Eesti ajaloo maastik

Neli aastat tagasi, Eesti Vabariigi 82. aastapäeva eel ilmus esimene kogumik Eesti rahva elulugusid. Tänaseks on neid kaante vahele jõudnud kolm mahukat raamatut. Läinud aastal ilmunud kogumiku kolmandas osas kõnelevad inimesed oma elust ENSV ajal.
Leidsin sealt loo oma kaaslinlanna sulest. Seda lugedes meenusid mulle pildikesed sünnilinnast Võrust. Paljude paikade ja sündmuste kirjelduse puhul tundsin, et siin on osake ka minu noorpõlvest. Olen ikka oma lastele kõnelenud, milline tähendus oli koolipõlves meie jaoks Tamula järve äärsel luhal talviti avatud liuväljal, tuledesäras ja rõkkava valjuhääldist tuleva muusikaga. Uisutajate tarvis oli maja, kus must raudahi õhkas kuumusest, sai juua sooja teed ja laenutada uiske. See oli meie tantsusaal ja kohtumiste paik. Kui sama mälestuse samade aistingutega on kirja pannud üks minu kaasaegsetest, siis on liuväli paljude jaoks olnud sümboolse tähendusega märk lapsepõlvest.
Mõni nädal tagasi tuli minu e-postkasti kiri Los Angelesest. Jüri Pallo, sealse koguduse õpetaja, kirjutab, kuidas ta 2. veebruari varahommikul ärkas, arvuti taha istus ja kirjutama hakkas… «Kirjutasin selle pisikese raamatukese koduigatsusest. See on tunne, mida on läbi elanud igaüks meist, kes viibinud pikemat aega oma kodumaalt kaugel. Kas oleme olnud ära aasta või rohkem, isegi terveid aastakümneid.
Oleme väliseestlased. Ka mina oma perega. Minu tütred Mari-Liis ja Maarja ning poeg Martin on tihti küsinud minult: «Issi, millal me Eestisse läheme? Tahaksime näha oma vanu sõpru!» Mõistan neid. Mõistan ka kõiki soliidses eas inimesi, väliseestlasi, kelle lapsepõlv jäi Eestisse.» Need on read Jüri Pallo kaaskirjast mälestusteraamatusse.
Iga üksik kirjalikult talletatud elukäik on ühtaegu meie rahva ühismälu, sest iga Eesti Vabariigi kodanik kannab endas nii riigi – riigikorrale vaatamata – kui ka kõigi eelnevate sajandite ajalugu. Inimesed armastavad lugusid, himustavad kangesti kujutlusi, sündmusi, imetlevad kangelasi, samastavad end, teisi ja olukordi jutustatavaga.
Just lõpetasin Dagmar Normeti ennesõjaaegsete aastate mälestusteraamatu lugemise. Kui autor nimetas üht koolikaaslast, kellel nimeks Theo Hasselblatt, siis tärkas minus uudishimu, kas see on sama mees, kes ikka suviti Eestis olles toimetusest läbi astub, et Eesti Kiriku tellimust uuendada. Kirjutasin talle ja küsisin, Theo Hasselblatt kinnitas minu oletust: tema kooliõde oli Dagmar Normet.
Jõuludeks sain vennalt kingiks Jaan Krossi «Kallid kaasteelised». Olen Jaan Krossi austaja sellest saati, kui kord ülikooli III kursusel sain kursusetööks analüüsida keeleliselt tema teksti. Oma mälestusteraamatus huvitub ta, oskab mäletada ja suudab süvenenult avada aja lugu ja inimesi ses ajas. Ja annab talletatut elavalt edasi. Traagikale vaatamata ei taju ma lugemisel katkikäristavat valu, mida võiks ometi arvata, teades Jaan Krossi elukäigu traagikat.
Eesti rahva ajaloo seisukohalt on tähtis iga talletatud elukäsitlus. Igal neist on oma tähendus, kuigi ühise ajakogemuse tõttu paljud elumustrid korduvad. Ma loen huviga mälestusteraamatuid ja pean neid õpetlikeks. Kui ma olen lugenud läände põgenenud eestlaste lugusid, on neis ääretult palju ühist: korduvad kohad ja kuupäevad, tegevused ja pääsemisvõimalused vabasse maailma. Ometi on igaüks neist eriline, olgu see siis kirjutatud Võrus või Göteborgis või Adelaide’is või Connecticutis. Kõik see on kokku ühe väikese rahva lugu, millele meist igaühele on antud võimalus kaasa elada, kellele 30, kellele 90 aastat.
Sirje Semm, peatoimetaja