Eesmärgiks veatu emakeel

Kui märtsis 1990 hakkas Tartus taas ilmuma kirikuleht, siis kaks aastat hiljem asutati õpetaja Eenok Haameri eestvõttel Tartu Teoloogia Akadeemia. 1995 lisandus akadeemia õppekavva kristliku meedia ja noorsootöö eriala. Koostöö kahe eripalgelise, ent ühise eesmärgi nimel töötava asutuse vahel sai uue sisu.

Rektor emeeritus Eenok Haamer ütleb, et juba akadeemia asutamise ajal oli plaan avada kristliku meedia eriala, sest tema eesmärk oli kasvatada põlvkond teolooge, kes saades aru usu tähendusest, oleksid valmis tegutsema ka meedia alal. „Meie õpe pidi olema täiuslik, et teoloogid oskaksid veatult eesti keelt,“ meenutab Eenok Haamer. (TTA andis jõuluajal 1993–94 välja ühe numbri ajakirja Kodaline.)

Kristliku meedia eriala avamine akadeemias teenis ühtviisi nii akadeemia kui Eesti Kiriku huve. Eesti Kirik oli akadeemia tudengitele praktikakohaks, tubli praktikant aga ei jäänud muidugi märkamata kirikulehe peatoimetajale Sirje Semmile. Lehetoimetusse tööle on ta nii võtnud kaks akadeemia üliõpilast, Erle Iheri ja Merje Talviku (neiupõlvenimega Mänd). 

Kuigi mainitud erialal akadeemias enam õpetust ei anta, ütleb Eenok Haamer, et püüab kirikulehte toetada oma võimaluste piires. Ikka selleks, et leht rohkem leviks. „Eesti Kirik ei tohi mitte ära kaduda,“ kinnitab ta.

Alljärgnevalt aga endiste teoloogia akadeemia üliõpilaste ja ühtlasi Eesti Kiriku töötajate meenutusi.

Erle Iher:

Ajaleht Eesti Kirik on minu jaoks seotud kõige helgemate mälestustega, kuna see oli mu esimene „päris“ töökoht. Kuigi olin alles noor tudeng, võeti mind väga soojalt vastu ja koheldi kui omasugust. Väike, aga ülimalt sõbralik ja töine kollektiiv, alati toetav ja abistav – see on parim vundament tulevasele elluastujale. Reporteri ja toimetaja töö andis mulle palju kogemusi nii inimestega suhtlemisel kui ka oma mõtete väljendamisel, lisaks muidugi laiem silmaring ja kohtumised huvitavate inimestega. 

Töökaaslastest on meelde jäänud peatoimetaja Sirje Semm, alati nõudlik ja täpne, kelle heasoovlik ja südamlik „lase leegil põleda“ andis innustust ja julgust; toimetaja Rita Puidet, kes kohe võttis mu oma hoole alla ja oli mu „vaimne ema“; küljendaja Salme Uustare, hea haldjas, alati rahulik ja rõõmsameelne; sekretär Katrin Kanter – väga elav ja sõbralik kunstnikuhing. Ka nüüd, pea 20 aastat hiljem, meenutan oma esimest töökohta endiselt väga positiivselt ja tänutundega, sest sain aru, et ka väike kollektiiv võib liigutada mägesid! Palju õnne ja Jumala hoidmist, Eesti Kirik!

Merje Talvik:

Minu töötatud aeg Eesti Kirikus ei olnud väga pikk, kuid kindlasti meenutan seda sooja tundega. Võimalus kohtuda (ja töötada!) inimestega, kes teevad iga jumala päev tööd südame kutsest, on ütlemata inspireeriv. Pean ütlema ka, et kunagi hiljem ei ole ma tööga seoses saanud külastada nii paljusid väekaid Eestimaa paiku kui Eesti Kiriku ajakirjanikuna. Persoonilood põnevate mõtlejate ja väsimatute tegutsejatega olid mu lemmikud! Endel Taniloo, Helmut Mõtsnik, Peeter Olesk, Arne Tegelmann ja Kristi Sääsk on vaid mõned nimed, kes haarava intervjuuga meelde on jäänud.

Rita Puidet