Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

EELK peapiiskop Andres Põderi kõne Tallinna Toompea Kaarli kirikus Eesti Vabariigi 87. aastapäeva jumalateenistusel 24. veebruaril 2005

16.03.2005 | | Rubriik: Jutlus

Kõne aluseks Johannese evangeelium 15:9-17

Armas kirikuline, armas Eestimaa rahvas! Tervitan ja õnnitlen Sind Eesti Vabariigi  87. aastapäeva puhul!

Lapsed  sündivat armastusest. Kas ka Eest Vabariik? Jeesus tuletas meelde, et ei ole suuremat armastust, kui see, et keegi annab oma elu sõprade eest.  Need, kes läksid vabadussõtta, olid valmis end ohverdama oma pere, oma maa, oma rahva eest – sõpruskonna eest, kuhu ka meie tohime kuuluda.  See on iseseisvuse kuldne pinnas.

Iseseisvus ei saa olla omakasupüüdlik. See ühendab, teeb vastutavaks, küsib sõpruse ja armastuse järele. Iseseisvus on kollektiivne looming, mis sünnib osadusest.  Egoism seevastu toob kaasa  reetmist,  alatust ja orjust. Enesekesksus välistab nii armastuse kui armastava Jumala.

Mina-kultuuri levik Euroopas ja Eestis on toonud kaasa sündivuse languse. Me vajame välistööjõudu. Me kogeme laste jõuetust. Traagilise sõnumina kõlas hiljaaegu teade,  et meil on piirkondi, kus iga kolmas laps kannatab depressiooni all ja iga neljas on mõtisklenud enesetapu üle.  Milline peaks olema elu, mille nimel sõdiksid nemad?

Iseseisvuspäev on  armastav pilk minevikku. Me võlgneme austust ja tänu neile, kes tõid kõige suurema ohvri.   Meil tuleb oma ajalugu uuele põlvkonnale edasi anda, õpetada kalliks pidama  inimesi ja tähtsaks sündmusi, kelle ja mille tõttu  oleme olemas nii rahvana kui üksikisikuna. – Nõnda kõneleb Vana Testament Jumala rahvast. Nõnda talitame meie.

Me ei ela aga minevikumälestustest.   Vaevalt rahuldab meid, kui abikaasa ennast vabandab meenutades, et ta meile aasta tagasi armastusest rääkis. Me tahame, et ta teeks seda täna! Või loodame me vähemalt  saabuval sünnipäeval saada talt lillekimbu ja kallistuse.

Eesti Vabariik sünnib ja püsib iga  uue põlvkonna näol vaid siis, kui lapsed end siin kodus tunnevad. Kui nad tunnevad end oodatuna, hoituna ja armastatuna.  Jeesuse universaalne käsk kõlas: armastage üksteist!  See on meie julgeoleku ja iseseisvuse garantii! Paraku see on religioosne argument: Uskuda Jumala armastust ja jagada seda.

See argument kõlab alanud sajandil aga aina jõulisemalt:  Aasta tagasi viis Soome kirik läbi ülemaalise kampaania "Armasta last, kaitse lapsepõlve!"  Paari nädala eest võtsin Saksamaal osa Euroopa päevast, teemal: "Lapsed Euroopas – kasvada üles ja avastada usk".  Nädal tagasi pidas meie  Euroopa Komisjoni volinik Siim Kallas olulise kõne: "Lasteta maailma tragöödia", kus ta ütleb: "Midagi on ebakindlas maailmas meie enda, inimeste jaoks, justkui puudu. Äkki on see kindlustunne, mida annab kodu ja perekond, vanemad ja lapsed." Ta tõdeb, et need on kristlikud väärtused ja heidab  avalikkusele ette vaikimist kogu lääne kultuuri kristlikest alustest. 

Võime küsida, mis on perekond ilma armastuseta ja mis on armastus ilma usuta?  Jeesuse sõnum on, et usk ja armastus  kuuluvad kokku. Need on magneti kaks poolt. Kaob üks, kaob varem või hiljem ka teine. Kasvab üks, kasvab ka teine.    Armastus ei rahuldu  piiridega vaid jätab  võimaluse usule,  tegutsemisvabaduse Jumalale.  Ta austab ja aktsepteerib ligemest ja  oma Loojat. Ühtaegu sisaldab armastus vastutust nii enda,  kaasinimeste kui Jumala ees. Armastus tunneb, et elu allikas ei peitu evolutsioonis, olelusvõitluses ja enesekehtestamises vaid Jumalas, kes on armastus. "Nõnda, nagu Isa on armastanud mind, olen minagi armastanud teid. Jääge minu armastusse!" ütleb Jeesus. Kogu Jeesuse elu väljendab seda Jumalas juurduvat armastust, mis  võidab ära nii kurjuse kui orjuse.

Kuidas saame me jääda sellesse armastusse?  See on raske, kui meie kodus valitseb taagana kurjuseimpeeriumi usuvaenulik pärand  või kui me  vaidleme aastaid religiooniõpetuse vajalikkuse üle koolis. Veelkord Siim Kallase sõnu kasutades: " Me anname sõjaka ateismiga ja kristluse ignoreerimisega oma positsioonid käest" 

Meil kehtib usuvabadus. -  Kas tähendab see aga millestki ilma olemist? Kas tähendab sõna vabariik olemist ilma riigita?  Vastupidi, meil on  nii vabadus kui õigus omada ja omandada eluväärtusi. Esmajoones ka usulisi. Olgu kodus, koolis või töökohas.  Neid tuleb vahest  taasavastada ja uuesti ellu rakendada. Nagu iseseisvustki.  Usk modernismi on pannud meid kahtlema igavestes tõdedes ja püsiväärtustes, pannud lootma moodsale tehnoloogiale või  sotsiaalsetele reformidele.  Naeratavaid lapsesilmi ja  kõiksuse lahket palet usus Jumalasse ei asenda aga miski. Kokkuvõtvalt ütleb Paulus: "Ent nüüd jääb usk, lootus ja armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus."  Eesti on väike riik. Aga ta võib saada armastuse ja hoolivuse impeeriumiks. Mida muud  peakski tähendama  unistus saada suureks vaimult? Mitte keegi ei keela seda meile peale meie enda.

Tõsi. Oleme alles väetid lapsed. Peame õppima käsi palveks kokku panema, et ütelda: Meie Isa. Kui aga püüame järgida Kristust ja tema käsku -  oleme tema sõbrad ja meid kannab  Tema armastus. Oma ametist lahkumise jumalateenistusel rõhutas peapiiskop Jaan Kiivit Efesose kirja sõnu: Saagem täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda! Kasvagem Temas.

Iseseisev olla ja kõik raskused ületada suudab rahvas, kelle sihikindlus aatelises, eetilises ja usulises vallas on murdmatu. Kes juurdub Jumala armastuses.  See on meie hingekompass. Võtkem siis tõsiselt meie rahva südamehääle, Juhan Liivi sõnu, kui ta Jumalast kõneldes  ütleb:

         Sa oled hää ja puhas, sa oled püha ja suur,
         ja sinu kuldses luhas, on kõigel, mis kõrge, juur.
         Ja suur, ja suur on Su rahvas, kes tunneb, Taevane, Sind!
         Sest Sinus on vägi ja vahvus ja suurus ja kõige hind.

Soovin teile, armsad õed ja vennad, õnnistatud iseseisvuspäeva!  Aamen.

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)