Esileht » Arvamused » Arvamus »

Eelkäijad on teinud meist selle, kes oleme

14.03.2018 | | Rubriik: Arvamus
Merillelt12

Merille Hommik

Kooliõpetaja seletab kannatlikult vahetunnis enda ees seisvale väikesele poisile, mida tähendab „Eesti koda“, „vennaarm“ ja „must on kuub, mis Eesti rinda vanast’ juba varjanud“. „Eesti lipu“ sõnad ei taha väikemehele kuidagi meelde jääda, aga pikapeale hakkab looma: „Kaunistage, kaunistage Eesti … Eesti majad kolme lipuvärviga …“. Lipulaulu „salasõnad“ on õpetaja abiga lahti räägitud, küllap need ükskord ka sõna-sõnalt meelde jäävad.
Rahvuslus ja isamaalisus ammutab suure osa oma jõust minevikust, ainult nii saab see elavaks ja tähenduslikuks. Meie riigi esimese sajandi tähistamisel on meil rahvana palju mäletada ja õppida. Laste puhul sõltub see kooli ja kodu pühendumisest, hea kui on olemas mõlema tugi. Kuulun ise põlvkonda, kes sai hariduse nõukogude koolist, kus rahvuslust asendas sõjalis-patriootlik kasvatustöö ja Vabadussõja asemel räägiti ajalootundides valgekaart­likust vastuhakust nõukogude võimule. Siis oli kodu ainsaks tugipunktiks oma eestlaseks olemise mõtestamisel.
Olen selles osas väga tänulik oma vanaemale, kelle elukogemus ja avameelsed ning põnevad mälestused andsid elava ettekujutuse olnust ning tunde, nagu oleks minu noor elu hoopis pikem ja minevikku ulatuvam kui tegelikkuses. 18 aastat Siberis asumisel olnud naine, kes mattis seal oma kaks last ja kaotas vangilaagris mehe, oleks võinud oma elu vintsutustest ja keerdkäikudest ka vaikida, nagu tegid paljud, aga tema jagas. Tema liigutuspisarad, kui sinimustvalge trikoloor 24. veebruaril 1989 jälle Pika Hermanni torni heisati, ei lähe meelest.
Rahvusliku mälu kandmise ja jagamise missioon sõltub nüüd, kui puuduvad välised piirangud, meie motivatsioonist ja hoolimisest. Kui kodu on ükskõikne ja ainult materiaalsetele väärtustele orienteeritud, tuleb koolil olla sellevõrra järjekindlam. Meie endi käes on ka see, kas keskendume oma riigi ja rahva suhtes peamiselt vastandumisele või tänulikkusele. Mõlemal on meie ajaloolises mälus juured olemas, aga kummast on meie hingele enam kasu?
Koolis, kus õpetajana töötan, oli aastapäevanädal kantud loominguliste kingituste meeleolust. Eestile kingiti omaloomingulisi laule, luuletusi, joonistusi, lauamänge, omaküpsetatud kooke. Algklasside õpilased andsid välja kogumiku, kuhu iga laps kirjutas sünnipäevaluuletuse ja joonistas sinna juurde ka isamaalise pildi.
Kirjutamistöö ei olnud lihtne, oli pusimist, aga kõik said viimaks hakkama. Ühe klassi erilise aplausi pälvis laps, kellele oma luuletuse ettekandmine oli praktiliselt esimene esinemine teiste ees, tema kingituseks Eestile oli julgus ennast avada. 23. veebruaril mindi pärast aktust üheskoos Pärnusse: rongkäiku, ausamba avamisele ja manifesti ettelugemisele.
Olen tänulik, et kohalik kogukond, kool ja lasteaed tulid kaasa ka Eesti Vabariigi juubeli tänujumalateenistusele kirikus. Pühakojad on veebruaris küll läbilõikavalt külmad, sellepärast oleme aastaid vabariigi aastapäeva tähistanud väiksemas ja soojemas ruumis. Seekord ei olnud aga kaksipidi mõtlemist, tuli minna ajaloolisse pühakotta, astuda välja oma mugavustsoonist ja taastada vahepeal katkenud traditsioon.
Kuulates seal meeste ja poiste ühislaulu, tabasin end mõttelt, et need noormehed, kes seal seisavad, on ju sama vanad kui minu vanaisa ja tema klassivennad, kes 1919. aasta talvel end aasta vanemaks luisates kapten Irve Viljandi noorsõdurite õppest Vabadussõtta läksid. Selliseid valikuid praegustele noormeestele ei soovi, aga nende lugude, eluliste isamaaliste narratiivide tundmist küll.
Jaanuarikuisel vaimulike konverentsil kõneles Priit Rohtmets protestantliku narratiivi ülesleidmise vajadusest kirikus ja selle väärtustamisest meie rahvusliku identiteedi osana. Jakob Hurda mõtted luterlikust kirikust kui rahva elujõu andjast ja kandjast, emakeelse Piibli ja lauluraamatu, rahvakoolide ja vaimuliku ärkamise roll eesti rahva kujunemise loos ning rahva teenimisele pühendunud vaimulike lood on selle narratiivi kuldvara. Sinna on aga veel palju lisada, palju on läbi uurimata perioode, isikuid ja lugusid.
Peamine küsimus on aga, kuidas olla selle kõige jagajaks ja vahendajaks, kuidas anda vanadele ja unustatud lugudele taas koht meie hariduses, kuidas anda neid „salasõnu“ edasi nii, et Juku mõistaks ja Juhan noogutaks. Kujutan ette, et esimeseks ja vältimatuks sammuks oleks ülesaamine vastandumisest omavahel ja oma kiriku minevikuga, andes endale aru, et meie eelkäijad on meist teinud selle, kes me oleme.

janno_tiina

 

 

 

 
 

Tiina Janno,
Eesti Vabariigi kodanik

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)