Esileht » Arvamused » Arvamus »

Eesmärgiks külvata hirmu ja hävingut

23.03.2016 | | Rubriik: Arvamus

Tänavu paastumaarjapäeval ja suurel reedel möödub 67 aastat 25.–27. märtsini toimunud suurküüditamisest Eestis, mille pani toime Nõukogude Liit.
20 722 inimest pidi hetkepealt jätma oma senise elu ja minema raskele Siberi teekonnale. Nendest ligikaudu 3000 ei pöördunud enam kunagi koju tagasi. Kogu selle elajaliku operatsiooni läbiviimiseks toodi okupeeritud Eestisse täiendavalt 10 000 eriväljaõppe saanud Nõukogude sõjaväelast.
Eesmärk oli rahvast hirmutada ja murda metsavendade vastupanu, sest pärast küüditamist ei olnud enam talusid, kust nad oleks toitu saanud. Küüditamisega rajati tee kolhoosikorrale ning sellele, et eestlased jääksid omal maal vähemusse.
Märtsiküüditamise aegu olin Kõrveküla 7-kl kooli õpilane. Parasjagu oli koolivaheaeg. Mu ema Linda Tarto oli postiljon ja läks ka sel päeval tavapäraselt hobukaarikuga postkontorisse tööle. Postkontoriga sama katuse all Tartu lähedal Aoveres Lepiku talus oli valla täitevkomitee.
Kui ema kaarikuga suurelt maanteelt talu poole pööras, oli NKVD valvesalk tal vastas. Emalt küsiti vigases eesti keeles nime, isanime ja sünniaastat. Kui viimased kaks ei klappinud, ütles valvesalga ülem, et ärgu ema valetagu, ja lõi teda näkku. Ema tõmmati kaariku pealt maha ja lohistati juukseidpidi mööda maad täitevkomitee ruumidesse, kuhu olid koondatud taludest veoautode ja hobustega kokkuveetud inimesed.
Pärast paaritunnist õiendamist, kui kohale oli toodud «õige» Linda Tarto (Raadi vallas oli kaks samanimelist inimest), lasti ema tulema. Seega jäi ema küüditamata. Kui ma aga kooli läksin, selgus, et minu pinginaaber Jaan Ploom oli ära viidud. Otsustasime klassikaaslastega, et kuni õppeaasta lõpuni keegi Jaani kohale ei istu. Kui Jaan 1956. aasta suveks tagasi jõudis, rääkis ta, et vanaisa oli Siberis nälga surnud, sest andis oma toidunormi lastele.
Ma usun, et iga soomlane teab, et esimene talvesõja ohver oli seitsmeaastane Helsingi tüdruk Armi Metsäpelto. Ka meie võiksime meeles pidada, et teadaolevalt noorim küüditatu oli kolmepäevane Anne Ojaäär Hiiumaalt. Varem on peetud noorimaks 24. veebruaril 1949 sündinud Virve Elistet, kes suri teel ühe kuu vanusena Petropavlovski raudteejaamas.
Arhiivis on säilinud akt nelja lapse kohta, kes 27. märtsil 1949 Rakveres täiendavalt, ilma vanemateta küüdirongi pandi ja lõppjaamas Biiskis numbrite 375, 376, 377 ja 378 all üleandmise nimekirja lülitati. Vanim kodust väljaaetu oli 1854. aastal sündinud Maria Räägel Abja vallast, seega 95aastane vanamemm. (Peep Varju)
Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta, on ütelnud Juhan Liiv. Ka filosoof George Santayana on väljendanud sama mõtet: kes ajalugu ei mäleta, on määratud seda kordama. Nende mõtete valguses häirib mind väga kohatine kalduvus okupatsioonide kuritegudest vaikida, nagu näiteks mõnede ringkondade jõuline soov muuta Okupatsioonide Muuseumi nimi ebamääraseks Vabamuks ja ähmastada muuseumi esialgset kontseptsiooni. Põhjenduseks on öeldud, et okupatsioonide teema ei kõneta enam tänapäeva noori.
Kooliõpetajate ülesanne on harida ja suunata noorsugu. Aga me ei tohiks alahinnata noorte uudishimu ja õppimisvõimet. Mulle on rohkete esinemiste põhjal just mulje jäänud, et noori huvitab sisuline informatsioon ja nad tahavad kogeda ehtsaid asju. Hoia, Jumal, Eestit!

Tarto,Enn

 

 

 

 

Enn Tarto,
vabadusvõitleja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)