Esileht » Arvamused » Arvamus »

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku juubelikongressile

31.05.2017 | , | Rubriik: Arvamus

Vabariigi presidendi tervitus

Austatud kirikulised! Eesti Evangeelne Luterlik Kirik tähistab oma sajandat sünnipäeva veidi enne Eesti Vabariigi suurt aastapäeva. Esimesel kirikukongressil Tartus tehtud otsus vaba rahvakiriku loomiseks kandis Eesti iseseisvuse mõtet. See on igati arusaadav, kui mõelda kirikuõpetajate toonasele rollile meie keele- ja kultuurielus, ärkamisaja suurtes ja ettepoole vaatavates ettevõtmistes.
Otsus luua vaba rahvakirik oli samasugune ettepoole vaatav ja omas ajas märgiline otsus, mis seadis kiriku palju kindlamale alusele. Vabaduse ja vaba tahte alusele. Sest omaks ei saa sunni, vaid vabaduse läbi, ehk nagu väljendas Johan Kõpp: „Kiriku korraldus ja tegevus olgu edaspidi niisugune, et Eesti rahval see tunne võib olla ja peab olema: see on meie oma kirik.“
Pimedatel okupatsiooniaastatel oli kirik üheks selliseks sümboliks, mis tuletas meile meelde seda, millest olime võõraste poolt ilma jäetud – vabadusest mõelda mida tahes, uskuda mida tahes.
Olen kindel, et me seisame koos sellise riigi eest ja edendame just sellist Eestit, kus märgatakse ja hoolitakse, kus teiste arvamusi kuulatakse ja avatust hinnatakse. Kus kurjus ja omakasu jäävad ukse taha. Kus kõigil on vaba voli mõelda ja elada nii, nagu süda käsib. Sest see on meie kestmise kõige kindlam alus, seda teame oma ajaloost.
Meil on häid näiteid, kus kirik on ulatanud oma abikäe neile, kes seda raskel hetkel kõige enam vajavad. Kus kogudus on kujunenud kogukonna keskuseks ja aitab oma kodukohta paremaks muuta. Me loome koos kindlamat Eestit.
Lõpetuseks kasutan kirjanik Theodore Dreiseri mõtet, mille leidsin Toomas Pauli raamatust „Maise matka poolel teel“: „Kui inimene tahab saada mingisugust rõõmu sellest üürikesest ajast, mis talle antud elada, peab ta mõtlema sellele, kuidas muuta paremaks mitte üksnes oma elu, vaid ka teiste elu, sest rõõm enda olemasolust sõltub rõõmust, mida ta tunneb teiste pärast ja mida teised tunnevad tema pärast.“
Soovin kõigile Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku liikmetele just sellist rõõmu ja palju õnne kiriku sünnipäeval.
Teie Kersti Kaljulaid

Eesti Vabariigi peaministri tervitus

Austatud peapiiskop ja piiskopid! Head professorid, vaimulikud! Kõik koguduseliikmed ja külalised!
Tänavu alustasime Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamisega, mis kestab kokku pea kolm aastat. Pidustuste käigus märgime ära väga mitmeid olulisi sündmusi meie oma vaba riigi loomise teel. On väga sümboolne, et meie riigi juubelisündmuste tähistamine algas just pühakojas, Peterburi Jaani kirikus. Seal tegutsenud kogudus ühendas eelmise sajandi alguses kümneid tuhandeid Neevalinna eestlasi ning kujunes meie iseseisvuse teel nõnda oluliseks.
Kiriku roll meie ühiskonna jaoks on sama tähtis ka sajand hiljem. Lennart Meri sõnadega öeldes vajab meie rahvas täna kirikut enam kui eales varem. Seda Eesti Vabariigi taastamisel riigiks, kus valitseks õigus ja õiglus, halastus ja eneseohverdus.
Poliitikuna mõistan ma hästi poliitika paradoksi, et hoolimata oma poolehoidjate hulgast tuleb oma töös esindada veel palju enamat, see tähendab kõiki Eestimaa inimesi. Samasugusena näen ma ka kiriku olulisust. Kirik ei anna usku ja lootust mitte ainult oma koguduste liikmetele, tema roll on esindada kogu ühiskonda liitvaid väärtusi. Meie ühiskonnakorraldus võib küll olla ilmalik, kuid ilmalik pole meie ühiskond tervikuna.
See seab kiriku ette ka olulisi väljakutseid. Viimase rahvaloenduse andmetel on Eestis enam kui 100 000 luterlast. Luterliku kiriku väärtused on omased aga veel palju rohkematele inimestele. Need on osa eestlaseks ja eestimaalaseks olemisest, osa igikestvate väärtuste nägemisest ikka ja jälle uues ning ühiskonda kõnetavas valguses.
Viie sajandi eest mahtusid kiriku väärtused kiriku sisse ja olid sellisena kõigile enesestmõistetavad. Nüüd mahub kirik ise moraaliõpetuse sisse ning kiriku selget häält peab ühiskonnas inimlike väärtuste toeks kuulda olema. Toeks meie rahvale, kultuurile, teenimaks ühiskonda ja selle arengut, mõistes ja armastades eestimaalasi.
Ma lõpetan oma tervituse Uku Masingu sõnadega: „Kõige suurem heategu teisele on olla talle inimene, mitte kritiseerija, hukkamõistja või kiitja. Inimene vaid, inimene ainult.“ Selline on minu silmis ka luterlik kirik. Soovin teile viljakat kirikukongressi!
Jüri Ratas

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)