Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Eesti esimene piiskop Jakob Kukk

04.06.2003 | | Rubriik: Persoon minevikust

5. juunil 1921 oli Tallinnas tõeline püha.
Juba kell 6 hommikul peeti kõigis Tallinna kirikuis jumalateenistust. Ligi kahekümnetuhandeline rahvahulk kogunes Vabaduse väljakule. Sel päeval toimus kirikulooliselt tähtis sündmus: õnnistati ametisse esimene Eesti Evangeeliumi Luteri usu Kiriku piiskop Jakob Kukk. Protseduur algas Jaani kirikus lühikese palvusega. Selle järele hakkas pasunakoor Jaani kiriku tornis mängima «Üks kindel linn ja varjupaik on meie Jumal taevas». Koraalihelide saatel alustas piiskoplik rongkäik liikumist Kaarli kirikusse peajumalateenistusele, et piiskop ametisse õnnistada.
Piiskopiks valimine
Eesti II kirikukongressil septembris 1919 Tallinnas kinnitati uuesti, et Eesti kirik alustab oma tööd ja ülesannete täitmist rahvakirikuna ja mitte riigikirikuna. Senine kindralsuperintendent Wilhelm Kentmann astus tagasi. Vabanenud kirikupea kohale otsustati valida üheks aastaks piiskop. Valimistel sai Keila koguduse õpetaja Jakob Kukk 169 häält ja oli valitud ajutiseks piiskopiks. Piiskopil oli ees suur ja vastutusrikas töö. Vastavalt vaba rahvakiriku tõekspidamistele, uue põhikirja järgi, tuli asuda ümber korraldama tsaariaegset kirikuelu.
Aasta hiljem, 1920. aastal kinnitas kiriku kõrgeim organ kirikupäev Jakob Kuke jäädavalt Eesti kiriku piiskopiks. Valimiste tulemus oli üksmeelne seetõttu, et ühe aasta jooksul, mil Jakob Kukk oli ajutiseks piiskopiks, veenduti tema võimetes kirikujuhina.
Hageri praost Konstantin Thompson ütles uuele piiskopile ametivendade nimel: «Sa oled möödaläinud aastal kahe mehe töö ära teinud … Jumal on sulle iseloomu ja omaduse andnud, mida mehele, kes sinu kohal seisab, tingimata tarvis on: sa oled asjalik ja ei ole äge … Võitle head usuvõitlust, juhata ja aita meid võidelda! Issand õnnistagu sind!»
Piiskop Kukk iseloomustas oma uut vastutusrikast ülesannet järgmiste mõtetega: «Töö, mis minu peale pandud, on raske, mitte ihulikult ei käi see üle jõu, vaid hingeliselt on vastutus suur. Vastutus, mis minu peale pandud, oleks üliraske, kui mul mitte ei oleks lootust, et mind minu töös kogudused, iseäranis koguduste asemikud toetavad. /…/ Teeme üheskoos tööd, et meie rahvas, meie kodumaa rahvas rakendataks Kristuse teenistusse, Jumala teenistusse. /…/ Kes Jumala peale loodavad, need saavad uut rammu.»
Piiskopiks pühitsemine
Algasid piiskop Jakob Kuke ametisse õnnistamise ettevalmistused. Pühitsemistalituse läbiviijaks paluti Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom Uppsalast. Assistendiks kutsus Söderblom endale Soomest Porvoo piiskopi Jaako Gummeruse. Peapiiskop Söderblom tõi Eesti piiskopile kingiks kaasa värvilised ametiriided: pitskraega missakuue, violettvöö ja mustast siidist piiskopirüü ning Uppsalas puunikerdaja valmistatud karjasekepi.
Ja nii liikus 5. juunil 1921 piiskoplik rongkäik üle Vabaduse väljaku suure rahvahulga poolt palistatud teed mööda Kaarli kirikusse. Seal pidas prof Hugo Bernhard Rahamägi algusliturgia ja pihitalituse pühitsetavale piiskopile ja õpetajaile. Jutluse pidas piiskop Kukk Matteuse evangeeliumi 13. peatüki 44. salmi järgi: «Taevariik on põllusse peidetud aarde sarnane, mille inimene leidis ja peitis jälle. Ta läks rõõmuga ja müüs ära kõik, mis tal oli, ning ostis selle põllu.»
Seejärel mindi käärkambrisse, kust algas pidulik rongkäik läbi auvärava kiriku peaukse kaudu tagasi kirikusse. Rongkäigu ees kandis Rahamägi Piiblit. Temale järgnes Rootsi peapiiskopi sekretär õpetaja Froste, kandes piiskopi karjasekeppi. Siis tuli Kaarli koguduse õpetaja Artur Sommer, kätel piiskopirüü. Nendele järgnes Jakob Kukk valges albas, siis Rootsi peapiiskop Söderblom, Soome piiskop Gummerus, Läti ja Ingeri kirikute esindajad, praostid ja õpetajad. Ees nooremad ja nende järel vanemad. Rongkäigu lõpus olid konsistooriumi abipresident dr Akel ja sekretär Bodisco.
Peapiiskop Söderblom pidas altarist saksakeelse õnnistamiskõne, mille Rahamägi tõlkis eesti keelde. Küll aga õnnistas ja palvetas peapiiskop eesti keeles. Sellele järgnes Soome piiskop Gummerus lühikese eestikeelse kõnega. Iga assistent ütles ühe piiblisalmi ja konsistooriumi abipresident luges ette konsistooriumi kinnituskirja. Kui pühitsetav piiskop oli ütelnud apostliku usutunnistuse ja vastanud pühitsemise korras ettenähtud neljale küsimusele, andis peapiiskop pidulikult talle üle Eesti piiskopiameti Kolmainu Jumala nimel.
Koorilaulu saatel «Oh püha vaim, meil tule sa …» astus peapiiskop altarivõre juurde, andis piiskopile kinnituskirja ja võttis oma rinnalt risti ning pani selle oma ametivenna rinnale. Seejärel riietati piiskop ametirüüsse ja anti kätte karjasekepp. Kõik assisteerivad õpetajad kogunesid piiskopi ümber, panid käed tema peale ja õnnistasid teda Meie Isa palvet lugedes. Kui peapiiskop temale piiblisalmiga Luuka evangeeliumi oli üle andnud, mindi rongkäigus tagasi käärkambrisse.
Jakob Kukel oli piiskopina ees intensiivne töö organiseerida kirikuelu uutel alustel, ehitada ja kindlustada kiriku alusmüüri. Eesti Vabariigi põhiseadusega tunnistati kirik riigist lahutatuks, kirik oli täiesti enese hooleks jäetud.
Piiskopi elu
Jakob Kukk sündis 9. septembril (uue kalendri järgi) 1870 Ilmatsalus Tartu Maarja kihelkonnas. Tema vanemad olid talupidajad ja neil oli kaheksa last. Jakob Kukk õppis pärast algkooli Tartu linnakoolis, siis Hugo Treffneri gümnaasiumis ja sooritas küpsuseksami Tallinna Nikolai gümnaasiumis. Õppis Tartu Ülikoolis usuteadust aastatel 1891–1895, oli EÜSi liige ja sooritas eksamid Riia konsistooriumis.
Hingekarjase elukutse valimisest jutustas oma 25aastase õpetajaameti juubelil järgmise loo. Ta seisnud Tartu raudteejaamas, et sõita Riiga konsistooriumi eksamitele, kuid tal puudunud reisiraha. Arvanud aga, et kui ta selle ameti peab valima, küll siis Jumal ta Riiga saadab. Nende mõtetega oodanud ta rongi tulekut. Seal tulnudki keegi tuttav tema juurde ja küsinud, et kuhu ta läheb. Vastus oli: «Riiga eksamitele.» Järgnenud küsimus: «Kas sõiduraha on?» Vastuseks oli: «Ei ole.» Seepeale oli tuttav talle küsimata ulatanud vajaliku summa kuludeks.
Pärast pastoriametisse õnnistamist Riias Jakobi kirikus 6. jaanuaril 1899. aastal algas hingekarjase töö abiõpetajana Võru praostkonnas ja õpetaja Rudolf Kallase juures Rõuges; sealt siirdus 1902. aastal Peterburi Jaani koguduse abiõpetaja kohale, millele järgnes abiõpetaja koht kodukihelkonnas Maarjas ja samal aastal ka Ingerimaal, kust 1906 valiti Keila õpetaja kohale, kuhu ta jäi 15 aastaks (kuni 1921). Oli Vabadussõja ajal kaitseväe õpetajana rindel.
Piiskop Kukk abiellus preili Melanie Eha Lola Kuljusega (1. VIII 1903 – 1. VII 2000) 15. mail 1924. Neile sündis kolm poega: kõige vanem on Jaak (1925), siis Nathan (1926) ja noorim oli Adam (1929).
Oma suure töökoorma ja paljude ametialaste reiside kõrval leidis Jakob Kukk ikka aega perekonna jaoks. Eriti puhkuste aja pühendas ta täielikult oma poegadele. Talus suvepuhkust veetes läks ta poegadega meeleldi metsa ja õpetas neile, kuidas peeneid männijuuri pikkupidi pooleks lõigata ja nendest korvi punuda. Või istus ise puutüvel, pojad ümber tema, ja nikerdas pajuokstest malenuppe.
Talle meeldisid igasugused mängud. Nii õpetas ta abikaasat ja poegi malet mängima. Kui pojad läksid males järjest tugevamaks, siis selgus, et isal ei meeldinud sugugi kaotada. Nii tulid pojad ema juurde murega, et isa tahab malet mängida, aga kaotuse korral on tal paha tuju.
Pikema haiguse järel kutsuti Eesti rahvakiriku esimene piiskop Jakob Kukk 62aastasena maiselt tööpõllult taevasesse rahupaika 25. juulil 1933.
Jakob Kukk on nimi, mis on jäänud püsima Eesti kiriku ajalukku kindlalt ja kõigutamatult. Professor Rahamägi kirjutas Jakob Kuke vaimuliku ameti 25 aasta juubeliks: «Eesti vaba rahvakirik võib rõõmustada, et tema eesotsas seisab murrangulistel aegadel niisugune selge silmaga, vaga südamega, kindel ja ettenägelik ja otsemeelne piiskop.»
Bruno Laan

Piiskop Bruno Laan

Sündinud 9. IX (28. VIII – vana kalendri järgi) 1870 Tartu Maarja kihelkonnas
1891–1895 Tartu ülikooli usuteaduskond
6. I 1899 – ametisse õnnistamine Riia Jakobi kirikus
1899–1902 teenistusaeg Võru praostkonnas
1902–1904 abiõpetaja Peterburi Jaani kirikus
1904–1905 Tartu Maarja koguduses
1905–1906 õpetaja Ingerimaal Teškovos
1906–1921 Keila koguduse õpetaja
1919–1933 piiskop
Surnud 25. VII 1933

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)