Eesti imet otsides ja leides

Kümmekonna kevadsuvise nädala jooksul andsid tuhanded Eestimaa inimesed oma hääle Eesti Päevalehe korraldatud Eesti ime 2012 konkursil, kus osales kokku 37 imelist paika ja ettevõtmist.
On küsitud, mis teeb Tuhala nõiakaevu nii imeliseks, et meie rahvas sellele konkursi superfinaalis ülekaaluka võidu andis. Nõiakaevu poolt hääletamine ei saanud tähendada, et tegemist oleks maan­teemuuseumist huvitavama väljapanekuga või Kaali järvest kosmilisema ajalooga. Ei inimkätega loodud objektid ega looduslikult kaunid paigad saanud seekord võistelda võimalusega meelt avaldada ülekohtu vastu.
On tähelepanuväärne kokkusattumus, et mõni päev pärast Eesti ime väljakuulutamist sai läbi ligi aasta väldanud kohtulugu ja kõlas esimese astme kohtu otsus kaevandusfirmade Paekivitoodete Tehase OÜ ja AS Riverito kaebus täielikult rahuldamata jätta.
Kaevandusfirmad olid kaevanud Tallinna halduskohtusse keskkonnaministeeriumi. Neile tundus toona vastuvõetamatu ministeeriumi kantsleri mullu juunis välja antud käskkiri kaevandamislubade menetlemise peatamiseks seoses MTÜ Tuhala Looduskeskus esitatud ettepanekuga Nabala maastikukaitseala moodustamiseks ja selle otsustamiseks vajalike uuringute tegemiseks.
Kohtuotsuse kõige olulisemaks osaks võib pidada avaliku huvi esiletõstmist. Kohtunik viitab rohkem kui 64 000 toetusallkirjale, mis on Nabala-Tuhala piirkonna kaitsmiseks antud enam kui 100 riigi elanike poolt.
Kohtuotsuses tõdetakse, et «avalik huvi nende haruldaste loodusobjektide kaitsmiseks võib lõppotsustamisel üles kaaluda nende loodusressursside kasutamisele ja kasumi saamisele suunatud erahuvi». Eesti ime 2012 väljakuulutamise taustal ei saa keegi kahelda, et avalik huvi Tuhalat ja Nabalat kaitsta ja säilitada pole raugenud.
Ime pole seega mitte niivõrd võitjaks pärjatud müstiline kaev, vaid igas inimeses püsiv tahe seista õigete väärtuste eest ning usk, et ka minu hääl loeb. Oleme Nabala-Tuhala kaitsjatena iga toetushääle eest väga tänulikud seekord ja edaspidi, sest võitlus jätkub.
Eesti ime on leitud ja kuulub kordamisele alati, kui iga kodanik tunnetab oma hääle jõudu ja ühtlasi selle andmisega kaasnevat vastutust.
Tuhala nõiakaev ise seisab aga nagu kraadiklaas Eesti suurima karstiala kaenla all. Seda vaadates soovime aimu saada meie ürglooduse ja suurima joogiveereservuaari püsimisest.
Aga seal seistes küsime ka enda tervise järele. Küsime, kas suudame veel püsida mõistuse juures, vaimselt ja füüsiliselt jätkusuutlikena, ning kas meil on kodu, mida elamiskõlblikuna järeltulevatele põlvedele pärandada.

Tanel Ots,
Nabala keskkonnakaitse ühingu liige,
Jüri koguduse õpetaja,                                     
talupidaja