Esileht » Teemad » Vaimulike konverents »

Eesti Kirik küsib

16.01.2008 | | Rubriik: Vaimulike konverents

Kuidas vastab uus kirikukäsiraamat EELK jumalateenistuse korra traditsioonile?

Kuidas läheb organistil (ja kogudusel) jumalateenistustel uue liturgiaga harjumine?

Milliseid uusi jumalateenistuse elavdamise võimalusi on toonud kaasa uus kirikukäsiraamat?

Kuidas vastab uus kirikukäsiraamat EELK jumalateenistuse korra traditsioonile?

Vallo Ehasalu, praosti kt, Elva koguduse õpetaja, vaimulike konverentsi juhatuse liige:
Uus jumalateenistuse kord on väga suur muutus võrreldes EELK traditsiooniga, mis on olnud reformatoorne, konfessionaalne. Uus kord on lähedane katoliiklusele ja mõningatele suundumustele viimase aja oikumeenilises liikumises ning teeb jumalateenistuse mahaloetavad osad agendas pikemaks, jättes sellega vähem kohta jutlusele. Jutluse osatähtsuse kahanemine viitab ilmselt tänapäeva tendentsile, et vähenenud piiblitundmise tõttu ei suuda vaimulikud enam jutlustada nii hästi kui minevikus. Samas võib head jutlust soosida siiski ka tänapäeval.
Luterlikes kirikutes on olnud põhimõte, et jutlustatakse nii Vana Testamendi, epistli- kui ka evangeeliumitekstile. Uus kord näeb ette võimaluse jutlustada üksnes evangeeliumile ja sellega tehakse Piiblist kui raamatust, mida loetakse, liturgiline ese.
Jumalateenistuse muusika, sedavõrd kui mina seda tunnen, eemaldub käsiraamatus antud enamikus variantides traditsioonilisest luterlikust kirikumuusikast ja tekitab seetõttu vastuolu liturgia- ja koguduselaulu vahel.

Katrin-Helena Melder, Järva-Jaani koguduse õpetaja, vaimulike konverentsi juhatuse liige:
Uus kirikukäsiraamat annab missa läbiviimiseks uusi ja mitmekesisemaid võimalusi. Nende kasutuselevõtt igapühapäevasel jumalateenistusel viib meid paratamatult eemale EELK jumalateenistuse traditsioonist. Muudatused ei ole tingimata alati taunitavad, vaid avavad tee arengule, kuid nendega kaasneb alati arutlus selle üle, millega nõustuda ja mida ei saa aktsepteerida.
Nii on ka missa ehk jumalateenistuse korraga. Vormilist külge võib ju muuta, kuid kui muudatused puudutavad luterlikke põhimõtteid ja identiteeti, siis on need vastuvõetamatud. Minu arvates ei vasta kirikukäsiraamatu missa kord enam agenda traditsioonile kõige enam just pihi ja armulaua käsitluses.
Need tulenevad põhimõttelisest traditsioonimuutusest, et liturg esindab Kristust. Luterlik traditsioon on aga pühade osadus. Sellest lähtuvalt on minu jaoks positiivne, et uus käsiraamat annab võimaluse jumalateenistuse ettevalmistusse ja läbiviimisse kaasata koguduse kaastöölisi. Jumalateenistus ei ole enam ainult koguduse jaoks, vaid see on koguduse jumalateenistus.

Annika Laats, Risti koguduse õpetaja:
Uue käsiraamatu osas olen täiesti sama meelt Thomas-Andreas Põderiga, kelle kirjutis EKs (nr 1/2008) oli väga põhjalik ja läbimõeldud. Rõhutaksin seda, et uus käsiraamat on teoloogiliselt toores. Jumalateenistuse liturgia on liiga oluline ning liiga tihedalt seotud usuga, et seda uisapäisa, ühe kildkonna poolt peale surutuna välja vahetada. Kiire muudatuse soovijad peaksid mõtlema 17. sajandi Vene kiriku sündmustele, kus ülalt peale surutud liturgiareform viis lõpuks kiriku lõhenemiseni.
Sealjuures ei pea ma praegu kasutusel olevat agendat raamatuks, millest kümne küünega kinni hoida. Agendas on palju muutmisväärset, sh tõsiseid teoloogilisi möödalaskmisi. Jumalateenistuse liturgia vajab uuendamist, töö peab jätkuma, ent palju laiapõhjalisemalt. Hädavajalik oleks kaasata töösse teolooge.

Valdo Reimann
, Jõgeva koguduse õpetaja:
Olen vana agendaga lapsepõlvest, kui 1960ndatest aastatest kirikus käima hakkasin, sedavõrd ühte kasvanud, et jääksin ka edaspidi traditsioonilise agenda juurde. Eriti on pähe jäänud armulaualiturgia. Küsimus on ka selles, kas kogudus, mille keskmine vanus on umbes 70 aastat, suudab uue liturgia ära õppida.
Samas ei ole ma võitleja tüüp ja olen kasutanud ka uut liturgiat, mõnel teenistusel sobibki uus liturgia paremini, pakkudes rohkem võimalusi.

Raivo Asuküla, Paistu koguduse õpetaja:
Ma ei taha end identifitseerida ei uue liturgia pooldajana ega selle vastasena ja tunnen end ebamugavalt sellel teemal rääkides. Ka ei lähe ma vaimulike konverentsile, sest olen sel ajal tööl.
Minu arvates ei ole muutused uues liturgias nii kardinaalsed, et need rikuks traditsioonilist jumalateenistuse korda. Olen põhimõtteliselt uuenduste poolt, sest on tekkinud olukord, kus on vaja lihtsalt edasi minna, muidu tekib stagnatsioon. Oleme praegu nagu paisu taga ja aina kempleme. Oleme juba väsinud vaidlusest ja kui sama moodi edasi läheme, ei jõua me kirikus kuskile. Me ei tohi getostuda kirikumüüride vahele, oleme niigi kas või laulude osas maha jäänud. Eriti nooremad inimesed tahavad, et kirik liiguks edasi, ja koguduse eakadki liikmed on öelnud, et uued laulud on ilusad.
Antud olukord meenutab igavikku kutsutud Jaan Krossi prohvetlikke sõnu teleintervjuus Urmas Otile, kus ta ütles, et «50 aastat Vene võimu kannatasime välja, aga 50 aastat Saksa võimu ei oleks me välja kannatanud». Prohvetlik oli ka Elmar Salumaa, kui ta kinnitas, et nõukogude võim küll represseeris kirikut ja kirikuõpetajaid, kuid ei puudutanud kiriku sisu – ainult tänu sellele jäime me kestma.


Kuidas läheb organistil (ja kogudusel) jumalateenistustel uue liturgiaga harjumine?

Piret Aidulo, Tallinna Toompea Kaarli koguduse organist, Kirikumuusika Liidu juhatuse esimees:
Kaarli koguduses on juba mitu aastat kasutatud liturgiat, mis on nn vanast vaid mõnevõrra ümber kohandatud. Ühtki täiesti uut muusikaosa kasutusel pole, mõnel vanal viisil on veidi muudetud rütmi. Kogudus võttis tookord muudatused rahulikult vastu.

Anna Humal
, Tartu Pauluse koguduse organist:
Meil on siiani kasutusel olnud vana liturgia, uut pole veel proovinud. Kuid küllap jõuab see aeg ka kätte. Ei taha öelda, et ma vana liturgiaga rahul poleks, kuid uuendused on vahel head ja mõjuvad värskendavalt.
Oleme mõnikord pühade-jumalateenistustel ära muutnud laulu- või viisiosa, et jumalateenistust värskendada, ja siiani on see päris hästi vastu võetud. Kuid uuendused on alati keerulised ja isiklikult arvan, et neid tuleks ellu viia pigem tasa ja targu.

Ülle Noormägi, Põltsamaa koguduse organist:
Kahjuks ei saa ma sellega oma koguduses harjuda, sest pastor on täielikult selle vastu ja meie uut liturgiat ei kasuta. Ka ei arva ta, et muusiku(te)l üldse oleks otsustamisõigust liturgia üle, vaid pastorid teavad ja otsustavad ise, kuidas peab. Jumalateenistus on koostöö kõigi seal kaasateenivate inimeste vahel ja ideaalvariandis toimuks jumalateenistuse ettevalmistamine kõigi osapoolte koostöös, arutelus jne. Koguduse muusikud on oma erialal haritud ja õppinud inimesed, ju neil ikka on teadmisi ja oskusi ka midagi otsustada.
Usun, et kogudusel ja ka organistil ei tule uue liturgiaga harjumisega raskusi, kui koguduse suhtes valitseb austus ja lugupidamine, mis tähendab selgitamist, tutvustamist, rääkimist, põhjendamist, see omakorda eeldab haritust ja teadmisi. Kõik oleneb sellest, kuidas sa inimesesse suhtud: kui sa temast lugu pead ning talle selgitad ja räägid, vastab ta samasuguse austuse ja püüdmisega.
Pooldan mitmeid uuendusi jumalateenistuse korras, mis tegelikult ei ole uuendused, vaid taaselustatud vana.

Lia Salumäe, Haapsalu koguduse organist:
Haapsalus alustasime liturgiliste uuendustega juba rohkem kui kümme aastat tagasi. Uuendusi on tehtud tasa ja targu. Kõigepealt alustasime sellega, et kogudus luges kaasa patu- ja usutunnistust, siis hakkasime kasutama ilmikliikmeid piiblitekstide lugemisel. Kogudus tuli kohe aktiivselt kaasa.
Liturgilise muusika osas hakkasime kooridega õppima ülestõusmispüha öömissaks psalmilaule ja oleme seda mitmel aastal kaasa teeninud. Lastekoor õppis Tuuliki Jürjo lastemissat ning selle on väga hästi vastu võtnud ka meie toomkoor ja segakoor. Laulame seda tihti pereteenistustel. Igal pühapäeval laulame põhiliselt ikka käibelolevat liturgiamuusikat. Armulaua osas lauldakse Sanctus koos Benedictus’ega.
Oleme mõelnud ka uuendustele muusikas, aga ei ole veel selleni jõudnud. Pean olulisimaks seda, et organist mängiks koraale ja laulaks neid ise ka kaasa. See oleks väga vajalik uuendus. Muidu võib juhtuda, et koraalilaul hääbub.
Me võime jäädagi rääkima liturgilistest uuendustest, aga on vaja arukalt tegutseda ja olla kogudusega kontaktis. Organistina arvan, et areng peaks algama koraalide kaasalaulmisest. Küsimus on, kuidas saada kogudus aktiivselt laulma koraale ja osalema liturgias.

Kristiina Nagel, Räpina koguduse organist:
Olen Räpina organist olnud kuus aastat ja arvan, et kogudusel on läinud uue liturgiaga harjumine normaalselt. Ka Hiiumaal, kus meie pere varem elas, tuli kogudus uuendustega kenasti kaasa. Kõigepealt on koor tutvunud uute lauludega ja olnud jumalateenistusel eeslauljaks. Üldiselt on neis asjus otsustajaks õpetaja, kes ise lauluga kogudust toetab.
Kord tegime õppepäeva ja õppisime ära Jaanus Torrimi liturgia, see oli koguduse jaoks huvitav katsetus ning kooritöös ja -elus väga tervitatav. Uus jumalateenistuse liturgia on muusikalises mõttes hea vaheldus neile, keda muusika huvitab ja kelle jaoks on muusika oluline.


Milliseid uusi jumalateenistuse elavdamise võimalusi on toonud kaasa uus kirikukäsiraamat?

Jaan Tammsalu, praost, Tallinna Jaani koguduse õpetaja, vaimulike konverentsi juhatuse liige:
Usun, et jumalateenistust ei elavda mitte käsiraamatud, vaid inimesed, kes on end andnud Jumala kätesse. Jumalateenistus võib olla nagu seisev vesi või nagu pulbitsev, janu kustutava veega allikas.
Uue käsiraamatu tegemine on pannud osa vaimulikest tõsiselt mõtlema, kas see, mida seni oleme teinud, on parim võimalikest võimalustest või saaks veel paremini.
Mulle ja paljudele teistele meeldib kiriku juures see, kui ma ei pea pidevalt millegi uuega harjuma. Teisalt olen ma olnud kurb või kuri, kui kuulen ja näen, kuidas mõni traditsioonide hoidmise vajalikkusest targutaja loeb tuimalt saja aasta vanusest agendast maha sinna näideteks kirjutatud palveid ja räägib sellest, kuidas uuendused kiriku hävitavad. Pigem hävitab mõne kiriku ning paljude usu kirikusse tuimus ja tardumus, laiskus ja leigus.
Mulle meeldib, et jumalateenistuse uuendamisega tööd tehakse ja otsitakse teid, kuidas teenistusi elavdada.
 
Ove Sander, assessor, Nõmme Rahu koguduse õpetaja, vaimulike konverentsi juhatuse liige:
Jumalateenistuse uuendatud korda on Nõmme Rahu koguduses kasutatud juba aastaid ning kindlasti on see kaasa aidanud jumalateenistuse elavdamisele.
Nimetaksin esmalt ilmikute suuremat osalust ning nende rõõmu ühisest teenimisest – lisaks kirikuvanematele loevad meil ilmikud Pühakirja ning aitavad korjanduse kogumisel. Huvitav on muidugi seejuures olnud tõik, et meie koguduses olid just juhatuse ja nõukogu liikmed need, kes soovisid, et me hakkaksime kasutama uuendatud agendat.
Mäletan siiani elavalt ühte episoodi, kus kuldleeri jumalateenistuseks panin selga musta talaari ning sain tõsiselt pahandada ühe kullase leerilapse käest, kes küsis, miks kannan musta, kas tulin tema matusele.
Minu osa liturgia uuendamisel on olnud eelkõige harida kogudust ning selgitada inimestele neid vajadusi ja teoloogilisi põhjendusi, miks meie kirik uuendab oma  liturgilist korda. Kõige õnnistusrikkamaks on muidugi olnud uuendatud, õieti küll traditsioonilise armulaualiturgia kasutuselevõtmine. See ei ole ainult suurendanud pihiliste ja armulaualiste hulka, vaid eelkõige inimeste omavahelist osadust ning selle aluseks olevat osadust Issandaga. Just rahusoovi on paljud meie koguduse liikmed hakanud kõrgelt väärtustama.
Küllap on veel muudki uuendatud jumalateenistuse kavas, mis meie kogudusele on olnud õnnistuseks. Lõpuks aga ei ole otsustav see, kas kord on vanem või uuem, oluline on koguduste jumalateenistusliku elu järjepidevus ning see, et me tunneksime ja armastaksime oma kogudust ja selle kokkutulemist ning kogeksime selle kaudu elava Jumala lähedust.

Toomas Nigola, Põlva koguduse õpetaja:
Uus kirikukäsiraamat on teinud lihtsamaks nädalasiseste teenistuste pidamise, lisades võimalikeks tähtpäevadeks tekste, palveid ja laulusoovitusi. Samuti annab ta agendaga võrreldes vabamad käed jumalateenistuse kulu kujunda-misel erilisteks puhkudeks (ka nädala sees peetavaks lühendatud armulauateenistuseks).
Hea on ka see, et noodid on kohe arvutifailina saadaval – nii saab neid kerge vaevaga laululehele kopeerida. Vaimulikule teeb elektroonilisel kujul olev käsiraamat jumalateenistuse kavandamise lihtsamaks ka ses osas, et saab kõik vajalikud palved, mida muidu käsiraamatu eri kohtadest lehitsema peaks, paari A4 lehe peale kokku panna, välja printida ning kaante vahel altarile asetada, kust kõike tarvilikku ilma sehkendamiseta järjest saab lugeda.

Kristjan Simson, Kärdla koguduse õpetaja, Pühalepa ja Reigi koguduse hooldajaõpetaja:
Kõik jumalateenistuse elavdamise võimalused on ju vägagi põhjalikult üles loetletud liturgilise komisjoni poolt koostatud jumalateenistuse juhendis. Lühidalt võikski siis öelda, et need eesmärgid, mis said juhendis selleks seatud, on uues käsiraamatus suures osas ka teoks tehtud.
Teiseks muidugi küsimus, mida me üldse peame silmas «elavdamise» all. Kui elavdamine tähendab koguduseliikmete suuremat kaasamist riituse läbiviimisse, siis uus käsiraamat annab selleks tõepoolest rohkesti võimalusi. Arvan aga, et elavdamine peaks olema oma sisult siiski rohkemat kui ainult koguduseliikmete jumalateenistusel kaasateenimine, kuigi ka see on väga tähtis. Missa on oma olemuselt kutsutute kokkutulemine ja lähetamine missioonile, kus peamiseks teenijaks ei ole ju mitte kogudus, vaid kokkukutsuja ja lähetaja – Kristus oma sõnas ja sakramendis.
Missa ülesandeks on seega sõna jätkuv lihakssaamine. Jumala riigi, Tema kirkuse ning pühaduse sisenemine ja segunemine meie, Jumalast taganenud, enesekeskse, pattulangenud inimkonnaga ehk siis lühidalt öeldes – surnute elavdamine. Nagu ütleb salm meie lauluraamatus: «muuda ilm Jumala hooneks» (KLPR 309).
Kas uus käsiraamat aitab kaasa sellele elavdamisele? Arvan, et igal juhul teeb ta selle mõistmiseks vähem takistusi kui varasem agenda, sest püüab järgida rohkem seda, millest kõneleb püha Paulus oma 1. kirjas korintlastele, kus ta ütleb: «Ma kiidan teid, vennad, et te mind igati meeles peate ja hoiate pärimusi, nõnda nagu ma need teile andsin.» Pean siinkohal silmas näiteks vanakirikliku armulauakaanoni juurde tagasipöördumist, milles missa olemus kindlasti paremini ja selgemalt välja tuleb kui varasemas käsiraamatus.{mxc}

14 Kommentaari artiklile “Eesti Kirik küsib”

  1. ametivend ütleb:

    „Teisalt olen ma olnud kurb või kuri, kui kuulen ja näen, kuidas mõni traditsioonide hoidmise vajalikkusest targutaja loeb tuimalt saja aasta vanusest agendast maha sinna näideteks kirjutatud palveid ja räägib sellest, kuidas uuendused kiriku hävitavad. Pigem hävitab mõne kiriku ning paljude usu kirikusse tuimus ja tardumus, laiskus ja leigus.“
    See on paraku demagoogiline üldistus, võttes appi suvalise üksiknäite (neid leiab ju ikka!). Ja pealegi ülekohtune. Kuulanud päris palju ametivendi, on jäänud pigem mulje, et uue pakutava kirikukorra pooldajate seas on valdavalt just „lugijate vendade“ seltskond, kellele iseseisvad mõtted ja vaba väljendusoskus pole just esimeste talentide seas. Eriti nemad vajavad paketti ettekirjutatud palveid nagu õhku, sest vana Agendat on tõesti kentsakas maha lugeda.
    Tegelikus elus jagunevad loovus ja tardumus siiski teisi rajajooni pidi kui lugupeetud Tammsalu peas.
    „Uue käsiraamatu tegemine on pannud osa vaimulikest tõsiselt mõtlema, kas see, mida seni oleme teinud, on parim võimalikest võimalustest või saaks veel paremini.“ – Selles osas on Tamsalul täiesti õigus. Tõesti, kuidas saaks paremini, on mõtlemisainet kuhjaga. Aamen!

  2. ametivend ütleb:

    „Teisalt olen ma olnud kurb või kuri, kui kuulen ja näen, kuidas mõni traditsioonide hoidmise vajalikkusest targutaja loeb tuimalt saja aasta vanusest agendast maha sinna näideteks kirjutatud palveid ja räägib sellest, kuidas uuendused kiriku hävitavad. Pigem hävitab mõne kiriku ning paljude usu kirikusse tuimus ja tardumus, laiskus ja leigus.“
    See on paraku demagoogiline üldistus, võttes appi suvalise üksiknäite (neid leiab ju ikka!). Ja pealegi ülekohtune. Kuulanud päris palju ametivendi, on jäänud pigem mulje, et uue pakutava kirikukorra pooldajate seas on valdavalt just „lugijate vendade“ seltskond, kellele iseseisvad mõtted ja vaba väljendusoskus pole just esimeste talentide seas. Eriti nemad vajavad paketti ettekirjutatud palveid nagu õhku, sest vana Agendat on tõesti kentsakas maha lugeda.
    Tegelikus elus jagunevad loovus ja tardumus siiski teisi rajajooni pidi kui lugupeetud Tammsalu peas.
    „Uue käsiraamatu tegemine on pannud osa vaimulikest tõsiselt mõtlema, kas see, mida seni oleme teinud, on parim võimalikest võimalustest või saaks veel paremini.“ – Selles osas on Tamsalul täiesti õigus. Tõesti, kuidas saaks paremini, on mõtlemisainet kuhjaga. Aamen!

  3. kirik ütleb:

    Hämmastav on see, kuidas keegi “ametivend” arvab täpselt teadvat, millised on kellegi talendid ja nõnda edasi – ning kirjutab oma üleolevate mõtete lõpetuseks veel uhkelt “aamen”.

    Hämmastavaid “ametivendi” leidub ikka …

  4. kõrvaltvaataja ütleb:

    Miks Sa ühe ametivenna peale pahandad ja teise peale mitte? Jah, ametivend Tammsalu „arvab täpselt teadvat, millised on kellegi talendid“, omistades ühemõtteliselt tuima mahalugemise, uuendusvastasuse, tuimuse ja tardumuse, laiskuse ja leiguse just nimelt Agenda väärtustajatele. Teisiti ei ole tema ütlemisest võimalik aru saada. Oled temaga nõus, sellise julge sikkudeks ja lammasteks jagamisega?
    Tegelikult jaguneb targemaid ja andekamaid, aga niisamuti vähemvõimekaid jumalasulaseid nii uue kui vana teenistuskorra pooldajate hulka. Oponentide halvustamine stiilis „kõik mehed on sead“ ei tee kellegile au.

  5. kirik ütleb:

    Peaaegu sellepärast, ei tegelikult üritan vältida igasugust kohtumõistmist – kuigi paraku eksin ka ise ses osas päris sagedasti.

    Ma arvan, et olulisem kui jumalateenistuse korra üle vaielda on küsida, kuidas saame Jumala armu ja evangeeliumi viia võimalikult paljude inimesteni. Uut käsiraamatut toetangi sellepärast, et see teeb jumalateenistuse pidamise võimalusterohkemaks.

    Kahtlemata aga ei taga ei vana ega uus kord automaatselt seda, et Evangeelium jõuab inimesteni – selleks on vaja Püha Vaimu abi ja valmidust ennast täielikult Tema kätte ja juhtida anda. Olgu siis “vana või uue korra” järgi.

  6. kõrvaltvaataja ütleb:

    Miks Sa ühe ametivenna peale pahandad ja teise peale mitte? Jah, ametivend Tammsalu „arvab täpselt teadvat, millised on kellegi talendid“, omistades ühemõtteliselt tuima mahalugemise, uuendusvastasuse, tuimuse ja tardumuse, laiskuse ja leiguse just nimelt Agenda väärtustajatele. Teisiti ei ole tema ütlemisest võimalik aru saada. Oled temaga nõus, sellise julge sikkudeks ja lammasteks jagamisega?
    Tegelikult jaguneb targemaid ja andekamaid, aga niisamuti vähemvõimekaid jumalasulaseid nii uue kui vana teenistuskorra pooldajate hulka. Oponentide halvustamine stiilis „kõik mehed on sead“ ei tee kellegile au.

  7. kõrvaltvaataja ütleb:

    Väga mõistlikud sõnad Sinu poolt. Põhjus, miks traditsioonilise Agenda pooldajad liturgiauuendusega kaasa ei saa minna, ei ole selles, et nad väldivad iga hinna eest muudatusi ja teenistuskorra mitmekesistamist, vaid et uuenduslased on armulaualiturgia Katoliku kiriku missakoorast pea 1:1 maha viksinud (koos teoloogiaga). Ka “agendalased” naudiksid liturgilist mitmekesisust, kui “kutsutud ja seatud” oleksid oma töös lähtunud meie kiriku teoloogiast ja korrast. Vanameelsuse süüdistuse kive loopida nn. püsilüterlaste kapsaaeda on aadressiga eksimine. Teised mehed vastutavad selle eest.

  8. Püha Amet ütleb:

    Pealegi ei tea endine metodist Jaan Tammsalu luterlusest tegelikult midagi.

  9. Püha Amet ütleb:

    Pealegi ei tea endine metodist Jaan Tammsalu luterlusest tegelikult midagi.

  10. kirik ütleb:

    Palun konkreetset selgitust, mis on uues käsiraamatus pakutud armulauapalvetes ebaluterlikku.

  11. kõrvaltvaataja ütleb:

    Väga mõistlikud sõnad Sinu poolt. Põhjus, miks traditsioonilise Agenda pooldajad liturgiauuendusega kaasa ei saa minna, ei ole selles, et nad väldivad iga hinna eest muudatusi ja teenistuskorra mitmekesistamist, vaid et uuenduslased on armulaualiturgia Katoliku kiriku missakoorast pea 1:1 maha viksinud (koos teoloogiaga). Ka “agendalased” naudiksid liturgilist mitmekesisust, kui “kutsutud ja seatud” oleksid oma töös lähtunud meie kiriku teoloogiast ja korrast. Vanameelsuse süüdistuse kive loopida nn. püsilüterlaste kapsaaeda on aadressiga eksimine. Teised mehed vastutavad selle eest.

  12. kõrvaltvaataja ütleb:

    Oh tüütust. See ju ammu risti-põiki läbinämmutatud teema. Jäägem eriarvamusele ja austagem teisi lugejaid.

  13. kirik ütleb:

    … et vastust ei tule.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)