Esileht » Arvamused » Arvamus »

Eesti eetilisest elust kristlikus võtmes

19.03.2014 | | Rubriik: Arvamus

Eetika tähendab eelkõige inimestevahelise käitumise norme, mis võimaldavad konfliktivaba suhtlemist. Aga ka muu ümbritseva loodusega suhtlemise normid kuuluvad eetika valdkonda. Kõige olulisemad ja universaalsemad eetilised käitumisnormid on kirja pandud Piiblis.
Nende hulgast kõige olulisem on Matteuse evangeeliumis (7:12): «Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele!» Selle kristliku eetilise normi paralleelvorm on Luuka evangeeliumis (6:31): «Ja nii, nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile!»
Seda Kristuselt inimkonnale antud eetilist vormelit võime ümber sõnastada ka eitava lausega: kõike, mida sa ei taha, et sulle tehtaks, ära tee ka teistele. Mulle tundub, et see sunnib üsna tõhusalt halbadest tegudest hoiduma.
Arvan, et eetikanormidest kinnipidamise tagamiseks on peamiselt kolm tegurit: Jumala valvas silm, mis alati ja kõikjal näeb, mida ma teen (jumalakartus); ühiskondlik hukkamõist, kui ma vääritult, s.t eetikanormide vastaselt toimin; südametunnistuse rahutus kõlblusevastase käitumise korral. Perspektiivis peaksime mõtlema sellele, et Jumal annab maise elu lõpul meile lõpliku hinnangu. See teadmine distsiplineerib.
Kristlikus perekonnas ja lapsepõlves ka kristlikus ühiskonnas kasvanud inimesena pean kõige suuremaks probleemiks üha progresseeruvat ilmlikustumist Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Uskliku inimesena saan nentida, et Jumalast võõrandumine toob kaasa ainult halba, ühiskondlik-majandusliku arengu tagasikäiku.
Usklik vene kirjanik Aleksander Solženitsõn on kirjutanud: «Kui mul palutaks võimalikult lühidalt võtta kokku Venemaa revolutsiooni peapõhjus, mis neelas alla umbes 60 miljonit inimest meie rahvast, siis poleks mul võimalik seda öelda täpsemini kui korrates lapseeas vanainimestelt kuuldut: «Inimesed on unustanud Jumala, selle tagajärg on see kõik.»»
Mitte asjata ei orienteeri pühakiri meid eluväärtuste prioriteetide määratlemisel järgmise kuldse reegliga: «Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi» (Mt 6:33). Sellepärast tuleb Jumala riigi ja tema õiguse tundmist igale inimesele õpetada lapsepõlvest peale. Midagi muud sellest ettepoole seada oleks oksa saagimine, millel ise istud.
Oluliseks ühiskonda edasiviivaks jõuks pean usuõpetust ja kristlikku kasvatust üldhariduskoolides. Usuõpetus kuulub normaalse hariduse juurde. Kui seda õppeainet Eesti koolides praegu riikliku õppekava ainena ei õpetata, siis ka enamik õpilastest rahuldavat haridust ei saa. Hariduse kvaliteet aga otsustab väikerahva elujõulisuse ja püsimise. Juba Jakob Hurt ütles 19. sajandil: «Eesti rahvas ei või arvult suureks saada, kuid ta võib vaimult suureks saada.»
Pooldan ja toetan täielikult Peeter Põllu (1878–1930) vaatekohta, et kõlbeliselt küpse inimese kujunemine on lahutamatult seotud usulise kasvatusega. Tema sõnadega öeldult: «Kui me soovime ühiskonda paremaks muuta, siis tuleb alustada koolist. Usulisest haridusest algab kõik muu.» Sellest saadi koolikorralduses hästi aru. Koolitunnistuse õppeainete reas seisis sajandi eest usuõpetus väärikal esimesel kohal.

M6tsnik,Helmut

 

 

 

 

Helmut Mõtsnik,
emeriitõpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)