Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Eesti Kirik 80 aastat tagasi

10.02.2009 | | Rubriik: Kultuurielu

1929. aasta alguseks oli luteri kiriku häälekandja ilmunud 5 aastat.
Kogu selle aja olid ametis olnud prof Hugo B. Rahamägi (peatoimetaja), õpetajad Artur Sommer (Soomre) ja Jakob Aunver. Leht vahendas lugejatele jumalasõna, mõtteid kirikuelus olulistel teemadel, Eestis ja välismaal juhtunust.
Esmaülesandeks kasvatus
Palju kõneainet pakkus 26. juulil 1928 haridusminister A. Mõttuse kinnitatud algkooli õppekava, kus esmakordselt oli sisse toodud kõlblusõpetus, mis hõlmas kodulugu, kõlblus- ja kodanikuõpetust. Võib-olla nähti uue korraldusega võimalust «suurendada nende laste arvu, kelle vanemad ei soovi, et nad võtaksid usuõpetust, et seeläbi vähendada usuõpetuse vajadust», kirjutab leheveergudel praktiseeriv õpetaja L. Raudkepp (EK nr 4/1929). Isiklike kogemuste põhjal ütleb ta aga, et «kristlasele ei tee uus kõlblusõpetuse osake mingit raskust».
Autor, jagamata üldiselt õppekava koostanud sotsiaaldemokraat J. Käisi maailmavaadet, hindas siiski tema kui Võru õpetajate seminari direktori pedagoogilisi vaateid, mis ilmnesid juba õppekava esimesest lausest: «Algkooli esimene tähtsam ülesanne on kasvatus.»
Usuõpetusest kirjutas õppekava: «Usuõpetuse kasvatuslikuks sihiks on kasvatada usulist tunnet, armastust ja lugupidamist kaasinimeste vastu, sisemist julgust ja kindlust kõrge ning püha eest võitlemisel ja oma elu Jumala poole juhtimisel. Teadmuste ja oskuste alal on usuõpetuse ülesandeks õpetada usuelus tarvilikumaid palveid ja laule; anda teadmusi katekismusest, Jeesuse elust ning õpetusest, kiriku-ajaloost.»
Lahendus koostöös kooliga
Kuigi usuõpetuse tundides jagati edasi üldisi teadmisi ristiusu kohta, ei võtnud õppekava enam arvesse kiriklikke vajadusi. Kirik oli jõudnud uude olukorda, mis vajas lahendamist. Vähenenud oli usuõpetuse tundide arv, mistõttu lapsed ei oska enam kirikulaule, ei tea endisel määral piiblilugusid ega tunne katekismust. Läbi kahe lehenumbri (EK nr 3, 4) ilmus pikem artikkel «Meie kiriklik usuõpetus».
Autor näeb lahendust laiemalt: «Et meie kooliõpetajad enam sarnast hindamist ei leia rahva poolt, seda põhjustab nende ükskõikne olek. Neile ei lähe see korda, kuidas elavad ja millised isikud neist kasvavad, nemad jagavad vaid teadmisi. Et vana lugupidamist tagasi võita, mille osalised olid meie vanemapõlve kooliõpetajad, peavad nemad lastest kasvatama häid inimesi ja seda saab teha töötades käsikäes kirikuõpetajatega. Nii ei ole koostöö tarvilik ainult kiriku seisukohast, vaid ka kooliõpetaja seisukohast. Ja noored ei jää ka mitte ükskõikseks, kui kirik ja kool koos ühisel jõul neid parandada ja kasvatada tahavad.»
«Kui mujal maailmas niipalju tähelepanu juhitakse noorsoo usulisele kasvatusele, siis peaks meie väikese rahva juures see suuremal määral sündima. Nii palju on viletsust ja häda meie väikeses Eestis, mida aga saaks kõrvaldada, kui meie oma noortesse istutame terve vaimu, kui meie noorsoo hing hakkab janunema parema ja kõrgema järele,» lõpetab autor tulevikku vaatavalt.
Teateid mitmest vallast
Uue sündmusena toob leht välja Lääne praostkonnas toimunud esimese koguduste ametikandjate koosoleku, kus leiti, et kogudustes on vähe töötegijaid ja ametikandjatele on vaja abilisi.
Huvitav on teada saada, et 27. jaanuaril pühitses Eesti esimest üleriiklikku hõimupüha. Artiklis öeldakse, et poolehoidjate rohkuselt on soome-ugri rahvaste seas esikohal katoliku usk, mis tuleneb ungarlaste suurest rahvaarvust (8 miljonit). Samas hinnatakse kolme hõimurahva – eesti, soome ja ungari – luteri kirikute vahelist sidet elavaks ja nähakse kiriku tegevust väljarändajate seas olulisena ka rahvuskultuurilisest aspektist.
Autor kutsub inimesi koguma ande loodava liivi koguduse heaks, sest omakeelse koguduse asutamine on tähtsamaks eelduseks nende rahvuslikul alalhoidmisel. Ka öeldakse, et eeldus koguduse tekkeks on olemas, kuna Tartu ülikoolis õpib üks liivi rahvusest noormees usuteadust.
Lugeda võib ülevaadet Tartus peetud järjekordsest usuteadlaste konverentsist ja mitut seal peetud ettekannet karskuse ja misjonitöö teemal. Pikem kirjutis on kirikus vaidlusaluseks küsimuseks kerkinud köstriametist ja ametikandjate pajuki kindlustamisest.
Kirikuelu puudutavast antakse teada, et ülikooli usuteaduskonna dekaani ettepanekul annab tudengitele loenguid kirikumuusikast konservatooriumi professor August Topman. 25. ametiaastat tähistasid õpetajad Joosep Meeri (Reigi kogudus), Aleksander Kapp (Kaarli), Johann Reitag (hiljem Reidak; Tori) ja Joosep Liiv (Rapla), kelle elust ka pikemalt kirjutatakse. Martna kogudus kinkis aga oma õpetajale hõberisti. Surmakuulutus on Väike-Maarja õpetajale Paul Eberhardile, kes suri ametisõidul südamerabandusse.
Huvitavad on ka faktid, et 1928. aastal oli väga vihmase suve tõttu viljaikaldus, et 1. jaanuarist hakkas kehtima uus meetersüsteem, et Narva sild on veerohkuse tõttu purunemisohus ja et riigivanem August Rei rong sõitis Kiltsi jaama juures pimedas otsa dresiinile ning seda juhtinud kaks alkoholi tarvitanud töölist sai surma. Kaugel Hiinas aga oli nälg ja möllas katk.

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)