Esileht » Arvamused » Kolumn »

Eesti haridus teelahkmel

04.11.2015 | | Rubriik: Kolumn

Haridus- ja teadusministeeriumi ees on ühe mehe kuju ja sama maja sees on tema nime kandev saal. See mees on Peeter Põld. Ta oli 1909–1919 Tartu Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastekooli direktor, mis oli erakool. Tsaariaja lõpus sai emakeeles õpetada ainult erakoolides. Ilma erakoolideta oleks tsaariaja lõpus olnud päris raske emakeelse hariduse järjepidevust säilitada. Pärast tegi see tubli erakooli direktor ka Tartu ülikooli esmakordselt ajaloos ehk 1919. aastal eestikeelseks.
Erakoolide ja kogukonnakoolide teema on taas aktuaalne. Üks artikkel järgneb teisele, ühe raadio- ja telesaate järel tuleb teine. Tekivad küsimused, kellel on õigus ja keda usaldada.
Eesti põhiseaduse § 37 ütleb, et «lastevanematel peab olema määrav roll oma laste hariduse valikul». Eesti elukestva õppe strateegia 2020 ütleb: «Et saavutada elukestvas õppes osaluse kasv, peaks rahastamine senisest rohkem arvestama siht­rühmade võimaluste, vajaduste ja eripäradega. Rahastamisotsused peavad lähtuma riigi prioriteetidest ja võimalustest, olema avalikud ja selged.»
Võiksime küsida, kas haridus- ja teadusministeeriumi kavandatav erakooliseaduse muudatus on kooskõlas nende kahe eesmärgiga. Kui Pikakannu, Rosma ja Leiutajate külakool Sännas kinni pannakse, kas põhiseaduse ja haridusstrateegia üllad eesmärgid on siis täidetud? Ja nendes koolides käivatest lastest kahju ei ole?
Veel võiksime küsida, kas kehtiv põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ning erakooliseadus on kooskõlas 1923. aasta rahvahääletusega. Ja kuna minu hinnangul seda rahvahääletust pole keegi tühistanud, siis järelikult on see kehtiv ning riik peab tagama, et kõikides koolides on usuõpetus kohustuslik ja õpilastele vabatahtlik. Aga see on ju täitamata.
Kogukonnakoolide lastevanemate liikumise juht Kalev Roosiväli on öelnud, et maksumaksja jaoks on erakoolid kõige odavamad ning riigikoolid kõige kallimad.
Haridus- ja teadusministeerium on öelnud, et need andmed on ebatäpsed ja õigeid numbreid ei ole minul kahjuks mitme nädala jooksul õnnestunud saada. Saatsin neile isegi Exceli tabeli, aga vastuseid ei ole ega tulegi. See viitab veel palju suuremale probleemile Eesti hariduses. Haridusstatistika on puudulik. Otsused pole teaduspõhised, puuduvad mõjuanalüüsid.
Eesti laste arv väheneb, aga erakoolides ja kogukonnakoolides käivate laste arv kasvab. Kas pole kummaline? Kui erakoolides ja kogukonnakoolides on koolimajad õpilasi täis, siis tekib probleem, et kusagil on koolimajad pooltühjad.
Kas maksumaksjale tuleks odavam, kui me Tallinna toomkooli sulgeksime ja hakkaksime maksumaksja raha eest remontima mõnda pealinna põlenud ja mahajäänud koolimaja? Ja miks peaks seda otsustama mõni kõrge ametnik kantseleivaikuses, kui lastevanemad ja lapsed hääletavad jalgadega? Kas nende arvamus üldse ei loe Eesti ühiskonnas, kus peame ideaaliks aktiivset kodanikuühiskonda?
Tartu katoliku kiriku ümber on nn ladina kvartal. Siin on põhikoolimaja, kultuurikoda, algkoolimaja, spordimaja ning remonti vajav gümnaasiumihoone. Need majad on ostnud või ehitanud frantsiskaani klooster või katoliku kirik. Ja sellega on väga suur hulk maksumaksja raha kokku hoitud. Kujutage ette, kui Tartu linn oleks pidanud 427 kooliõpilasele ja 64 lasteaialapsele maksumaksja raha eest koolimaja ja lasteaia ehitama. See on ju kokkuhoitud raha.
Lõpetuseks võiks küsida, kes ikka on Eestis kõrgeima võimu kandja. Kas lastevanemate soov, et pearaha ja tegevustoetus käiks koos õpilasega, sõltumata kooli omandivormist ja kohaliku omavalitsuse võimekusest, ei maksa mitte midagi? Hariduslik mitmekesisus on suur väärtus. Lastevanemate roll laste haridustee valikul on põhiseaduslik õigus.
Ei saa olla nii, et mõnel on võimalik saada sobiv maailmavaateline haridus tasuta, aga teised peaksid teoreetiliselt hakkama oma maailmavaatelise hariduse eest maksma senise 37 euro asemel 128 eurot ehk õppemaks tõuseks 246% võrra. Sellisel juhul saame rääkida haridusliku kihistumise süvenemisest. Kas ühiskonna sidususe kadumine on see, mida kõrgema võimu kandja ehk rahvas soovib?
Mõelgem korraks, kas Anton Hansen Tammsaare õppimine Treffneri erakoolis või Lennart Meri õppimine katoliiklikus koolis Pariisis ei ole rikastanud Eestit. Mulle meenub Mileetose türann Thrasybulos, kes vastuseks küsimusele, kuidas oleks kõige õigem valitseda, lõikas ära kõik teistest kõrgemale kasvavad viljapead. Kas meil on nüüd see aeg käes ja 1940. aasta kordub? Tahan öelda, et selle erakooliseaduse muudatuse esitamisega ei lõpe veel meie püha üritus. Meie reliikvia on vabadus, valikuvabadus, vabadus valida oma lapsele sobiv haridus.

Heiki_Haljasorg

 

 

 

 

Heiki Haljasorg,
Tartu katoliku kooli direktor,
Tallinna Ülikooli doktorant

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)