Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Eenok Haamer: kas Eesti muinasusund on kasvanud üle ristiusuks?

28.09.2016 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Eenok Haamer arvab, et meie rahvausundis on olnud mõisted, ellusuhtumine, mis ei ole vastuolus uustestamentliku eluhoiakuga.Kätlin Liimets

Mustvee koguduse õpetaja ja usuteaduse instituudi õppejõud Eenok Haamer (81) on 1970ndatest aastatest uurinud eesti rahvausundit ja keskendunud küsimusele, miks on eesti rahvas olnud nii kiindunud Maarjasse.

Mullu sügisel toimunud konverentsil «Maar­jamaa – ajaloo teadmusega eilsest homsesse» peetud ettekandes võttis ta oma seisukoha kokku järgmiselt: «Maarja on eesti rahvale olnud üks Jumala nimedest ja tema kaudu avaldub eesti rahva siiras usk ja usaldus Jumala vastu. Kui täna osataks ja oldaks valmis sama siiralt Jumala poole pöörduma ja teda usaldama, siis oleks eesti rahval tulevikku.»
Eenok Haamer oli lahkelt valmis oma arusaamu tutvustama Eesti Kiriku lugejatele.

Oled uurinud põhjalikult eesti rahva­usundit. Kui palju sellest maailmatunnetusest on praegu alles jäänud?
Eesti rahval on usklik olemine väga sügaval sees, aga tema käest on riisutud tõeline suhe Jumalaga ja pakutud asendussuhteid. Siiski meil on igatsus, vajadus usu ja sisemise kindluse järele, see on täiesti ilmselge.
Olen Jumala abiga hakanud mõistma meie rahva usulist olemust minevikus. Meie muinas­usund on olnud üsna lähedane või sarnane ristiusuga. Miks? Me pole agressiivsed olnud, kuid oleme olnud valmis oma kodu kaitsma. Seda on tõlgendatud kui agressiivsust. Kuid meil puuduvad sõjalaulud, kangelaseeposed. Olen järeldanud talletatud pärimusmaterjali põhjal, et eestlase olemuses peab olema valmisolek armastada ja väärtustada teist inimest, hinnata perekonda.
Kultuuri loovad põhitegurid on mõtlemine, keel ja religioon. Üllatav on, kui tõsimeeli räägitakse, et religioon võib ju olla mingis sahtlis, aga ei ole kõige tähtsam. Olen vastupidi rõhutanud, et religioon on üks kultuuri formeerijaid, kujundajaid: möödapääsmatult vajalik tegija, muidu me ei saa rääkida mingist kultuurist.
Rahvausund on meid mõjutanud. Näiteks nimi Maarja on tugevasti meie rahvalauludes sees. Küsime, mida Maarja on tähendanud eesti rahvale. Öeldakse, et kristlus toodi meile katoliiklaste kaudu ja sellepärast on katoliiklik Maarja üle kantud meie pärimusse. Siinkohal peaks küsima, millal kristlus siia jõudis. Kõige varem võis see olla üheksanda sajandi paiku.

Koguni? Mille põhjal pakud 9. sajandit?
Arvestan, et 10. sajandil võtab Venemaa ristiusu vastu. Meie südamaa on olnud kaubavahetuse läbikäiguhoov: Pärnu–Tartu veelahe oli laevatatav. Kaubalodjad ei sõitnud meilt läbi peatumata. Nii tekkisid kohaliku rahvaga kohtumise keskused, mis kannavad praegu austavat nimetust hansalinnad.
Mismoodi need hansakaupmehed siit läbi reisisid? Nende kogedel oli vöörtäävil neitsi Maarja ehk last süles hoidva ema kuju. Kui kaubalodi tuli Emajõe käänaku tagant välja ja kohalikud nägid, et lodja ees on ema lapsega, siis pidid nad mõistma, et neid võõraid ei ole vaja karta. Ema lapsega on kõigile mõistetav armastuse sümbol.
Tulijad olid meile umbkeelsed nagu meiegi neile. Saime infot vastu võtta ainult nägemismeele kaudu. Nad rajasid püsivatesse peatuskohtadesse kabelid. Kunstiajaloost on teada, et kabeli altaril oli kujutatud tavaliselt madonna lapsega, apostlid kõrval kahel pool ja Kristus võlvkaarel.
Kui lihtne inimene tuleb kabelisse ja näeb, et preester toimetab talitust ema ees, kes last süles kannab, siis teeb ta järelduse, et nende Jumal ongi see ema lapsega. Katoliiklikku dogmaatikat ei saanud ju neile õpetada.
Tekkis ettekujutus, et võõrastel on selline usk, milles armastust peetakse kõige olulisemaks.
Regilaulu, rahvakalendri tähtpäevade kombestikku, loitse ja muud sarnast materjali uurinuna võin öelda, et see rahvas on pidanud armastust inimsuhetes tähtsaks. Minu üle võib ju naerda, et olen idealist, aga regilaulupärandist vaatab vastu heatahtlikkus.
Näiteks venna sõjaloos ei laulda julmusest ja tapmistest, vaid selles surnuitkus heidetakse vennale ette, et miks ta ei võtnud nõu kuulda, kui öeldi, et esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad, ega hoidnud keskele. Kangelaslaulud meil puuduvad.

Rahvalaulud pandi massiliselt kirja alles 19. sajandil. Kui kaugele see pärimus sinu meelest ulatub?
Lihtsameelselt arvatakse, nagu oleks need laulud alles siis sündinud. Unustatakse, et rahvas on suulist vara pärandanud põlvest põlve. Ühele sugupõlvele tuleb arvestada 25 aastat. Vanematel ei olnud aega, pärimus anti edasi vanavanematelt lastelastele. Kui vanemad said vanavanemateks, siis andsid nad edasi selle, mille nende vanavanemad neile olid andnud. 50aastase vahega on see ülevise ühelt põlvkonnalt teisele. Seepärast võin täitsa rahulikult ütelda, et pärimus saab olla 1000 aastat ja veel palju vanem. Viie sajandi jooksul oleks näiteks üleviskeid vaid 10 korda. Regilaulud sisaldavad väga ürgset ja vana pärimust.

On viidatud, et pärast Põhjasõda, kui meie rahvaarv oli imeväike, võis pärimus mingis osas katkeda.
Laulud ei ununenud, inimpõlv ju ei katkenud. Lisandus lihtsalt uus temaatika: katku ja nälja teema.
Eesti rahvas sai omakeelse Piibli 1739. Piibel on olnud meie lugemisõpik ja sellel on tohutu tähendus meie arengule. Olen mõistma hakanud, et meie rahvausundis on olnud mõisted, ellusuhtumine, mis ei ole vastuolus uustestamentliku eluhoiakuga. Ühine on inimesekesksus ehk inimest väärtustav ja hoidev hoiak.
Meie keeles puudub grammatiline sugu, see viitab, et meile oli soopõhine hierarhiline mõtlemine võõras. Hierarhiline mõtlemine rajaneb soolisel jaotusel: mees tähtsam kui naine, patriarh ülem kui pere. See on vertikaalne ellusuhtumine: patriarh nõuab tingimusteta alistumist, talle tuleb alt üles vaadata.
Grammatilise soo puudumise tõttu ei ole meil perekond olnud allutatud, vaid perekonna liikmed on olnud võrdväärsed. Mees, naine ja lapsed moodustavad terviku. Nimetan eesti mõtlemise algmooduliks perekonda. Meil on ürgselt teistsugune, tervikutes, võiks ütelda horisontaal­ne mõtlemine.

Kas rahvapärandis on ka piirkondlikke erinevusi? Esineb Maarja motiivi mingis piirkonnas rohkem kui mujal?
Lõuna-Eestis esineb Maarjat rohkem kui Põhja-Eestis. Esinemissagedus näitab, et Maarja prototüüp oli meile tuttav. Oleme teinud oma pärandis ülekande ja nimetanud teda Maarjaks. Ma viitan maaemale. Maaema nime tunnevad väga paljud rahvad, aga sealne kujund on dualistlik. Taevaisa oma seemnetega viljastab maaema ja maast tuleb elu esile. Taevaisa kui viljastaja, maaema kui sünnitaja.
Eesti arusaamises pole see nii. See ilmneb maaliste loitsudest. Seal on pöördutud maaema, -isa ja -laste – pere poole. Ei ole tähtis, keda esimesena nimetatakse, ema või isa. Neis loitsudes on eesliitena kas maa, Maarja või koguni muld. Selle kaudu olen hakanud aru saama, et emad, isad, lapsed ja muu pere ei olnud ainult maas, vaid ka kõikjal meie ümber metsas, niidul, jões, allikas, aga ka taevas.
Ent loitse, neid arstimissõnu, mida hoiti saladuses, hakati kirja panema alles 19. sajandi lõpust. Sellepärast ei olegi taibatud, et nende kaudu saab mõista, kui tähtis oli pere esivanemaile. Tervikutes mõtlemine viitab sellele, et kogu olevat nähti naabriperede hulgana, kes said selles ilmas toime tulla ainult üksteist hoides ja üksteisega arvestades. Ma nagu aimaks selles tervikut, mis pole kuidagi vastuolus jumaliku eesmärgiga. Ka Maar­ja pidi sobituma tervikusse.
Regivärsiline rahvalaul aitab lähemale selle mõistmisele. Paralleelvärss ongi üles ehitatud, et teine, kolmas või ükskõik mitmes rida ütleb sedasama mis esimene, ainult teisi sõnu kasutades. Siis lauldaksegi vaeslapselaulus: ülevalta hüüab Looja, maasta Maarja kõneleb, ärge lööge vaesta lasta, nutab vaene löömatagi, halab ilma haigetagi, pesemata silmad märjad, löömata paled punased. Siin on palju paralleelvärsse. Ja huvitav, et ülevalt ja alt kuulub tervikusse. Kõik kokku on üks ilm.

Sellepärast oledki väitnud, et Maarja on üks Jumala nimedest.
Jah. Teises reas on Looja koha peal Maarja. Vaeslaps küsib pulmalauludes hauas olevalt emalt-isalt, kes aitaks teda pulmadeks valmistuda. Hauast vastatakse: Looja (mõnes laulus Jumal) on sul isaksa, Maarja on sul emaksa. Vastuseks saab ta: Jumal su kirstu kirjutab, Maarja su vakka valmistab (veimevaka kaunistamine oli isa töö, ema aitas täita). Asendusvanemad tulevad appi.

Väidad, et perekond on olnud meie mõtlemise alusmoodul. Traditsioonilist perekonda ei näe tänapäeval enam palju meie ühiskonnas.
See on sellepärast, et meie rahvale on sisendatud teistsugust ideoloogiat, võitluse ideoloogiat.
Muistne eestlane on ikka hoidnud loodust: mets, maa, kõik, mis tema ümber, need on naabripered, kellega püüti heanaaberlikus suhtes olla, et leida ka nende poolt toetust, kui inimpere abi vajab. See annab minu meelest tunnistuse eestlase armastusejanust või -näljast. Kui nüüd kristlus tuli last süles hoidva ema sümboliga, siis eestlane ei saanud selle suhtes ükskõikne olla. Ta võttis selle vastu.
On pahandatud, et eestlane sulatas ebausu kristlusesse. Tegelikult tekkis hoopis uus kvaliteet.
Tänase päevani ei mõisteta seda. Eelnev võeti kristlusesse kaasa. Muistne rahvausund on kasvanud üle ristiusuks.
Miks see usk vastu võeti? Sest kuulutati usku, mida eestlane oma sisemuses õigeks pidas. Eesti rahvale on rist ja viletsus olnud osa elust. Eestlane on elanud kannatades, vaeva nähes, suure vaevaga oma leiba süües, surres. See on kasvatanud eesti rahvast teistmoodi mõtlema. Ristiusus arvestatakse Jee­suse Kristusega, tema kannatusega. Eestlastele on ristiusu arusaam, et läbi kannatuse jõutakse armastuseni, lähedane olnud.
Üliõpilased on mulle öelnud, et muinas­usundit tundma õppides on nad kristlusest paremini aru saanud, et selline ristiusk on neile vastuvõetav. Ma ei õpeta mingisugust paganlust, vaid näitan, kuidas Jeesus Kristus saab muuta meie rahva uskumise loomulikuks, olemusele vastavaks. Keel kannab rahva olemust.

Milline on sinu pilgu läbi meie kirikus suhe neitsi Maarjasse?
Kopeeritakse katoliiklust. Meie rahvapärasest arusaamisest lähtudes meil Maarja kultust olla ei saaks, sest Maarja on eesti rahvale olnud üks Jumala nimedest. Jumalal on küll palju nimesid, aga ta on üks Jumal. Meie esivanemad on pöördunud Maarja poole, aga mitte kui eestpalvetaja poole, vaid kui Jumala poole. Meil ei ole mees- ega naissugu vastandatud, meil ei ole Jumal meessoost. Meie arusaamises on Jumal täiuslik.

Kuidas saaks su uurimistulemusi ellu rakendada?
Eestlastele peab ristiusku õpetama arvestades pärimust ja seost minevikuga. Jumala armastuse sõnum on see, mille peaksime edasi andma oma kuulajatele. Jah, Jumal armastab kõiki inimesi, aga me ei tohi unustada, et ta ei armasta pattu.

Kas eesti rahval on tulevikku?
On kindlalt. Võin seda täiesti rahulikult ütelda, et tulevik on meil, aga ainult ühel tingimusel: kui me läheme edasi Jumalaga koos. Sellepärast vajab eesti rahvas ristiusku. Ristiusu keskmes on Jeesus Kristus, kes on surnud meie eest meie pattude pärast. Ainult tema kaudu ja tema pärast saame edasi minna koos Jumalaga

Kas sa ütled, et eestlased olid enne kristlased, kui ristiusk siia jõudis?
Ei, nii ma ei ütle. Minu arusaamine on, et meie muinasusus on olnud midagi sellist, mis on soodustanud ristiusu vastuvõtmist. Oleme ristiusu vastu võtnud silmadega ja tõlkinud oma arusaamise keelde. Hiljem oleme selle ka kuulmise kaudu vastu võtnud, ja ma mõtlen vennastekoguduse liikumist, aga siis mõjutasid selle omanäoliseks kujunemist need arusaamised, mis olid omandatud varasemal perioodil.
Mul on tunne, et see rahvas ärkab veel üles. Üks sakslane tuli Eestisse Jumala juhtimisel, nagu ta ütles, ja ostis Mustvee piiril maatüki. Ta oli ennegi Eestis olnud ja tahtnud juba ära minna, ent Jumal olevat tema tagasi suunanud, öeldes, et Eestis tuleb ärkamine. Olen veendunud, et usuline ärkamine tuleb, aga ma ei tea aastat.
Mul on selline sisemine arusaamine, et see, mida Jumal on mulle seletanud eesti rahva minevikust ja olemusest, pole juhuslik, see on seotud ärkamisega. Ma ei oska veel eesti rahvale niimoodi rääkida, kuidas peaks, aga ma arenen. Keegi ehk ütleb, et sa oled 81, mis arenemist siin on! Pean tunnistama, et arenen. Hinges olen noor inimene.
Kätlin Liimets

Eenok Haamer
Sündinud 17.05.1935 Tartus
Ordineeritud aseõpetajaks 26.12.1963
Õpetaja õigused 26.05.1971
Lõpetanud usuteaduse instituudi 1972. a teoloogiamagistri kraadiga
Magistritöö teema «Eesti rahvatraditsioonis esineva paastumaarjapäeva tähistamise usuline taust ja tähendus»
Mustvee koguduse õpetaja alates 1963
UI praktilise usuteaduse õppejõud
Eesti Evangeelse Vennastekoguduse peavanem alates 2003
Kiriklikud autasud: EELK aukiri 2005, titulaarpraost 2005, kuldristi kandmise õigus 2005, aasta vaimulik 2007, EELK Teeneteristi II järk 2014

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)