Esileht » Uudis » Esileht »

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopi läkitus kogudustele jõulupühadeks 2002 ja uueks aastaks 2003

24.12.2002 | | Rubriik: Esileht

Tervitan sind, armas kogudus, evangelist Johannese sõnadega:
«Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu. Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks.» (Jh 1:11–12)
Jõulupühad on eriline aeg avada oma süda Jumalale ja kuulata meeldetuletust, mida tähendab olla inimene, nagu tema on tahtnud meid näha. Need pühad ja jõululapse sünd on mõeldud meie jaoks, et me võiksime saada Jumala lasteks, kasvada ja elada usalduses tema vastu lepitatud ja uuekssaanud inimestena.
Jõuluevangeelium ei ole lihtsalt ajalooline teade Jumala imelistest lunastustegudest, vaid see on igale inimesele isiklikult antud sõnum ja kingitus. Et see on vaja omaks võtta, seda rõhutavad need kordused «teile»: Teile on täna sündinud Päästja… Teile ma kuulutan suurt rõõmu… Teile on tunnustäheks laps, kes magab sõimes. – Tegemist on Jumala teoga, tema sõnumi ja kingitusega, mis on mõeldud meile, et me võtaksime selle omaks.
Jõulukirikusse tulles jääb muu maailm nagu hetkeks kõrvale.
Meie imetlus, tänu ja austus keskendub toimunule: «Vaata, hing, imet, kuis kõrgeim end alandab põrmu, vaata ning kummarda ilmunud igavest armu!» Kuid me toome endas ja endaga kaasa oma rahutuse, mured ja üksinduse, elus saadud armid. Toome kaasa teadmise, kuidas inimeste maailm on kohelnud ja kohtleb seda, mis on sündinud Jumalast, mis on patuta ja püha.
Evangelist Luukas osutab selgete sõnadega: «Nende jaoks polnud majas kohta.» Jumala Poeg, kui ta ilmale tuleb, ei leia varju inimeste juures, vaid loomalaudas. Või nagu Johannes tunnistab: «Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu.» Juba jõuluööl langeb tema üle risti vari, kuhu ta naelutatakse surema nende poolt, kelle päästmiseks Jumal ta saatis. Nii on see jäänud. Tal ei ole meie hulgas kohta. Me ei anna päästvatele jõududele enda keskel eluõigust.
Alati, kui valgus koidab, alati, kui uus lootus teeb kellegi vabaks, alati, kui Jumala armastus leiab meie südames vastukaja – alati toimub see inimese vastuseisust hoolimata. Alati sünnib see kui midagi sellist, mida me olime seni kõrvale tõrjunud, ära põlanud, unustada püüdnud.
Me mäletame veel nõukogude aega, kui riigivõimu kõige tugevam rünnak oli suunatud meie rahvuslike asutuste ja kiriku vastu. Ateistlik kasvatustöö algas juba lasteaiast. Naeruvääristati kristlikku usku, aga koos sellega paljusid inimelu põhiväärtusi ja -tõdesid. Mis neis oludes oli paremale äraelamisele takistuseks, heideti üle parda. Kõik ei teinud seda vabatahtlikult, vaid püüdsid vähemalt sisemiselt jääda oma aadetele ustavaks ja säilitada inimväärikus.
Mitu inimpõlve kestnud külvitöö tegelikud viljad tulevad nähtavale alles pealekasvavas põlves. Paljud ei saa arugi, mida nad on kaotanud. Usulises ja kõlbelises harimatuses heidavad nad nüüd vabas Eestis vabatahtlikult üle parda palju sellist, mis aitaks neid jääda inimesteks, kes on loodud jumalanäolisteks.
Kiirustavas ja halastamatus, hetke omakasu ja tulemuslikkust
taotlevas maailmas on oht unustada, et inimeseks olemise juurde kuulub armastus, andeksandmine, hoolimine nagu seegi, et alati on õndsam anda kui võtta. Ärgem unustagem sedagi, et rahva ja selle liikmete vaimset tervist ning elujõudu hoiavad tema kultuuri järjepidevus ja traditsioonid, tema usk ja pühad, perekonna ja kodu tugevus ning koos sellega ühelt inimpõlvelt teisele edasi antud elutarkus ja ellusuhtumine. Jõulusõnum tuletab meile kõike seda meelde ning toob meid elu tegelike allikate juurde.
Soovin kõigile meie kogudustele, nende usaldusisikutele ja vaimulikele jõulupühadeks Jumala päästva ligioleku kogemist ning Tema poolt õnnistatud uut aastat.
Tallinnas advendiajal AD 2002
Jaan Kiivit

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)