Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

EELK peapiiskopi Andres Põderi läkitus kogudustele jõulupühadeks 2005 ja uueks Issanda aastaks 2006

21.12.2005 | | Rubriik: Kirikuelu

Armas kogudus!

Hümnis Kristusele ütleb apostel Paulus: Tema on nähtamatu Jumala kuju, kogu loodu esmasündinu, sest tema läbi on loodud kõik, mis on taevas ja maa peal, mis on nähtav ja nähtamatu… Tema ise on enne kõike ja kõik püsib koos temas ja tema on oma ihu, koguduse pea. (Kl 1:15–16,17–18) Johannese evangeelium räägib, et Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast ainusündinu kirkust, täis armu ja tõtt. (Jh 1:14)
Universumi seadused, tähistaevas pea kohal, aine käitumine, elu teke ja mõistuse mehhanismid – kõik, mis meid hämmastab ja meile oluline on, laieneb inimsuhetele, astub lihalikult meie keskele. Paneb meid küsima inimeseksolemise universaalsete aluste, armu ja tõe, järele. Saab ühiselu jumaliku vormi ehk ihu, koguduse peatunnuseks. Jõulusõnumi imelisus on selles, et see kõneleb taevase tasakaalu tulekust inimlikku maailma, meie vaimsesse universumisse, kirgastab meie tundemaailma ja näitab kätte uue perspektiivi patust rikutud inimsuhetes. Jõuluevangeelium räägib sõnaselgelt rahust maa peal ja inimestest, kellest on hea meel. Lunastus Kristuses loob rahu Jumalaga ning seeläbi kaasinimestega.
Maailm ei pääse mööda osadusliku kooselu probleemist. Kõik, mis rahvaste, ühiskonnagruppide ja inimeste vahel põhjustab kriise, konflikte ja kannatusi, saab alguse suutmatusest üksteist mõista, austada ja arvestada. Tuleneb sellest, et me ei taha tunnistada ega järgida inimesest endast kõrgemal seisvaid, temale Looja poolt antud elureegleid. Kümne aasta eest, 1995. aasta jõululäkituses, ütles tollane peapiiskop Jaan Kiivit: Häda seisneb selles, et vähe on kõlbeliselt, aateliselt täiskasvanud inimesi. Sest aatega inimesed on need, kes mõõdavad enda ja teiste tegusid absoluutse mõõdupuuga, mitte omakasu või erakonna huvidega… Ta lisas, et kui on tegemist kõlbelise kriisiga, siis nõuab paranemine pikka aega, head tahet, kannatlikkust ja Jumala päästvat armu.
Mulle tundub, et eetiline kriis meie ühiskonnas on viimastel aastatel pigem süvenenud. See läbib ametkondi ja perekondi. Tänavu on sellest räägitud palju, nagu ka kristlikest väärtustest ja religiooniõpetusest üldhariduskoolis. Samas on küsitud, kas kirikus on olukord teistsugune, kas siin sünnib Jumala tahtmine maa peal nagu taevaski? Sotsioloogilised uuringud kinnitavad, et kogudustes on tõepoolest väärkäitumist vähem ja hoolivust enam. Jõulusõnum küsib meilt aga ikka uuesti, milline koht on tegelikult meie elus kirikul ja kogudusel, kuhu kuulume või kuuluma peaksime?
Kristuse vastased on tahtnud usku taandada eraasjaks. Seda toetab ka meie individualism. Tõsi on, et igaüks peab Kristusele ise vastuse andma, peab isiklikult surema ja üksi Jumala kohtus vastutama. Nimeka teoloogi Emil Brunneri sõnul sünnivad usuotsused kõige sügavamas üksiolemises – meis endis. Seeläbi oleme uus loodu Kristuses. Aga niipea, kui Jumal on saanud meile Isaks, saavad kaasinimesed meie vendadeks ja õdedeks. Ühed nendeks, kes usu kaudu moodustavad Kristuse ihu, teised nendeks, kelle suhtes Jeesuse lähetuskäsk paneb meile ülesande kutsuda nemadki jumalalaste vennaskonda ja Kristuse ihu osadusse. Kasvõi seeläbi, et anname mõtte, sõna ja teoga tunnistust jõuluimest. Usul on niisiis alati osaduslik, koguduslik iseloom. See täiuslik osadus rajaneb lepitusel ja armastusel – olge armulised, nagu teie Isa on armuline, ütleb Jeesus (Lk 6:36).
Ütleme, et jõulud on perepühad. Mis on see pere? Piir perekonna ja koguduse vahel on tinglik. Kui me ei tunneta perekonda kui osa kogudusest ega tunne end koguduses nagu kodus, pole me Jumala armastust veel endale ligi lasknud. Meie rahvas vajab tugevaid peresid ja tugevaid kogudusi, kus valitseb Kristuse vaim, aated ja eetos. Jõulukogudus peaks muutuma arvukaks, rõõmsaks ja tegusaks argikoguduseks ja kogukonnaks, olema keskkonnaks õigete väärtuste ja inimsuhete kujunemisele. Igal pühapäeval peetav jumalateenistus on oma algse mõtte kohaselt perejumalateenistus. Võtkem sinna kaasa lapsed ja lapselapsed. Näidakem neile kätte teeots pühapäevakooli. Meie kiriku väljaanne Kristlik Kasvatus võiks saada igapäevaseks kristliku kasvatuse käsiraamatuks. Usulise hariduse eest vastutavad ju esmajoones kodu ja kogudus.
Ärgem unustagem haigeid ja vanu, külastagem neid, kes end üksi tunnevad! Palvetagem kaasinimeste, kiriku, maa ja rahva eest. Nii, nagu oleme valmis end panustama oma pere heaks, küsimata, mis ma sellest saan, nõnda tehkem midagi ka koguduse heaks. Just nii anname parima panuse meie ühiskonna kui terviku kujunemisse. Eetika, inimsuhete tervenemine ei tule iseenesest, vaid osaduses, organismis, mille peaks on Kristus. Tema tunneb meie nõrkust, teab, mis meil tarvis, ja suudab aidata. Tema ennastohverdavas ristisurmas meile, patustele, osutatud arm äratab ja ülendab meid ka kõige suuremast pimedusest ja alandusest, juhib tõe tundmisele, teeb meid maa soolaks ja maailma valguseks.
Nähtamatu Jumala ligiolu siin maailmas Kristuse nähtava ihu – koguduse – kaudu on veel imelisem kui kõiksus meie ümber. Saagu tema läbi kogu meie elu tunnistuseks ja hümniks Kristusele nii neil jõulupühadel kui ka algaval Issanda aastal 2006! Seda soovin ja palun meile kõikidele!
Andres Põder

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)