Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

EELK tegevusaruanne AD 2018

07.06.2019 | | Rubriik: Kirikuelu

Peapiiskop Urmas Viilma kirikukogu liikmetele ettekannet pidamas Järva-Jaanis.Tiit Kuusemaa

Peapiiskop Urmas Viilma ettekanne EELK XXX kirikukogu 4. istungjärgul 30. aprillil 2019 Järva-Jaanis

Austatud kirikukogu, armsad õed ja vennad! Kiriku aastaringiga oleme ülestõusmisajas ja jätnud äsja seljataha Quasimodogeniti-pühapäeva. Selle pühapäevaga meenub Pariisi Jumalaema kiriku kahe nädala tagune põleng ning kirjanik Victor Hugo loodud sama kiriku kellamehe Quasimodo traagiline tegelaskuju, kes leiti hüljatud vastsündinuna just ülestõusmisaja 2. pühapäeval ning sai selle pühapäeva järgi endale nime. Kirikutest, mis on vajanud taastamist, sealhulgas põlengu järel, tuleb juttu ka minu aruandes.

Sissejuhatus
Peapiiskopi koostatava EELK tegevusaruande tarvis on kirikuseadustikus suunis, et see aruanne sisaldab hinnangut olulisematele muutustele kiriku olukorras EELK statistilise aastaaruande põhjal (KS §378, lg 2) ning seda aruannet kirikukogu kevadistungjärgul tutvustades annab peapiiskop ülevaate olukorrast kirikus (KS §378, lg 4). Lisaks sätestab kirikuseadustik, et iga nelja aasta järel lisatakse EELK tegevusaruandele kokkuvõte nelja aasta tegevusaruannete põhjal ning hinnang kirikus toimunud või kirikuelu mõjutanud olulisematele sündmustele (KS §378, lg 3).
Minu peapiiskopi ametisse seadmisest sai paari kuu eest, küünlapäeval, 2. veebruaril neli aastat. Nõnda võiks käesolev aruanne sisaldada siis kõike seda, mida kirikuseadustik nimetab. Ütlen ausalt, sellise põhjaliku ja detailse aruande koostamiseks ei ole mul olnud südant, et pöörduda oma kaastööliste poole kantseleis, ega ole olnud mul endal ka aega ja jõudu seda isiklikult nii põhjalikult koostada. Loodan siiski, et nii minu refleksioon teemal olukorrast kirikus nagu ka teiste piiskoppide ja assessorite ülevaated ning kantsleri pilk statistikale annavad kirikukogu saadikutele kahe tunni kestel sellise ülevaate, mida võib pidada kirikuseadustikus kirjeldatud EELK tegevusaruandele vastavaks.

Statistikast
EELK statistiliste näitajatega on kõigil huvilistel võimalik tutvuda koguduste, praostkondade ja kogu kiriku lõikes EELK kodulehekülje siseveebis, mistõttu ma ei hakka kõike seda täna siin esile tooma. Tean ka, et kantsler Andrus Mõttus keskendub oma aruandes statistikale. Tahan siiski peatuda mõnel omanäolisemal arvulisel faktil, mida tavapärane kiriku statistika ei kajasta.

Poolsada taastatud või uut pühakoda
Mõeldes veel kord Pariisi Jumalaema kiriku põlengule ja järgnevatel aastatel toimuvatele taastamistöödele, mille jaoks jõuti ainuüksi nädalaga annetada üle miljardi euro, on ka meil EELKs jutustada oma kirikute taastamiste ja ehitamiste sümbolväärtusega lugu. Nimelt oleme Eestis viimase 30 aasta kestel taastanud või päris uuena ehitanud, pühitsenud ning kiriklikuks tegevuseks kasutusele võtnud kokku 53 (!) luterlikku kirikut ja kabelit ning oikumeenilises kasutuses olevat vangla- ja kaitseväekabelit. Siia hulka ei ole arvatud tegutsevate kirikute tavapärast restaureerimist ega ka tagastatud pastoraatidesse ja kirikumõisatesse või käärkambritesse rajatud palveruume ja talvekirikuid. Samuti ei ole silmas peetud teiste konfessioonide pühakodasid.
Oma väite kinnituseks ja ajaloo tarvis fikseerimiseks loen ette kõik poolsada objekti, mida arvesse olen võtnud. Kui kirikukogu liikmetele meenub veel mõni, mida ma ei nimeta, siis olen tänulik nimekirja täiendamise eest.

1. Ida-Harju praostkond
1. Pikva kabel
2. Järva praostkond
2. Kaitseväe Tapa väljaõppekeskuse kabel
3. Lääne praostkond
3. Haapsalu toomkirik
4. Rooslepa kabel
5. Vormsi kirik
6. Hanila kirik
7. Karuse kabel (kiriku kõrval)
4. Lääne-Harju praostkond
8. Paldiski kirik
9. Järvakandi kirik
5. Pärnu praostkond
10. Tahkuranna kiriku käärkamber
11. Tori kirik
12. Sindi kirikumaja
6. Saarte praostkond
13. Kassari kabel
14. Pühalepa kirik
15. Pöide kiriku altariruum
16. Ruhnu puukirik
17. Orissaare kirikusaal
18. Muhu kirik
19. Salme kirikumaja
7. Tallinna praostkond
20. Harkujärve kirik
21. Viimsi kirik
22. Nõmme Lunastaja kirik
23. Tallinna Peeteli kirik
24. Tallinna Rootsi-Mihkli kirik
25. EELK konsistooriumi kabel
26. EELK Usuteaduse Instituudi kabel
27. Naissaare kabel
28. Sutlepa kabel (vabaõhumuuseumis)
29. Rohuneeme kabel
30. Kaitseväe kalmistu kabel
31. Tallinna uue vangla kabel
32. Muuga sadama meremeeste kodu kabel
33. Osmussaare kabel (torn ja kirikumüür)
8. Tartu praostkond
34. Kambja kirik
35. Alatskivi kirik
36. Tartu Maarja kogudusemaja kirikusaal
37. Tartu Jaani kirik
38. Jõgeva kirik
39. Tartu vangla kabel
9. Valga praostkond
40. Karula Maarja kirik
41. Otepää talvekirik ehk lesknaise ja vaeslapse kabel
10. Viljandi praostkond
42. Halliste kirik
43. Tõrva kirik-kammersaal
44. Mõisaküla kirik
45. Viljandi Jaani kirik
46. Riidaja kabel
11. Viru praostkond
47. Vainupea kabel
48. Narva Aleksandri kiriku torni kirikusaal
49. Narva-Jõesuu kirikusaal
50. Tamsalu kirik
51. Pühajõe kirik
52. Viru vangla kabel
12. Võru praostkond
53. Heimtali kirik
13. Ehitamisel või taastamisel olevad kirikud
1. Mustamäe Maarja Magdaleena kirik
2. Tartu Maarja kirik
3. Jõgeva uus kirik (endine veetorn)
4. Saku kirik
5. Saue kirik
6. Tamsalu vana kirik
EELK jaoks on see olnud pikk taastumine II maailmasõja ja sellele järgnenud Nõukogude okupatsiooni haavadest. On oluline meelde tuletada, et II maailmasõjas hävis täielikult umbes veerandsada kirikuhoonet, lisaks olid paljud muutunud kasutamiskõlbmatuks ning umbes 80 kirikut vajasid kohe kiiremat remonti, et kogudus saaks nende kasutamist jätkata. Osa kirikuid võeti koguduste käest veel ära aastaid-aastakümneid hiljemgi. Need armid on endiselt nähtavad ja tuntavad ning nendest me ilmselt lõplikult kunagi siin ajas ei vabanegi. EELK jaoks on olnud see taastumine oluliselt raskem ja vaevalisem kui riigile tervikuna.

Ajaloolised otsused
Selle kõige valguses oli Niguliste kiriku omandist loobumine ja okupatsioonikahju riigipoolne hüvitamine, nagu seda omandireformi seadus nimetas, üsna loogiline käik. Paraku oli ühiskond juba aastatega unustanud, et kõikidele inimestele, kellele varasid tagastada ei saanud, maksis riik kompensatsiooni just okupatsioonikahju nime all.
Kui seda hakati EELK-le ja EAÕK-le samal kombel välja maksma, vastavalt siis Niguliste kiriku ja Petseri kloostri varade eest, tõusis opositsioonierakondade ja ajakirjanduse õhutusel poleemika teemal, miks Eesti Vabariik peaks maksma kellelegi, eriti kirikule, okupatsioonikahju. Nõnda tuli valida kokkuleppel valitsuse ja õiguskantsleriga pikem tee ning viia Niguliste kiriku ja Petseri kloostri varade luteri ja õigeusu kirikutele hüvitamise küsimus riigikokku.
Nii lõpuks ka paarikümne aasta pikkune kauplemine riigiga 2018. aastal lõppes. Niguliste kirikust ja kõigist muudest okupatsioonieelsesse aega jäänud nõuetest Eesti Vabariigi kasuks 6,7 miljoni euro eest loobumine oli EELK jaoks okupatsiooniaja sümboolseks lõpuks. Seda alles 27 aastat pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist.
Summa 6 753 000 eurot oli kokkulepe, milleni me peaminister Jüri Ratasega läbirääkimisi pidades jõudsime. Lihtsustatult tähendas see seda, et riik tõstis oma seniseid kompensatsioonipakkumisi kümnekordseks ja EELK vähendas oma seniseid nõudmisi omakorda kümme korda. Keskpunkt, kus kokku saadi ja millele lisandus läbirääkimiste tulemusena veel pisut poliitilist raha, oligi summa, mis jõudis lepingusse. EELK jaoks oli oluline jõuda lepingus sellise sõnastuseni, mis ei jätaks kirikut olukorda, kus riigi poolt makstavast kompensatsioonist saab sisuliselt ainult riikliku pühakodade programmi lisafond ning muuks otstarbeks EELK-l raha kasutada ei olegi võimalik. Minu hinnangul suutsime lõpuks jõuda heale kokkuleppele.
Kõrvalläbirääkimised käisid samal ajal Tallinna linnapeaga Tallinna piiskopliku toomkiriku omandi üle. Toomkirik oli läinud Eesti Vabariigi omandisse juba 1925. aastal ning kogudus kasutas kirikut endiselt 1934. aastal riigivanem Konstantin Pätsi välja antud määruse alusel. Sellega anti kirik määramata ajaks EELK piiskopi ja tema kui ülemõpetaja poolt juhitud eestikeelse toomkoguduse käsutusse seniks, kuni seda otsust mõne uue seadusandliku aktiga ei muudeta.
Tallinna linn, kelle bilanssi kirik oli okupatsiooniajast jäänud, pakkus kogudusele pikaajalist lepingut. Kogudus keeldus selle lepingu sõlmimisest ajal, kui olin toomkoguduse õpetaja. Lootus oli, et ehk on linnaga võimalik jõuda kokkuleppele kiriku omandi üleandmise küsimuses.
Läbirääkimised, mis algasid ajal, mil peapiiskopiks oli Andres Põder ja Tallinna linnapeaks Edgar Savisaar, lõppesidki kiriku omandiõiguse piduliku üleandmisega 19. aprillil 2018, mil vastav leping toomkiriku altari eest koguduse esimehe Indrek Treufeldti ja linnapea Taavi Aasa vahel alla kirjutati. Sellega sai eestikeelne toomkogudus esimest korda ajaloos oma kiriku omanikuks ning peapiiskopi katedraali funktsiooni täitev toomkirik ka de jure luteri kiriku matrix ecclesia’ks.

Talentide kasutamisest
Rääkides veel kirikuhoonetest, on kirikukogu liikmetel oluline teada, et EELK kogudused on ainuüksi viimase pühakodade programmi nelja-aastase perioodi jooksul aastatel 2014–2018 panustanud ise oma kirikute restaureerimisse annetajate, ettevõtjate, sõpruskoguduste, sponsorite, erinevate fondide ja projektide toel kokku 10 miljonit eurot. Samal ajal on pühakodade programmist muinsuskaitse kaudu toetatud kirikute restaureerimist umbes 700 000 euroga aastas, millest umbes 50% on olnud kasutada EELK kirikute restaureerimiseks. See teeb nelja aasta jooksul kokku umbes 1,5 miljonit eurot.
Riigi otseseks panuseks on olnud loomulikult kümned miljonid eurod suurte kirikute taastamise või restaureerimise projektidele, nt Tartu Jaani, Tartu Pauluse, Narva Aleksandri, Peterburi Jaani, Tori, Tallinna Jaani jt kirikutele. Oma roll on olnud linnakirikute restaureerimisel ka suurtel omavalitsustel Tallinnal ja Tartul.
Selles kontekstis oleks Niguliste kompensatsioonist saadud raha lisamine siia summadele kiriku põhitegevuse jätkusuutlikkuse seisukohast vaadates igas mõttes ebamõistlik. See oleks võrreldav talentide maasse kaevamisega. See, et meie endistes kihelkonnakeskustes on eurorahaga remonditud tühjade või alakasutuses koolimajade, spordikeskuste ja vallamajade-rahvamajade kõrval seismas sama väheses kasutuses, kuid kiriku enda viimaste leseveeringute eest restaureeritud kirikuhooned, ei ole arukas ega jätkusuutlik perspektiiv.
Paradoksaalne ongi seni olnud kirikute restaureerimise juures just see, et paljuski on programmi „Pühakodade säilitamine ja areng“ tööd toimunud peamiselt vanades maakirikutes, kus inimesi, kelle tarbeks seda tehakse, on kirikupinkides üsna vähe. Seal, kus on rahvast rohkem, tuleb aga uute kirikute rajamiseks leida vahendeid muudest allikatest.
Pikemas perspektiivis peame jõudma riigiga kokkuleppele, et samal kombel nagu kannab kohaliku raamatukogu, spordirajatise, kultuuri- või rahvamaja eest hoolt kohalik omavalitsus või riik, mitte nende hoonete igapäevased kasutajad oma annetustest, peab ka ajalooliste kirikute restaureerimine olema riigi poolt oluliselt enam toetatud kui seni.
Nõnda nagu raamatulaenutaja või harrastussportlane eeldab, et tema poolt riigile makstud maksudest piisab selleks, et raamatukogu korras hoida ja spordirada valgustada, võiks pisut enam oma tasutud maksude eest tagasi kodukiriku tarbeks saada ka kirikuskäija. Praktikas on tänini siiski nõnda, et usklik inimene tasub oma makstud maksudest solidaarselt ka harrastussportlase sportimisvõimaluste eest, kuid ei rakendu vastupidine solidaarsus, et harrastussportlane võiks oma maksudest solidaarselt panustada kohaliku vaatamisväärsuse ehk kiriku korrashoidu.

Inimvarast
Kui nüüd tulla hoonete ja taristu juurest peamise vara, inimeste juurde, siis ka siin on toimunud huvitav, kuid pisut anomaalne statistiline taastumine II maailmasõja ja pika okupatsiooni aegsetest inimkaotustest. Räägin siin meie vaimulikust kaadrist võrrelduna koguduste arvuga. II maailmasõjaga seoses, sealhulgas baltisaksa pastorite lahkumise, 1944. aasta suurpõgenemise, küüditamiste ja muude repressioonidega kaotas EELK umbes 10 aasta kestel aastatel 1939–1949 2/3 kogu oma vaimulikkonnast. Enne kriisi algust 1939. aastal oli EELK teenistuses 213 vaimulikku. Pärast sõda ja Nõukogude okupatsiooni algust oli kodumaale ja kiriku teenistusse jäänud veel vaid alla 80 vaimuliku. Eestist põgenenud või küüditatud-tapetud oli ligi 130 vaimulikku.
Me oleme nüüdseks, 70–80 aastat hiljem, jõudnud lõpuks taas aega, kus EELKs on sama palju kogudusi kui 1939. aastal ning EELK teenistuses on ka vähemalt sama palju vaimulikke või isegi enam kui vahetult enne II maailmasõda. Kas see ei tundu aga EELK liikmeskonna suurusele või väiksusele mõeldes pisut kummaline?
Nõnda võime igaüks arvutada, mitu vaimulikku on meil iga koguduse või iga liikme kohta või mitu praosti ja piiskoppi iga vaimuliku kohta. Huvitav on see, et praostide ja piiskoppide karjatada on vaimulike ülematena sama palju või rohkemgi karjaseid kui 80 aastat tagasi. Küll aga pole karjastel karja sama palju kui 80 aasta eest. Liikmete arv on 80 aastaga vähenenud umbes viis ja pool korda ning annetajate arv 10 korda. Koguduste ja vaimulike arv samal ajal on jäänud samaks.
Lihtne analüüs näitab, et vaimulike koormus ei kujune liikmete arvust, vaid hoopis teenitavate koguduste arvust tulenevalt. Samuti ei sõltu praostide või piiskoppide arv mitte koguduse liikmete arvust, vaid vaimulike ja koguduste arvust, mis on viimastel aastakümnetel pigem kasvanud kui kahanenud. Jutlus tuleb koguduseõpetajal ette valmistada nii viie kui 50 kirikulise jaoks. Piiskopki sõidab koguduse aastapäeva pidama hoolimata sellest, kas koguduses on 25 või 225 annetajaliiget. Tõsi, ametitalituste arvud on muutunud 1939. aastaga võrreldes nii drastiliselt, et võrdlused pole üldse asjakohased.
Oluline on siiski veel üks näitaja. Nimelt elas enne II maailmasõda Eesti maapiirkondades pisut vähem kui 70% elanikkonnast ja linnades pisut rohkem kui 30% elanikkonnast. Aastaks 2000 oli olukord Eestis täpselt vastupidine – maal elas 30% ja linnades 70% elanikkonnast. Meie kogudustest aga vaevalt 20% on linnakogudused ja 80% maakogudused. Suurem osa meie vaimulikest teenib paljusid väikese liikmete ja ametitalituste arvuga maakogudusi ning kõigest väike osa vaimulikest suurema liikmete ja ametitalituste arvuga linnakogudusi.
Nõnda on inimesed seal, kus on vähem kogudusi ja vähem vaimulikke, samal ajal kui kari on kahanenud väikeseks seal, kus paikneb geograafiliselt enamik meie kogudusi. Neid teenib aga olulisem osa EELK kogudusevaimulikest. Sellest olukorrast on mõjutatud ka kogudustele laekuvate annetuste summad, millest omakorda sõltuvad koguduste töötegijate toimetuleku summad. Vaimulike palgavahendite ebastabiilne jaotumine ja erinevus koguduseti on samuti selle olukorra üheks ilminguks. Tõsi, võrreldavad pole ka vaimulike töökoormused.

Vaimulikel külas
Töökoormuste erinevuse kõrval on siiski samane meie vaimulike pühendumus oma kutsumusele ja ustavus teenimistöös. Olen selles veendunud ikka taas ja taas, kui koguduste õpetajatel külas olen käinud. Selle aruande esitamise päevani olen viimase nelja aasta jooksul aastatel 2016–2019 külastanud kokku 37 vaimulikku. Aasta lõpuks olen jõudnud käia külas umbes kolmandikul meie kogudusi teenivatest vaimulikest. Lisaks olen kohtunud nende õpetajate teenitavate koguduste juhatuseliikmete ja kaastöölistega, omavalitsusjuhtidega, olen käinud vallamajades, ettevõtetes, hoolekandeasutustes, lasteaedades, raamatukogudes ja koolides.
Viimastes olen pidanud mõned loengud ja õppetunnid, vanadekodudes palvused, andnud kohalikele ajalehtedele intervjuusid, joonud liitreid kohvi, lasknud hea maitsta kodustel küpsetistel, istutanud mitu puud, astunud sisse pea kõikidesse külastatud vaimuliku teenitavatesse kirikutesse, sealhulgas roninud mitme kiriku torni ning palvetanud mitmete juba igavikku lahkunud ametivendade haudadel. Need päevad maakoguduse vaimulike saatjana on olnud õndsad tunnid eemal koosolekutest, e-kirjadest ja telefonikõnedest.

Külastused Eestist väljas
Põhjaliku ülevaate meie kiriku välissuhtlusest teeb assessor Kadri Eliisabet Põder, mistõttu sellel teemal ise väga palju ei peatu. Rõhutan vaid seda, et oleme aktiivne kirik, kellega kogu luterlikus maailmas arvestatakse ning kelle hääl on meie väiksusele vaatamata hästi kuulda. Viibisin ise 2018. aastal 14 korral välislähetuses kokku 53 päeva ehk enam kui poolteist kuud. Visiite oli pisut vähem kui 2017. aastal, mil neid oli 20 ringis.
Jooksval, 2019. aastal tuleb välislähetuste koguarv ja sellega seoses ka Eestist ametikohustuste tõttu eemal viibitud päevade arv vähemalt samas suurusjärgus või isegi suurem. Olgu siiski öeldud, et minu visiidid moodustavad vaid umbes kolmandiku kogu EELK välislähetustest ning suurt osa välislähetuste koormusest jagan ka teiste piiskoppidega, eriti diasporaa piirkonna piiskopi Tiit Salumäega.

Kiriku leviulatus
Olen viimastel sinoditel jaganud oma tunnetusel põhinevat veendumust, et kiriku mõju või meie levi- või eetriulatus on oluliselt suurem, kui meie statistika selleks võiks alust anda. Kiriku nähtav ja kuuldav kohalolek avalikus ruumis on osa kiriku suuremaks tegemise ja ühiskonnas mõjusa kaasategutsemise taktikast. Sellega kaasneb aga ka selge ja konkreetne vastutus nende sõnade ja sõnumite eest, mida edastame. Ja see ei puuduta ainult kiriku eestkõnelejaid või konkreetselt mind peapiiskopina.
Iga vaimuliku sõnal on kaal ja meid kuulatakse üha teravama kõrvaga. Selle terava kõrvaga kaasnevad ka järelkajad ja -kajastused. Eelmise aastaga on sagenenud konsistooriumini ja puhuti ka avalikkusesse jõudnud reaktsioonid koguduste vaimulike kõnedele ja jutlustele pühapäevastel või pühade jumalateenistustel ning ka ametitalitustel. Selline järelkaja, isegi negatiivses võtmes, on minu hinnangul tegelikult positiivne. See kinnitab, et vaimulikud ei kuuluta kurtidele kõrvadele. Meie jutluseid ja kõnesid pannakse tähele.
See peaks panema meid väga tõsiselt suhtuma oma jutluste ettevalmistuse tasemesse, meie sõnumi teoloogilisse ja ühiskondlikku sisusse ning selle tähendusse kuulajate jaoks. Meie sõnumil on kaal ja mõju! Sõna on vaba! Isegi vabariigi president tsiteeris mulle eelmise aasta novembris toimunud kohtumisel kahe ametivenna kasuaalkõnedest lõike ja andis neile hinnangu vastavalt oma arusaamale.
Ühel juhul oli see väga kriitiline, teisel juhul neutraalne. Mitte et president oleks meie kõnede etalonhindaja – see on lihtsalt illustratsiooniks ajastu vaimule, mida iseloomustab piiride hägustumine ja müüride langemine. See puudutab ka kiriku turvalisi ja kaitsvaid või hoopis eraldavaid müüre. Seda olukorda, kus vaimulike sõnu kuulatakse eritähelepanuga presidendist ja ajakirjanikest alates, tuleb aga hinnata taas kui suurt võimalust evangeeliumi kuulutamisel. Osa vaimulikke seda võimalust usinasti õnneks ka kasutab.

Võimaluste ajastu
Kiriku kuulutustöö võimalusi hinnates julgen arvata, et viimase sajandi kestel pole kirikul olnud paremat aega ja suuremaid võimalusi oma sõnumi edastamiseks ja kuulutustöö tegemiseks, kui on praegu. See, et elame pidevas arvamusfestivali õhustikus, on ju kiriku poolt vaadates tohutu võimalus evangeliseerimiseks ja oma õpetuse levitamiseks. Kui me ka selles olukorras ei suuda, ei viitsi või ei taha oma sõnumit ühiskonda paisata või pihustada, siis anname sellest ühel päeval Issanda palge ees aru.
See, et igasugused imeravijad või nõiad avavad kauplusi, peavad konverentse, täidavad oma trükistega raamatukaupluste riiuleid, tele-eetrit ning pakuvad inimestele käegakatsutavaid lahendusi nende eluprobleemidele nii ajalehtede-ajakirjade, online- või sotsiaalmeedia vahendusel, ei ole midagi muud kui süsteemne töö oma ideede levitamise ja sellest tuleneva tulu kokku kogumise nimel.
Küsimus ei ole kiriku maines või ajale jalgu jäämises, kui meie ise sedasama ei tee. Küsimus on inimeste hingedes! Kiriku käes on võitluses hingede pärast kogu vaimulik sõjavarustus. Meie kätte on Kristus usaldanud Püha Vaimu kaudu palve jõu, sakramentide salasuse, õnnistamiste ja pühitsemiste meelevalla, tervendamiste ja kurjade vaimude väljaajamise väe, kõikehõlmaval teenival armastusel põhineva missiooni. Kõigele lisaks oleme vaimulikena sõnasulased.
Selleks, et kogu seda arsenali kasutada, tuleb minna inimeste juurde. Kui meie ei lähe, lähevad nõiad ja soolapuhujad. Paaril sinodil olen toonud näiteks selle, kuidas uue ühinenud Lääneranna valla sümboolika sisseõnnistamiseks ei kutsutud seda talitust pidama ühtegi uue suure valla mitmest vaimulikust, vaid hoopis nõid.
Samuti olen mõnele rääkinud seda, kuidas Kaitseliidu 100. aastapäeva peol Saku Suurhallis, kus viibis kohal paar tuhat kaitseliitlast, sealhulgas mitmed kaplanid, sai kõige suuremate ovatsioonide osaliseks nõidade tants Eesti ühe kommertstelekanali nõiasaate võitnud nõia juhtimisel. See nõid olevat Kaitseliidus tööl. Ilmselt veel mitte küll nõid-kaplanina. Ma ei imesta, kui järgmisesse riigikogu koosseisu osutub sportlaste ja näitlejate kõrval valituks ka mõni nõid või imeravija.
Me elame ja tegutseme totaalselt vabas piirideta ühiskonnas, kus kõigil on õigus oma arvamusele ja oma ideede või õpetuse levitamisele. Vabadus ja piiride kadumine tähendab hajumist, millega kaasneb inimeste ja ideede liikumine väljast sisse, kuid ka seest välja. Sellistes reguleerimata vabaturu tingimustes ei saa me kirikuna jääda ootama oma müüride vahele neid, kes lõpuks meieni jõuavad. See teekond kirikusse on liiga pikk ja katkestustega, kui me ise inimestele vastu ei lähe, neid ei kutsu, neid isiklikult ei kõneta, ei puuduta, neile Jeesusest ei kuuluta, nende vaimulikele vajadustele ei vasta.
Kui me aga inimesi kardame, ei ole me suutelised täitma Jeesuse misjonikäsku. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud (Jh 16:33), ütleb Jee­sus. Me oleme praegu kaugel sellest, et meid maailmas ahistataks. Need ajad on olnud, mõnel pool maailmas on ka praegu, kuid mitte siin Eestis. Meid ei ahista keegi! Kuid kas oleme julged?
Alles olid valimised ja vähem kui kuu pärast on järgmised. Poliitikud teevad igaüks oma mõnesaja või paari tuhande hääle kättesaamise nimel tohutut tööd. Nad saavad iga päev inimestega turuplatsidel, kaupluste esistel väljakutel, ustele koputades pragada. Ei maksa arvata, et neid tervitatakse rõõmu ja armastusega. Vastupidi – neile öeldakse teravusi, neid süüdistatakse kõiges halvas ja ebameeldivas, mis inimeste elus on toimunud, nad vastutavad halva ilma, inimeste kehva tervise, kõrgete hindade ning tülikate sääskede ja puukide leviku eest.
Poliitikutest on aga kõige selle kiuste saanud tänases ühiskonnas metoodiliselt meisterlikult tegutsevad evangelistid, kes inimeste negatiivseid arvamusi ja hinnanguid trotsides lähevad ikka järgmisel hommikul tagasi põllule – kuulutama oma ideoloogiat, liberaalset või konservatiivset, populistlikku või sotsialistlikku. Lõpuks kuulutavad nad võrreldes selle sõnumiga, mis kiriku kätte on antud ja mida meie peame kuulutama, ikkagi kaduvat sõnumit. Meil on aga Elu Sõna! Kuidas jõuab kirik igasse kodusse? Kas piisab kellade helistamisest? Valgustatud kirikutornist? Uuest kirevast vitraažaknast? Luitunud sõnumiga teadetetahvlist? Aegunud andmetega ja staatilisest koduleheküljest?
EELK kodukülastuste aastane koguarv oli mullu 3507. Seda on kokku umbes sama palju, kui mitme kodu uksele koputavad riigikogu valimiste eel paari kuu jooksul umbes 10 kandidaati. Kandidaate oli seekordsetel valimistel aga 1099.
Kas kellelgi on käinud kodus päästeametnik kontrollimas suitsuandurite olemasolu ja töökorda? Ilmselt nad pastoraate ja kirikumõisaid ei külasta. Igal aastal käivad päästeameti komandode päästjad ja vabatahtlikud üle Eesti keskmiselt 15 000 kodus. Päästeameti andmetel on nad viimase 10 aasta jooksul külastatud 85 000 (!) Eesti kodu. Nende töö ei ole olnud lihtsalt koputus uksele, mille järel antakse edasi valimisnumbriga pastakas või erakonna voldik. See on tähendanud üle lävepaku sisse astumist, kõikide tubade läbikäimist, suitsuandurite ja tulekollete korrasoleku kontrollimist, tuleohutusreeglite tutvustamist – suhtlemist inimestega nende kodudes. Nad ise ütlevad, et päästavad inimeste hingi. Mida siis enam meie teeme?!
Dialoog rahvaga tähendab dialoogi iga inimesega! Kas oleme kirikuna iga inimesega meie kogukondades dialoogis? Et dialoogi alustada, peab üks pooltest astuma esimese sammu, ütlema esimese sõna, ulatama esimesena käe. Minu soov on, et see esimese sammu tegija, käe ulataja ja hea sõnaga jutu alustaja oleks kogukonna vaimulik.

Noored
Kõikidel sinoditel olen viidanud sellele, et meie sinodisaadikute hulgas, nagu ka koguduste juhtorganites puuduvad noored. Miks? Ilmselt seetõttu, et me ei ole neid aktiivselt kaasanud ja kutsunud laua taha arutama tähtsaid asju, vaid oleme jätnud nad tegelema noorte asjadega. Mulle tundub, et kogu EELKs on noorte positsioon umbes sarnane – noored olgu omaette. Me vajame aga noori mitte ainult vaimulike hulka, vaid ka koguduste juhtorganitesse. Seni, kuni meie valimissüsteem ei toeta noorte valimist koguduse nõukogusse või juhatusse, ei ole noored ka kaasa rääkimisest huvitatud. Kui mõni noor inimene saabki valimiste puhul nimekirja kantud, siis konkureerida kõigile tuntud-teada ammuste kirikuliikmetega on üsna lootusetu ettevõtmine.
Et saada mõni noor nõukogusse või juhtusse ja sealt sinodisaadikuks ning kirikukogule, tuleb astuda konkreetsed sammud. Tuleb kokku leppida, et senised nõukogu liikmed annavad oma viiest häälest vähemalt ühe mõnele noorele inimesele, juhatusse saab noori valida ka nende täiskogu liikmete hulgast, kes ei ole nõukogusse pääsenud. Seda kõike tuleb teha noorte kaasamiseks.
Sinodile tuleks samuti saata ühe saadikuna just noor. Ning miks mitte ka sinodil leppida kokku, et kirikukogule läkitame seekord noore esindaja. Kuidas me muidu oma kirikut noorendame, kui me noori otsustamise juurde ei kaasa ega neile otsustamiseks volitusi ei anna? Teadvustagem ja rakendagem seda, kui me ei taha minna mujal kirikutes kasutuses oleva kvoodisüsteemi teed. Midagi ei ole ju teha – me kõik saame vanaks!

Kokkuvõtteks
Tahaksin rääkida veel paljust: paavst Franciscuse ajaloolisest visiidist Eestisse ning oikumeenilisest kohtumisest Kaarli kirikus mullu septembris ja selle tähendusest; külaskäigust Konstantinoopoli patriarhi Bartolomeusi juurde eelmise aasta juunis; oikumeeniliselt unikaal­sest kirikutevahelisest ühiselust Eestis ja Eesti Kirikute Nõukogu teema-aastast „Eesti usk“; poliitiliselt äärmiselt huvitavast, kuid ettearvamatust olukorrast viimaste riigikogu valimiste järgsel ajal; sellega seotud suhtluskultuurist ja selle puudumisest nii ühiskonnas laiemalt, kuid ka kirikus; lähiaastate olulisemast suurettevõtmisest uue lauluraamatu koostamisel; peagi järgmisesse faasi ja järgmisele kaasamistasandile jõudvast kiriku õigusreformist ning lõpuks sellestki, et meiegi kiriku jaoks oleks aeg pöörata oma silmad Looja loodule – keskkonnale meie ümber, mida oleme kutsutud harima ja hoidma.
Kõigest sellest rääkimiseks pole aga täna enam aega. Õnneks on Jumalal aega küll. Sellele lootes saame jätkata neil teemadel arutelu juba järgmisel korral seal, kus jutuotsale saame. Soli Deo gloria!

Screenshot 2019-06-06 at 18.09.36

Kristus ütleb: Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, ja kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu. (Lk 10:16)