoopis poliitilistest
põhjustest ja väljunud mõistlikkuse piirest. Siiski jääb moslemitele
arusaamatuks, miks võib mõnes lääneriigis vabalt tarvitada narkootikume,
eksponeerida oma sättumusi, avaldada meedias rõvedaid pilte ja mõnitada usku,
kuid ei või näiteks riigikoolis vabalt kanda pearätti ja muud ususümboolikat.

Eesti põhiseadus ütleb: «Igaühel on õigus
vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas,
trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra,
kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime
kaitseks» (§ 45). Niisiis nähakse meie riigis sõnavabaduse tagamisel ette
teatud piirangud.

Usklike usuliste tunnete haavamine siia ei
kuulu. Seadus Jumalat ja tema prohveteid ei kaitse. Raske öelda, kas ilmalikus
Läänes hakatakse usku kunagi taas tõsisemalt võtma. Võitluses valikuliselt
liberaalse ja sektantlikult ilmaliku demokraatia vastu oleme igatahes
moslemitega samal pool rindejoont. Jumal on suur!

 

Raido Rüütel

Antud kontekstis tundub isegi imelik
kasutada väljendit «sõnavabadus», sest õhtumaalastena oleme muutnud end oma
lodevuses ning jumalasalgamises pigem kurja orjadeks. Kurja, mis teeb oma
laastamistööd meie endi keskel, lastes valskusel vohada meie juhtide seas ning
homodel lehvitada oma vikerkaarelipukesi tänavatel ja mõnel pool ka
perekonnaseisuametites. Kuri võitleb kõigi vahenditega usu- või
religiooniõpetuse vastu meie koolides.

Jyllands-Postenis pilatud prohvet on
islamiusulistele maapealsetest pühim ning meie poolt on lihtsalt alatu ja madal
kekutada sellega, et «näe mina julgesin». Me pilame Loojat, kelle omad oleme
meie, on moslemid ja on kõigi teiste usundite esindajad. Väga lakooniliselt ja
tabavalt ütles paar aastat tagasi Kanadas Regina ülikoolis indiaani kolledži
õppejõud, Cree indiaanlaste peašamaan, umbes seitsmekümnene kõhetu naine: «Raido,
ma tean, et sina oled Aadamast, kuid minu hõim on kalju seest tulnud, aga Looja
on meil üks».

Kui sõitsin paar aastat tagasi läbi mitmest
islamiriigist, ei kohanud ma mitte ühtegi, kordan: mitte ühtegi moslemit, kes
oleks tahtnud minu elukese kallale kippuda või mingil muul moel mulle kahju
teha. Kohtasin kõikjal vaid tähelepanelikku abivalmidust. 

Moslemid on aga läbi ajaloo korduvalt
näidanud seda, et neid solvates, ja mis veelgi hullem – solvates nende usulisi
tundeid, on nad halastamatud. Ja pelgan, et siin ei piirduta ainult
umbisikulise pilapildid avaldanud toimetuse süüdistamisega, vaid konkreetsete
isikutega. Nendega, kes joonistasid ning nendega, kes toimetamise eest
vastutasid. Loodame, et turvafirmad ning politsei, kes on palgatud neid kaitsma,
suudavad seda teha edukalt.

Kuid ärgem hetkekski unustagem, et
seejärel, kui meie lähedastest keegi on meile viimset korda valge liniku näo
peale tõmmanud, tuleb meil aru anda iga meie mõtte, sõna ja teo eest.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)