Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Eesti ajalooliste orelite võimalustest

22.10.2008 | | Rubriik: Kultuurielu, Muusika

Organist Jaanus Torrim andis ülevaate Kuressaare Saueri-oreli restaureerimisest. Või ümberehitamisest, nagu nenditi konverentsi diskussioonis. Foto: Ülle Jukk

Tallinnas toimus II rahvusvaheline konverents Baltikumi ajalooliste orelite säilitamisest.

Korraldajateks olid muinsuskaitseamet ja rahvusvaheline magistrikursus «Organ­Expert», mille üks partnereid on Eesti kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise osakond.
Konverents oli minu kui osavõtja poolt vaadatuna hoolikalt ette valmistatud – kutse ja päeva ajakava saabusid septembri alguses ning kõiki võõrkeelseid ettekandeid sai kohapeal lugeda eesti keelde tõlgituna. Pühendus Kuressaare Laurentiu­se kiriku orelile andis mõnele osavõtjale vägagi emotsionaalse, teistele jälle väga huvitava ning valgustava vaatenurga.
Orel on kompleksne kultuuriväärtus
Dr Michael Kaufmann, Freiburgi peapiiskoplik oreliinspektor ning rahvusvahelise magistrikursuse «OrganExpert» peakoordinaator Saksamaalt, andis ettekandes ajaloolise ülevaate vanade väärtuslike orelite kaitse põhimõtetest ning nende kujunemisest.
Tegelikult toimus areng Saksamaal vaevaliselt: algul hinnati nagu Eestiski vaid oreliprospekte ehk pilli esikülge, s.o nähtavat osa orelist. Seejärel seati eeskujuks ja säilitamisväärseks üksnes need orelid, millel sai autentselt J. S. Bachi loomingut esitada. Alles 20–30 aastat tagasi jõuti arusaamiseni orelist kui komplekssest kultuuriväärtusest.
Kaufmann tõi välja minu arvates ka tähtsaima – väärtusliku kultuurivara säilitamise projekti peavad olema kaasatud pädevad ja oma eriala uusimate arengutega kursis olevad inimesed. Ja neid on mitu: organist, oreliekspert, oreliehitaja-restauraator ning muinsuskaitseametnik (omalt poolt lisaksin siia veel tellija, koguduse esindaja). Ettekandja tõi ka näiteid keerulisematest juhtumitest, mis viimasel ajal Saksamaal ette tulnud on.
Lätis on asjad paigas
Järgmine ettekanne oli läti oreliehitajalt ja restauraatorilt Jānis Kalniņšilt, kes näitas selgesti, et mõningad asjad on naabritel ammu enne meid tehtud. Nimelt kehtis Lätis juba alates 1983. aastast seadus, mille kohaselt tuli iga oreli juures tehtav remondi- või restaureerimistöö kooskõlastada Läti Riikliku Kultuurimälestiste Kaitse Inspektsiooniga.
Selles asutuses ei otsustanud asju mitte üks orelikunstist kaugel seisev ametnik, vaid loodi ekspertide nõukogu, kuhu kuulusid nii orelimeistrid kui ka organistid. Nõukogule esitati instrumendi remondi- ja restaureerimisloa saamiseks programm, mille oli harilikult koostanud oreliehitaja. Ekspertide nõukogu ei andnud ainult hinnangut, vaid jagas ka kogemusi, sageli vaieldi, kuid ühine objektiivne huvitatus seati esikohale.
Praegu on Lätis tööde tegemise eelduseks töö teostaja sertifikaadi olemasolu, mida uuendatakse teatud tingimustel iga viie aasta järel, kui on ette näidata restaureerimistööde aruanded.
Kanalisatsioonitoru tuulekanaliks
Rootsi päritolu oreliekspert Göran Grahn, kes viimasel ajal on ka Eesti orelikultuuriga lähedalt seotud, tekitas kuulajates elevust oma eesti keele oskusega ning väljavõtetega «Orelivusserdaja käsiraamatust». Viimane oli küll mõeldud naljana, kuid näiteks puidust tuulekanalite asendamist plastikust kanalisatsioonitorudega olen ise ühe oreli sees näinud.
Grahn rääkis ka «Rootsi Hugo Lepnurmest» – Einar Ericist, kes pühendas oma elu ajaloolistele orelitele ja nende väärtustamisele ning päästis nii mõnegi vana instrumendi, mis kohaliku organisti arvates ei olnud sobilik tänapäevase kirikumuusika esitamiseks.
Siinkohal luban endale väikese kõrvalepõike Valga kirikusse, kus 1867. aastal ehitatud Ladegasti orel oma täies ilus jumalateenistustel ja muudel talitustel mängib.
Sel pillil on vaid kaks manuaalklaviatuuri, paisukappi ning generaal-crescendo-rulli pole ollagi, ammugi siis kaasaegseid sisseehitatud elektroonikaseadmeid. Ja ometi on Valga Ladegasti orelit nauding kuulata ning eriliselt inspireeriv mängida, milles Hugo Lepnurme muusikapäevadel isegi veendusin.
Saksamaal Halles töötav Händeli majamuuseumi restauraator ja oreliehitaja Roland Hentzschel oli oma ettekande teinud teoreetilisemat laadi, kuid selles sisaldus minu jaoks väga huvitav restauraatori eetikakoodeks. Puidurestauraatori Mati Raali ettekannet kartsin veidi juba ette, sest pealkiri «Kahjustatud puidu restaureerimise võimalikkusest» tundus kuiv ja keeruline.
Tegelikult oli vastupidi. Analoogset loengut tahaksin soovitada kõigile oreli- ja kirikumuusikaõppuritele, sest niisugustest asjadest organistidele tavaliselt ei räägita. Ometi peaks koidest, niiskusest ja muust «loodusest tingitud vääramatust jõust» rohkem teadma, et mitte hiljem oma töös teadmatusest hätta jääda.
Õnnetu Kuressaare orel
Päeva viimase ettekandena enne diskussiooni kuulasime organist Jaanus Torrimi ülevaadet sellest, mis Kuressaare oreliga toimunud on. Väikese kõrvalepõikena olgu öeldud, et see konverents oleks võinud aset leida juba mõni aasta tagasi Kuressaares, kui selgus, et sealne orel on osaliselt hävinud. Mina näiteks teadsingi kogu aeg, et pill restaureeritakse. Et seal on probleemid koidega, oli samuti teada, aga ümberehituse kohta polnud kuskil selget ning üheselt arusaadavat informatsiooni, oli vaid kuulda, et kontseptsioon on muutunud.
Ehmatasid ka fotod, mis kirikus lebavatest oreliosadest sel suvel seoses oreli muinsuskaitse alla esitamisega olid tehtud, tolmu ja prahiga segamini. Minu pärimise peale andis Torrim teada, et see on kiriku restauraatori Juhan Kilumetsa tööde tulemusel tekkinud seisak, mistõttu vanadele oreliosadele ei ole praegu veel väärilist kohta. Torrim väljendas ka mõtet, et asjaomased isikud olid juba 2004. aastal toimuvast teadlikud ning vastavasisuline luba on väljastatud.
See tähendab, et luba oreli sisemusega omatahtsi talitada oli ju antud. Kas ümberehitusotsuse tegemisse kaasati ka puidu restaureerimise asjatundjaid? Kas otsus oli rohkem organisti või oreliehitaja oma? Jaanus Torrimi sõnul otsustab eraomandiga toimuva üle omanik ja et tegemist on Kuressaare ainukese kontsertpilliga, püüti leida parimaid lahendusi, sealhulgas konsulteeriti ka näiteks organist Ines Maidrega pilli dispositsiooni osas.
Siin tekib aga küsimus: kas parimaks lahenduseks on alati praegusele hetkele keskendunud ümberehitus või peaks kaaluma ka muid variante?
Teine probleem on see, et organist ja oreliehitaja ongi meil tavaliselt sellisel puhul üksi jäetud. Vastavaid reegleid ei ole seatud, orelid pole muinsuskaitse all ja otseselt ei ole ka kelleltki nõu küsida, kuidas toimida. Kogudused on oma väärtuslike pillidega hädas ega tea, kelle poole pöörduda – asjatundjaid ju meie pisikeses Eestis leidub, kuid kelle sõna peaks peale jääma?
Vastutus ajaloolise rikkuse eest
Konverentsi diskussioon kujunes vägagi emotsionaalseks, põhiline, millest aru sain, oli see, et Kuressaare oreli uue ehituskontseptsiooni järgi jäävad vanast Saueri orelist alles vaid metallviled ja prospekt, kõik muu on täiendatud ning laiendatud. Restaureerimiseks ma seda ei nimetaks, pigem on tegemist oreliehitaja Hardo Kriisa poolt ümberehitatud Saueri oreli laadse pilliga.
Ei tahaks küll seejuures kedagi hukka mõista – nagu öeldud, reegleid ju ei ole ning igaüks on oma otsuste ja eetiliste tõekspidamistega üksi. Nimetagem vaid asju õigete nimedega.
Niisiis leian, et Kuressaare oreli «juhtum» on piisavalt hea põhjus, et järele mõelda ja otsuseid teha. Vanad väärtuslikud orelid peaksid meilgi olema muinsuskaitse all. Ja see ei tähenda, et nendel mängida ei tohi. Originaalses seisus instrument on ainus võimalus tema sünniaegse helimaailma ning sel ajal loodud oreliteoste analüüsimiseks.
Ka meil võiks olla ekspertidest koosnev nõukogu, kes vaatab läbi enne restaureerimistööde algust koostatud dokumentatsiooni. Ning selline nõukoda võiks olla loodud riikliku institutsiooni, praegusel juhul näiteks muinsuskaitseameti juurde. Kogu dokumentatsioon ja otsused peaksid olema avalikud ning kättesaadavad igale asjast huvitatule.
Olen ise olnud paari oreli restaureerimise juures ja valdavalt kasutanud välisekspertide abi. Loodan väga, et Külli Erikson, kes praegu õpib oreliekspertiisi ja orelite muinsuskaitset magistriprogrammi alusel Trossingenis, on tulevikus Eestis esimene haritud ja pädev samasuguseid töid koostama ja restaureerimisalast nõu andma. Seda ala võivad õppida ju teisedki. Samuti peaks uurima ka teiste maade kogemusi, et mitte keskenduda vaid ühele võimalikule lahendusele.
Põhiline on teadvustada meie suur ajalooline rikkus, s.o vanad orelid, ning kõigi asjaosaliste vastutus, kes seda väärtust hindavad. Alati võib ehitada juurde uusi pille, kuid nende väärtus selgub alles mõne aja pärast.
Konverentsi lõpetaval kontserdil Tallinna Toomkirikus mängis Ene Salumäe sealsel Ladegasti-Saueri orelil – muide, see on pill, mille järgi Eestit orelimaailmas tuntakse.

Kristel Aer,
organist

  • Kuressaare Saueri oreli ajaloost
    • Orel pühitseti 31. oktoobril 1881. Tegemist on hinnatud Saksa orelifirma Sauer esimese tööga Eestis. Toomkiriku Saueri orel ehitati 1914. aastal.
    • 18. detsembril 1996 asutati Kuressaare Laurentiuse kiriku oreli taastamise sihtasutus Sauer. Juhatuse esimees on Jaanus Torrim, liige Elga Gornischeff. SA nõukogusse kuuluvad Tiiu Villsaar, Rita Naaber ja Rein Orn.
    • 2004. a detsembris kirjutab Jaanus Torrim, et oreli restaureerimiseks on kaks teed: taastada pill esialgsel kujul või «säilitada põhijoontes oreli praegune karakteerne romantiline olemus», ja nimetab teist teed kordi odavamaks.
    • Oreli restaureerimise kogumaksumus on 3,2 miljonit krooni. Toetust on saadud linnalt üle 300 000 krooni, riigilt 2 miljonit (2008), eraannetajatelt üle 150 000 krooni.
    • 6. juunil 2008 võeti orel tervikuna ajutise kaitse alla muinsuskaitseameti peadirektori käskkirjaga. Ajutise kaitse periood on kuus kuud, mille jooksul tuleb selgitada välja objekti vastavus mälestise tunnustele. Oreli prospekt on muinsuskaitse all juba 1997. aastast. (Ülle Jukk, muinsuskaitseameti kunstimälestiste peainspektor)
    Allikas: Eesti Kirik

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)