Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Eesti jõulud Kanadas

15.01.2004 | | Rubriik: Kirikuelu

Läbi lumetuisu sõidab buss 400 kilomeetrit Torontost kaevanduslinna Sudburysse. On toomapäeva, jõulude sissehelistamise päeva eelõhtu.
Bussijaamas on mul vastas muhe eestlasest härrasmees. Ta viib külalise kõigepealt kauni järve kaldal asuva teaduskeskuse juurde, kus on põdrad, hiigelsuured kuused, inglid, jõuluvanad ja väga palju muudki põnevat – kõik tehtud jõulutuledest. Jõulutuled säravad paljude majade küljes ja ees. Jõulud on tulemas!
Seltsiks üksikule
Järgmisel hommikul heliseb telefon. Kurb üksik eestlane helistab vanadekodust ja ütleb, et ärgu õpetaja parem talle külla tulgu, sest on veidi tõbine ja vaevalt, et kedagi ta juurde lastakse. Õpetaja aga läheb ikka. Üks haigus ei saa takistada vaimulikku viimast jõulurõõmu üksikule haigele eestlasele.
Uksel tuleb kummikindad kätte panna ja valge mask näo ette. Ja seal ta lebab. Ainus elusolev lähedane sugulane – õde, elab Lätis. Palju rõõmu on ta näos, kui näeb, et õpetaja julgeski tulla teda vaatama. Kuulen lugusid tema rännakutest võõrastel maadel. Valge mask suu ees, kummikindad käes, loen jõuluevangeeliumi. Laulan «Püha ööd». Millegipärast on klomp kurgus.
Kui silmad avan, näen suuri pisaraid, mida mees kiiresti käeseljaga ära pühib. Ta on läbisegi rõõmus ja kurb. Palub, et järgmisel korral, kui tulen, jagaksin talle armulauda. Ja siis on aeg minna jõuluteenistust pidama.
Soome kirikusse tuleb kokku üle 20 eestlase. Nad on lõpmata tänulikud. Osad neist tulevad 200 km kauguselt, et laulda üheskoos eesti keeles jõululaule ja kuulda sõnumit suurest rõõmust, mis saab osaks kõigile rahvastele.
Jälle lendab buss oma viietunnilist rännakut. Jõuan oma Toronto kodusse südaööl. Olen väsinud ja õnnelik.
Eestlased üheskoos
See on uskumatuna tunduv kuu. Jõulupuult jõulupuule. Pensionäride klubi, eesti meeskoori, Peetri koguduse koori, piibliringi, maakonna seltside, Vana Andrese koguduse, Peetri koguduse, bibliograafiaklubi, eesti lasteaia ja eesti kooli, eesti vanadekodu ja Eesti Kodu jõulupuud.
Kõik üritused algavad palvega. Kõikjal oodatakse õpetajalt jõulukõnet. Kõikjal on lõpmata tänulikud inimesed. Vist on igal pool veidi tõmbetuult, sest paljud mehedki pühivad vargsi pisaraid. Nad on nii lõpmata armsad ja hardad. Eestlased üheskoos, kokku hoides, teineteist toetades, üksteisest rõõmu tundes.
Eesti Kodu tähendab Torontos eestlaste Ehatare-nimelise vanadekodu kõrval mitut maja, kuhu eestlased on endale korteri ostnud. Üle saja nendest tulid jõulupuule. Ka jõuluvana tuleb lõpuks. Tal on kingitus ka ühele vanale memmele. Minu kõrvalolija sosistab, et memm oli kaua haige ja on ime, et ta üldse peole tuli. Arvatakse, et talle tuleb kingitus niisama kätte anda, lihtsalt selle eest, et ta väga palju head on teinud, kui ta oli veel terve ja noorem. Aga ei! Memm ajab end oma kepi najale püsti ja ütleb, et ta laulaks jõuluvanale, aga aidaku teised teda ikka ka. Ja ta alustab vaikselt «Püha ööd». Tal on ilus hääl.
Ja äkki laulavad ka kõik teised – väga vaikselt, nagu sahistaks tuul lehtedes. See on imeline, kuidas nad hoolivad, toetavad, aitavad, rõõmu tunnevad, et on koos. Jõuluvana (keegi sosistab meile, et jõuluvana on tegelikult selle memme poeg) ütleb memmele: «Küll su poeg oleks su üle uhke, kui ta siin oleks!»
Jõuluks koju!
Kohe alguses, esimese ühislaulu ajal, võtab abikaasa mul varrukast ja ütleb: kuula, kuidas nad laulavad! Nad laulavad kogu hingest. Nende laulus on rõõmu ja igatsust, nukrust ja tänulikkust! Üks, enam kui 80aastane sirge seljaga väärikas proua räägib minu abikaasale oma Eestist mineku loo.
See oli 59 aastat tagasi. Tal oli väikene laps kätel, kui tuli ta isa ja ütles, et mingu nüüd tütar kiiresti koos lapsega sadamasse ja põgenegu. Siis ulatas ta võtme ja ütles: «See on meie Tallinna kodu võti. Küllap te jõuluks ikka tagasi tulla saate. Siis saad sisse, mistahes ajal sa ka ei tuleks.» Selline oli kord paljude minejate ja jääjate lootus, et jõuluks nad kohtuvad taas. Oodati palju jõulusid ja osa ei jaksanud ära oodatagi.
Eesti lasteaia ja kooli jõulupuud Toronto linnas. Pean ennast näpistama, et taibata – see on reaalsus, mida näen. Enam kui 200 last, kes räägivad, laulavad eesti keeles, tantsivad eesti rahvatantse. Ja säravate silmadega vanemad ja vanavanemad – uhked oma armsate üle. Mõni vanematest oskab eesti keelt vähem kui laps, aga kõik nad tahavad, et lapsed oskaksid eesti keelt.
Süldi ja verivorstiga
Toronto kahes eesti luterlikus kirikus on jõuluõhtul kõik kolm jumalateenistust inimesi pilgeni täis. Hinnanguliselt ligi 3000 eestlast. Päris palju on ka nooremaid inimesi ja lapsi. Jälle tunnen kummalist soojust hinges ja tundub, et on tõmbetuul minugi silmadest läbi puhumas, kui peale jõulujutlust tõuseb 1500 eestlast püsti ja doktor Roman Toi mängib orelil «Su üle Jumal valvaku…» On selgelt tajuda, et siinsed mõtlevad sealsetele ja paluvad oma isamaale Jumala õnnistust.
Palju peetakse perekondlikke jõulupidusid. Inimestel pole siin üksteisega igav. Aetakse rõõmuga juttu. Lauldakse jõululaule. Kellelgi pole äraminekuga kiiret. Ja laual on loomulikult sülti ja verivorsti, hapukapsast ja pohlamoosi. Sealiha asendab kalkun. Ma pole siin näinud äraaetud perenaisi. Köökides ja toitude ettekandmisega tegelevad peamiselt nooremad. Nii tore oli ühe pereema käest kuulda, et ei tema tea, kus seal köögis mingid toidud on – küsige noorte käest.
Peetri kiriku kõrval oleva urnimüüri ees põleb jõuluöösel palju küünlaid. Jah, selles hiigelsuures linnas, kus elab pea kaks korda enam inimesi kui kogu Eestis, peavad tuhanded eestlased jõule, laulavad neidsamu jõululaule, mida lauldakse Eestis, mõtlevad elavatele ja lahkunutele ja oma isamaale.
Nii lõpmata hea ja kodune on olla võõrsil omade keskel ja tunda, et omad on sind vastu võtnud ja et sul on ruumi paljudes majades, et oled oodatu.
Jaan Tammsalu

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)